Neljakümne esimene peatükk: püüdlused

Lõpuks ometi lõpetas Meta puhkamise ja meil õnnestus natuke aega koos veeta. Otsustasime, et söömisega on tegeletud juba piisavalt ja nüüd tuleb liigutama hakata. Käisime lähedalasuvas hotellis squashi mängimas ja saime kerge trauma. Tundub küll, et mis see siis ära ei ole mingis väikses kinnises ruumis reketiga palli vastu seina taguda aga pole see midagi nii lihte. Meil oli mingi arenenud mängijate pall ka, mis eriti ei põrka ja no seda tuli ikka elu eest peksta. Mu lihased said sellise trauma, et pärast 4-5 päeva mõtlesin, kas ikka tõstan piimapakki ja kõnnin trepist ülesse või saab ka äkki teisiti.
Pärast kõva füüsilist tööd(!?) mängisime ilusalongi ja ka see on mulle täiesti uudne kogemus. Üldiselt veedan ma ju sõbrannadega aega kõrtsus õlut juues, lauamänge mängides, ratastega sõites või niisama lobisedes ja see khm! sõrmede, varvaste ja näomaskidega jahmerdamine... noh väga huvitav igastahes! (vahepeal hakkas õudusfilmi meenutama)

Guangzhou lend ei olnud eriti Hiina lennu moodi. Miskipärast lendas mõlemas suunas hulgaliselt mustanahalisi (hei sista, giv mi sam wata!) ja see pani natuke närve proovile. Ma ei mõelnudki välja, millega nad seal tegelevad - tänavapildis oli neid ka päris palju. Kas tõesti Hiinas on tööjõupuudus? No ja tänu Metaga tehtud trennile värisesid käed iga väiksema pingutuse peale - ma arvan, et ma nägin välja nagu alkohoolik.
Guangzhou meeldis mulle palju enam kui Shanghai. Võimalik, et mul oli lihtsalt õnne ´päris´ kohtadesse sattuda. Näiteks jalutasin pikalt piirkonnas, kus müüdi igas poes mingeid andureid, katlaid, torusid ja kes teab mida.

Turisti vaadati muidugi väga pika pilguga. Linn oli rohelisem ja lopsakam (lõuna pool ikkagi) ning metroos olid toredad piletid

 

mis ka Shanghais on korduvkasutatavad aga miskipärast on säilitanud igava paberpileti kuju.
Kuskilt tuli sõge mõte, et mu haiged lihased rõõmustaksid kindlasti kui nad natuke hiina massaaži saaks. See oli tund puhast valu ja õudust ja ma isegi maksin selle eest :)
Enne veel käisin kohalikku tarbekunsti tutvustavas muuseumis, kus kadus igasugune huvi kunagi mingisugusegi tehnilise täiuse poole püüelda. Muidu oli väga tore vaatamine.

Kohalikud preilid tahtsid koos minuga pilti teha ja puterdasid põhjuseks, et ma olen väga ilus - ma tean küll, et tegelikult olid nad mu kasvust hämmingus. Noh, seda hiinlased juba naljalt järgi ei tee.
Kõige jube püüdliku kõrval oli ka natuke hoogsamaid asju

Ja siin on üks lihtne ja loogiline õpetus, kuidas teha neid üksteise sees olevaid liikuvaid kerasid - hakake harjutama sõbrad seltsimehed!

Birminghami lend oli mõnus. Inglastega on see tore asi, et kui neile naeratada siis nad naeratavad vastu. Ja juba kerge väikse jutuga ja sõbralikkusega saavutab nende hea tuju terveks 7ks tunniks. Lihtne! Muidugi on hulgas ka teisi huvitavaid rahvusi ja tagasiteel sain ühelt tüübilt sellist sõimu, mida ma siin enne veel näinud ei ole (ta oli ilmselt kuskil kastis kunagi rõhuda saanud). See võttis närvid kergelt läbi ja pärast oli natuke keeruline toredatele inimestele jälle naeratada. Aga tundub, et ma sain hakkama sest kui rõõmsad inglased lennukist välja läksid tuli üks isegi ütlema, kui tubli ma olin ning et ma seda hullu üldse südamesse ei võtaks.

Sõber Jaagup jagas toredat lendamise videot. On ju maandumine toredam kui õhku tõusmine!! On ju!
Muidu kõigutab mu paati hoopis Cat Power oma uue albumiga.