Eile hommikul kell 7.30 saabusin koju oma teiselt supi lennult. (Supi on lühend supernumerary-st, mis maakeeli tähendab mittekoosseisulist). Ja nüüd on kolm päeva puhkust. Juhuuu.
Esimesed kaks lendu Indiasse olid vägagi silmaringi avardavad (mitte niivõrd India osas).
Esimesel lennul Boeinguga oli meid turistiklassis teenindamas päris palju (7 stjuardessi, millest kaks olid supi-d). Kohe kui ma kokpitist tagasi jõudsin lükati mulle toidukäru sülle ja saadeti teenindama. Ma sain vaevu aru, mis üldse menüüs on. Toitudel olid muidugi mingid toredad indiapärased nimed, mida ma ka hea tahtmise juures hääldada poleks suutnud. Kuidagi sain hakkama ning viimase reani jõudes hakkasin asjale juba vaikselt pihta saama. Üks kasulik asi, mida meile õnneks koolis oli räägitud, et kui hindu pead küljelt küljele kallutab siis see tähendab, et tal on ükskõik ('Kas te soovite taimetoitu või mitte taimetoitu?' - kõigutab pead. 'Et siis taimetoitu?' - kõigutab pead. 'Ei taha üldse süüa?' - kõigutab pead. 'Ikka vist tahate... ').
Ülejäänud stjuardessid olid väga eeskujulikud ja sõbralikud. Muudkui selgitasid, et kuidas ja mis kõik on. SFS, kes on turistiklassis boss ja ülevaataja oli ka pikk naisterahvas kes rääkis mulle kuidas ma peaksin liikuma, et ma võimalikult vähe oma selga ja põlvi koormaksin. Ütles veel, et meil on firmas ainult 4 nii pikka naist ja kaks neist on nüüd siin lennul.
Piloodid olid kah meeldivad, kapten isiklikult käis Dehlis meiega maal ja tegi jalutuskäigu ümber lennuki näidates, kus miski asub.
Teine lend Airbusiga oli esimese vastand ja palju lõbusam. Tegemist oli öise lennuga ning meil turistiklassis peale minu ainult neli teenindajat ja need olid mehed. Ka SFS oli mees. Kõik nad üritasid mind terve lennu vältel kõigega haneks tõmmata. Saatisd 13B kliendiga rääkima, sest ma saan vene keelest natukene aru - 13. rida selles lennukis pole! Jaurasid terve lennu, et Bangalores on neil sõber lennujaamatöötaja, kes viib meid bussireisile (ma teadsin küll, et nad ajavad jama kuna sellistel lendudel pole meil lubatud maale minna). Kõik need naljad mu pikkuse üle - kuigi kolm neist olid sama pikad kui mitte pikemad. Kõige hullem oligi SFSiga, sest tema peaks autoriteet olema ja ta teeb surmtõsise näoga nalja nii, et lõpuks ei suutnud ma enam midagi uskuda, mis ta rääkis.
Pilootidega oli meil ka vastastikune sümpaatia. Rääkisime maast ja ilmast ning kuigi tegelikult peaksin ma ainult ühel otsal nendega istuma ja tõusu ja maandumist jälgima, kutsusid nad mind ka teiseks otsaks kokpiti. SFS oli veidi hämmingus aga noh... pilootidele ei saa vastu vaielda.
Esimesel otsal Bangaloresse avastas üks naisterahvas siis, kui me juba mööda lennuvälja stardi kohta sõitslime, et ta oli oma passi lennujaama unustanud. Ootasime veidi, et pass leitaks ja sõitsime edasi. Muidugi polnud võimalik tagasi väravasse sõita, et seda üles korjata, see saadeti järgmise lennukiga järgi.
Tagasilennul Dubaisse oli meditsiiniline juhtum kohe pärast õhkutõusu. Asi oli päris tõsine, isegi elektrishoki masinat kasutati. Me koos teiste stjuuarditega olime päris ärevil, kui see asi oleks pahasti lõppenud siis surnukeha oleks toodud meie kööki, kus see pidevalt ette oleks jäänud ja kus seda edasi tagasi liigutama oleks pidanud. Aga kõik lõppes õnnelikult. Ja kuna me suures pabinas üritasime teenindusega nii kiirelt kui võimalik valmis saada oli lõpuks aega ka niisama istuda pilti teha. Teen siinkohal arvutiga pilti väga läikivast fotost.
Iseenesest mõistetavalt on see poseeritud, meil on lennul magamine keelatud.
"Kas te soovite taimetoitu või mitte taimetoitu?' - kõigutab pead. 'Et siis taimetoitu?' - kõigutab pead. 'Ei taha üldse süüa?' - kõigutab pead. 'Ikka vist tahate..."
ReplyDeletehahaa, see meenutab mulle meie paljusid söögikordi. Ma küll ütlesin konkreetselt ei aga sina mesimagusa vanaema kombel ikka pakkusid :)
"Me koos teiste stjuuarditega olime päris ärevil, kui see asi oleks pahasti lõppenud siis surnukeha oleks toodud meie kööki, kus see pidevalt ette oleks jäänud ja kus seda edasi tagasi liigutama oleks pidanud."
Tõeline liinitöötaja! Peaasi, et see surnukeha liinil ette ei jääks. Ikkagit nõukogudeaja laps!
xxx
Milliseid näpunäiteid teile koššeri kohta on antud? Kas peate soojendamiseks kliendi luba küsima?
ReplyDeleteTore, et sa seal lendad. Mul on seda ikka veel kuidagi raske uskuda. Täiesti ebareaalne...
Miks mina kuskil savannis antiloope ei küti?
Oi Ljuda! Sööma peab ja 'ei' ei ole vastus :) Ning see liini asi... noh. Eks seda ka jah. Kui see asi juhtub saab näha, mis tunne täpselt on. Juhtub ta kindlasti, inimesi sureb lendudel päris palju - veel üks motiiv end kiirelt äriklassi töötada :)
ReplyDeleteKoššeriga on nii, et see on korralikult kinni teibitud karbis ja me viime ta sellisel kujul kliendile. Tema avab karbi, võtab soojendatava osa välja (ma sain aru, et see on korralikult suletud kilesse, mis kannatab kuuma) ja annab selle soojendamiseks meile.
Kuule sa pead ohjad enda kätte võtma, lapsed ja naise autosse tõstma ja paremate jahimaade poole ajama panema. Ega sa teisiti sinna savanni ja antiloopideni ei jõua. Kuigi mulle tundub, et sa elad oma elu juba niigi päris loominguliselt ja vaheldusrikkalt. Mis sa nende antiloopidega veel teeks???
Ma ei mõtle nii pikalt ette, et mida ma antiloopidega teeks. Küll pärast ole näha, mis nendega teha. Võibolla uhkeldaks niisama? Aga võibolla praeks. Või siis lihtsalt kingid mõnele heale sõbrale...
ReplyDeletePõhiline on just see, et oleks midagi, millega midagi teha saab.