Monday, 13 February 2012
Vaheleht: mõte pärast hullu lendu
Saabusin just 8 tunniselt Glasgow lennult ja loksusin bussiga peamajast koju. Vaatlesin, kuidas bussid üksteise järel muudkui majast välja ja sisse sõidavad ning tekkis tunne, nagu töötaks mahlapressis. Ühest otsast sõidavad bussid värskete ja puhanud apelsinidega sisse ja teisest otsast tulevad bussid minusuguste kestadega välja...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Peamine on korralikult süüa, siis loksub ka kõik muu paika. Sul kodus ahi ja hautamispott on juba või? Ma arvan, et sa vajaksid korralikku maatoitu -searibi, ahjukartuleid, praetud sibularõngaid ja hapukurki koos ohtra salatiga.
ReplyDeleteMinu vanaema sõi koguaeg hästi korralikult ja oli seetõttu ka alati tugev ja väle. Näiteks ma mäletan, kuidas ta mind üllatas, kui kuke umbes kahe minutiga ära tappis (loomulikult polnud see tal mingi uitmõte vaid kukke oli vaja supiks). Mängisin parasjagu hoovis ("mäng" on selle tegevuse kohta muidugi liialdus öelda, sest ilmselt tegin midagi tavapärast -uurisin vana alumiiniumkulpi või nokkisin onu katkise kummiku auku), kui nägin kuidas vanaema kirvega lauta läks. "Miks just kirvega?" mõtlesin endamisi, sest üldiselt polnud laudas kirvega midagi peale hakata, sest laudas olid ainult loomad ja sõnnik. Vaevalt sai aga 50 sekundit mööda minna, kui vanaema juba tagasi õue tuli -endal maha löödud peaga kukk näpus. See kõik oli väga põnev sest kuke hilisem puhastamine, kitkumine ja supiks ettevalmistamine oli nagu väike seiklus. Surnud kukk on megahuvitav -ja hästi õpetlik, sest sa saad praktiliselt aru kuidas kanalised nö toimivad ja seestpoolt välja näevad -ja seda sa raamatust niisama lugedes naljalt ära ei õpi.
Eriti tähelepanuväärne asja juures oligi see, et vanaema tavaline maksimaalne liikumiskiirus ei ületanud kunagi 2 km/h, sest külm oli tal Siberis varbad ära võtnud. Kuid see ei seganud tega kiirelt ja osavalt kukke tapmast või muid asjatoimetusi tegemast.
Ma arvan, et see oli just tänu sellele, et ta sõi korralikult. Mitte ei näksinud ainult mingit porgandit. Ma arvan, et sellest on palju õppida...
Tead oma potist teen ma millalgi kohe eraldi postituse... nii eriline on ta. Ainult ahi on mingi jama. Elektriline jurakas, mis lülitab end pidevalt välja või kõrvetab toidu ära.
ReplyDeleteSu vanaemast on mul juba päris tore kujutluspilt :)
Mind pandi ka titena kukke sulgedest puhtaks kitkuma ja mõnikord lubati isegi lammaste nülgimist vaatama. Ma sellest kuke asjast eriti vaimustuses polnud, kuigi kindlasti täitis see mingeid kõrgemaid eesmärke (näiteks, et vurle ikka aru saaks, kuidas need asjad päriselt käivad... ).
Sinu blogikest lugedes on mul tunne, et jätkan juba lõpetatud Arthur Hailey "Lennujaama"(1968) lugemist. Mul oligi hirmus kahju kui see otsa sai...nii põnev on see lennunduse teema ikka. Need lahedad detailid, mis reisijate eest alati varjul on...tahan ka kokpitti:)!
ReplyDeleteOle pai ja kui sa Frankfurti satud jälle siis äkki tahad minna külla Björnile...see meie kuulus autodisainer, ma olen kindel, et teil jätkuks õllekese taga juttu kauemaks!
Ma loodan, et saan ruttu rikkaks ja sa saad ruttu külalisi vastu võtta!
Nulks
Vot vot, pead ka siia tööle tulema, saad kokpitti nii palju kui süda lustib :) tegelikult on mõistlikum kuskilt mõni piloot ärandada ja mõne väiksema lennukiga end kaasa pressida. Suurtel firmadel on suured reeglid ja pärast 9/11 kokpitti ilma vastava firma vormiriietuse ja töötõendita ilmselt enam ei saa.
DeleteMa siis annan sulle teada kui jälle Franfurti saab. Tahaks küll päris inimestega kokku saada ja rääkida. Äkki tulen hoopis Viini :)
Külalisi saan ka vastu võtta juba. Te eestlased olete ju kõik mu sugulased ja muu ei loe...
..seda ka, et ära sina seda loe palun, mitte veel.
ReplyDelete