Kuueteistkümnes peatükk: hindud polegi nii zen

Johannesburgi lennul sain lõpuks aru, millest ülejäänud töötajad rääkinud on. Meie põhiklientuur on hindud ja enne siia tööle tulemist mõtlesin nagu korralik eestlane ikka, et India on zen, inimesed elavad kooskõlas loodusega ja terve pere saab hakkama 10 dollariga kuus. Ma ei väidagi, et see kõik nii pole aga kui vaadata hindut kui klienti võib lolliks minna. 

Näide 1. teel Johannesburgi määrati mulle üks kuldklient (osalevad firma programmis, mis väärtustab püsikliente), läksin ja alustasin juttu, tutvustasin ennast, tervitasin viisakalt, uurisin, mis härra juua soovib jne. Polnud väga vigagi, tõin talle ta joogid ja tüüp oli veel suht sõbralik. Hiljem enam ei naeratanud ja tellis veel ühed joogid, tõin, tellis pähkleid, tõin küpsiseid ja selgitasin, et mul on väga kahju aga meil ei ole pähkleid. Tüüp käratas mulle, et sa mine too mulle need pähklid sealt esimesest klassist, et tema teab küll, et neil on seal hunnikutes pähkleid. Ma olin täiesti shokeeritud ja saatsin SFSi asja lahendama. Üldiselt tehti talle selgeks, et kui ta tahab esimese klassi asju siis ostku pilet sinna (viisakamalt muidugi). Ja pärast seda oli tüüp jälle sõbralik, lennujaamas isegi lehvitas mulle nagu vana semu.

Näide 2. teel tagasi Dubaisse. Mingi tüüp hakkab tellima, kaks viskit, kaks topsi jääga, kaks Pepsit, toon (kuigi me peame alati selgitama, et ühes miniatuuris on juba topelt joogi kogus). Tüüp ütleb, et ma veel ühe topsi jääd tooks, toon. Tüüp ütleb, et ma veel ühe viski tooks, toon. Tüüp ütleb, et ma küpsiseid tooks, ma uurin, et kas ta peale küpsiste veel midagi tahab, 'ei taha', toon küpsised. JA SIIS TA KURAT TAHAB VEEL ÜHTE VISKIT!!! Kükitan köögis vihast värisedes ja otsin seda pagana viskit kui SFS tuleb ja uurib, mis toimub. Ütleb, et midagi ma enam sellele tüübile ei vii ja läheb asja selgitama.

Ja ma ei kujuta ette, mis nad mängukaartidega teevad. Ühed ja samad tüübid küsivad kahe paki kaupa mängukaarte erinevatelt stjuardessidelt seni, kuni meil pole economys enam ühtegi pakki kaarte alles... pole vist vaja lisada, et ma ei näe kedagi kaartidega mängimas. Ning siis nad hakkavad nõudma plastikust mängukaarte, mida ma isegi näinud pole - teised selgitavad mulle, et need asuvad esimeses klassis.

Johannesburgis ööbisime kesklinnas. Järgmisel päeval sõitsid osa tegelasi vaatama mingit lõvide loomaaeda, kus saab kaslaste kutsikaid väntsutada. Kuna reis oleks mulle maksma läinud kogu päeva- ja toiduraha (50 euri) otsustasin niisama ringi hulkuda. Avastasin, et Johannesburgis on linnaosad üksteisest tõkete ja väravatega eraldatud ning võtsin julguse kokku ning kõndisin väravast välja. Teisel pool tundus olevat elumajade ja villade rajoon ning istikutega mässavad mustanahalised töölised vaatasid mind väga pika pilguga. Umbes siis saigi mul julgus otsa, pöörasin otsa ringi ja ruttasin tagasi oma piirkonda. Kesklinn oli muidu väga mõnus. Oli näha, et arhitektid on mõelnud ja planeerinud enne, kui ehitama on hakatud (siin Dubais ei kõla miski eriti kokku - planeeritud on üks maja korraga ja üldist tervikut pole vist keegi eriti tähele pannud).

Ostsin natuke süüa ka sealt kaasa. Kuutate ette - 4 mangot maksis seal 3 eurot ja spargel ning juust olid ka palju odavamad kui Dubais. Jälle üks tore asi, mis käib lendamisega kaasas...