Üheksas peatükk: Pilleriinul jälle jõulud

Jee. Jälle on nädalavahetus ja saab hommikul magada. Ja koristada (hämmastav kui palju tolmu ventilatsioon toodab!) ja normaalset süüa teha ja kirjutada ja suhelda kodustega. 

Eile saabus täielik ahastus. Ma pole enne elanud piirkonnas, kus sarnaselt mõtlevaid inimesi nii kõvasti napib. Siin on üks Praha tütarlaps, kes on arhitektuuri lõpetanud. Temaga lähme täna välja ja võtame ühe õlle. Võib-olla kaks. 

Ja alkoholi tarbimine pole siin mingi naljaasi. Kuna meil on passis residendi viisa siis peab alkoholi joomiseks olema taodeldud eraldi litsents, mis maksab u 35 euri. See ei tähenda, et nad baaris enne alkoholi müümist seda kontrolliksid aga kui baarist välja astudes politseionu joobe tuvastab siis on trellid. Seega ei pea enam ekstreemspordiga tegelema, adrenaliini saab kätte lihtsast õhtusest baariskäigust.

Kolmapäeval võtsin aega ja käisin peamajas asju ajamas. Tellisin firmalt tõendi, et ma palka saan, et saaks pangas konto avada ja tegin veel ühe plastikkaardi, mida lendamisel vaja hakkab minema. Lisaks neile toimetustele vaatasin üle ka oma postkasti, mis mulle sel nädalal eraldati ja mis kannab eriti.. khm... ma ei teagi... kurja numbrit: 11666. Kuidas saab olla, et 13000 postkastist saan mina just sellise numbri? Kurjast numbrist hoolimata oli sisu väga rõõmustav. Sõbrad Eestist olid saatnud (jõulu)meeleolukaid kingitusi. Hunnik piparkooke (paar päris erakordse kujundusega sealhulgas) ja komme ja küünelakki ja postkaarti ja kultuuriajalehe Sirp, mille kaanelugu viitas sellele, et ma olen must lammas. Kompositsioon:

Eilsega hakkasid teeninduse õppimise nädalad. Need hirmutavad mind. Ja mitte ainult seepärast, et me treener on hirmuäratav prantsuse proua vaid rohkem sest pärast selle õppe lõpetamist hakkab lendamine. Ja kuna firma on otsustanud selle kümnendi lõpuks oma lennukite ja meeskonna arvu kahekordistada võetakse uusi töötajaid sellise hooga, et umbes 4 kuu pärast olen mina lennul turistiklassi kõige kogenenum töötaja. Päris suur vastutus...