Viieteistkümnes peatükk: Eestit teatakse

Frankfurt oli tore ja jube külm. Ma tean, et mul pole mingit asja siin külmast rääkida, kui tegemist on teie seisukohast sooja(!!!) -10 kraadiga aga päriselt, mul oli tunne, et kõrvad kukuvad peast ära. Miskipärast polnud ma kodust endale peakatet kaasa pakkinud ja kui metrooga kesklinna jõudsin ostsin esimesest poest ruttu mütsi. Hiljem vaatasin seda ja... aju oli vist külma saanud kui selle ostu tegin. Täiesti juhuslikult sattusin kesklinnas ka kirbuturule ja mitmesse toredasse galeriisse. Sakslased on toredad inimesed ja euroopa imeline koht elamiseks. Ma polnud aru saanud kui väga ma tunnen puudust hästi organiseeritud ja sõbralikust linnast, koduselt sarnastest inimestest, arhitektuurist ja kultuurist.

Ühe otsa lend oli umbes 7 tundi ja meeskond sõbralik ning tore. Purser pani meile südamele, et me vahepeal kokpitis ka pilootidega semutsemas käiksime. Ta arvas, et see on jube piinlik, kui me ei teagi kellega koos lendame. Mina isiklikult arvan, et ta kartis, et need tüübid seal igavusest magama jäävad. Pilootide töö pole eriti elamusterohke. Tõus ning maandumine on paras stress ja pinge aga ülejäänud 6 tundi mängivad nad oma iPadidega seal arvutimänge ning tellivad stjuardessidelt teed.

Reisijad olid suhteliselt toredad. Tagasilend toimus öösel (sama lend, millega ma detsembri alguses siia Dubaisse sõitsin) seega tegime pärast õhkutõusu söögid ja joogid ära ning ülejäänud aja nad põõnasid või tinistasid kokteile ja vett. 

Täna käisime Metaga kohalike võimudega kauplemas, et nad meile ebaõiglaselt trahvi ei teeks. Nimelt peavad siinsetel valitsuse töötajatel olema 1.detsembri seisuga kohalikud ID kaardid. Kuna lennufirmat juhib Dubai valitseja ja selle rahastamine on kunagi toimunud valitsuse rahadest siis kehtib see ID kaardi seadus ka meile. Aga kuidagi ei taha nad eranditest aru saada. Nimelt saabusime meie siia 7. detsembril ja leping firmaga tehti 8. detsembril ja passi andsid nad meile tagasi 11. jaanuaril ning ID kaardi vajalikkusest räägiti meile 23. jaanuaril seega polnud meil mitte mingisugust võimalust seda kaarti taodelda õigeaegselt. Alates 1. jaanuarist hakkas seega trahv tiksuma ja 26. jaanuariks kui me taotluse esitasime oli meie trahv juba 520 dirhamit (107eur millele lisandub kaardi tegemise tasu, mille me juba tasusime ja mis oli 370 dirhamit, 78eur mingi plastikplönni eest!). Täiesti ebaõiglane eksole! Ja kõik kellele me seda muret kurtsime ütlesid, et ärge jamage, makske ära, te ei pääse sellest. Manager, kes peaks olema meie hoolitseja ja manitseja ignoreerib konkreetselt sellesiulisi kirju. 

Igatahes. Täna leidsime lõpuks peapostkontorist preili, kes oli nõus kaasa mõtlema ja saatis kuhugi järelpärimise. Äkki on sellest mingit kasu.

Tagasiteel koju oli teel väike valgustite pood. Kiikasime sinna sisse, kuna mul on vannitoas kergelt pime ja oh imet! oligi ilus lamp müügil. Poodnik küsis mu nime ja uuris, kust ma pärit olen. Üldiselt näen ma inimeste nägudest, et nad ei aima isegi, kus kontinendil see Estonia asub. Lambimees aga noogutas teadvalt, ütles, et tema on Liibanonist ja et 7 eestlast rööviti nende juures ära. Pärast tegi mulle veel soodustust, mispeale ma uurisin, et kas ta oli nende 7 eestlase rööviga seotud ja tunneb nüüd süümepiinu :)

Homme sõidan Johannesburgi. Paistab, et Lagos pole mulle saatuse poolt ettemääratud...