Üheteistkümnes peatükk: Pilleriin ja tants

Neljapäevane Doha 'reis' tekitas jubedat stressi. Treenerid võtsid stopperiga aega, lennuk oli tundmatu (muidu harjutasime alati Boeingus ja nüüd oli järsku Airbussi kambüüs) ja üldse oli palju kiirustamisest tingitud segadust ja rahmeldamist. Sellised olukorrad panevad ikka väga kõvasti proovile mu ligimesearmastust. Üldjoontes saime ilusti hakkama aga kuna mul oli suhteliselt vähe kabiini teenindust, mis vähemalt visuaalselt on ilus ja rahulik ning enamuse aega veetsin ma kambüüsis, kus inimesed paanitsevad ja üksteist raputades ringi tormavad, siis 20 min möödudes olin väga kuri. See kogemus pani mind mõtlema, et kas ikka oli hea mõte sellisele tööle tulla. Samas tõenäosus, et ma olen Doha lennul koos 7 inimesega, kes millestki midagi aru ei saa (nagu minagi), on olematu. 

Kuna treenerid klassis tagasisidet andes vaatasid, et me kõik mossis ja stressis oleme tehti väike ergutus. Tuletati meelde, mida me esimesel päeval oma hobideks öelnud olime ja kõik, kes tantsimist olid maininud pidid klassi ette minema. Siis pandi muusika tümpsuma ja algas tants. See oli tõeliselt meeltlahutav ja jabur. Vahepeal pistsid möödujad pea uksevahelt sisse ja vaatasid hirmunult kuidas klassitäis rahvast koos treeneritega tantsivad. Seda ja ka mõnda india ja salsa lugu ei suuda ma igatahes ilma naermata enam kuulata (õnneks ei kuulu need mu igapäevasesse playlist'i). Tantsimine oli veel tore kuna meil on väga rahvusvaheline seltskond. Ma pole enne mõelnud sellele, kuidas kultuur ka tänapäevases ühtlustunud maailmas meie kehalist liikumist nii kõvasti mõjutab.

Nädalavahetus on mõnus olnud. Käisime Meta ja ta poiss-sõbraga neljapäeva õhtul väljas õlut joomas ja seekord ei olnud enam nii shokeeritud kui juba oma grupikaslasi imelühikestes kleidikestes ja 10cm kontsades klubisse minemas nägime. Kõigega harjub. Varsti hakkame äkki ise samamoodi ringi käima...