Kolmekümne kaheksas peatükk: Hiina

Seekord oli lend Shanghaisse mõnes mõttes päris kerge ja teisalt mitte nii väga. Kuna tegemist oli öise lennuga, siis reisijad ei nõudnud muud kui saaks ainult magada, mis meile eriti tööd ei anna... samas tahaks ju ise ka öösel magada. Vähemalt oli meeskonnas üks hiinlane, kellega me samal ajal õppisime ja varem koos ühe lühikese lennu tegime. Hiinlastel on veidi teine taktitunne. Näiteks kui ma suurest igavusest keset lendu shokolaadi hakkasin sööma siis ta küsis ´a palju sa juurde oled võtnud siin töötades juba?´. Siis rääkis ta kuidas ta poiss-sõber töötab riigiametis ja see on parim, mis Hiinas juhtuda saab. Töö on stabiilne, ametlik palk on väike (et mitte ülejäänud kommuniste närvi ajada) aga lisatasud on nii suured, et elu on nagu kuninga kassil. Ja nende lisatasude õigustused pidid olema umbes nii jaburad, et ´täna on palav ilm ja te saate lisaraha, et endale jäätist osta´. Päriselt!? Lisaks sai selgeks, et ajupesu on olnud päris tulemuslik ja Yixin ei plaani üle ühe lapse saada. Põhjuseks ütles, et Shanghais pole mugav elada kui rohkem lapsi on - pidi liiga kulukas olema.

Hotell oli täitsa viimasepeal oma 5 tärni ja suurte tubadega. Ühe toa suurus on 40m2 - mu esimene korter oli natuke alla poole väiksem kui see tuba. Kraanikausse oli kaks (ilmselt juhuks kui üks ummistub) ja kõik oli elektrooniline, aknakatted käisid ette nupust ning lisaks ei pidanud jändama mingi ´ära sega´ lipikuga - see käis ka nupust.
Ajavahest tingituna ei suutnud ma kuidagi hommikusöögi aegadele (olime kohapeal 54h) pihta saada ja tellisin toidu tuppa. See oli ka väga peen, terve laud kärutati kohale

Nüüd te mõtlete, et räme pursui! miks on üldse vaja hotellis süüa! Aga seepärast, et ma kardan toidumürgitust. Linnapeal jalutades ja erinevatest toidukohtadest möödudes läks süda päris pahaks. Mõtlesin, et ei tea, kas meie kultuurist pärit toidu lõhnad ajavad neid ka öökima. Raske uskuda...
Ning kui lõpuks õhtust tuli süüa siis vaatasin, et näe - siin on vist turvaline

Kuigi selle kollase kakukese nägu võiks natukene optimistlikum olla...
Söök ise oli selline:

Ilmselt polnud hautis veel päris valmis saanud sest tuli lõõmas all :)
Leidsin linnast veel huvitavaid vaatamisväärsusi. Näiteks see eriti tõsiste nägudega mannekeenide kamp (naeratavad on ilmselt kallimad ja ega need blondid lääne naised nagunii naeratada ei mõista)

Ja avalikes kohtades olid sellised huvitavad kastid ´extinguisher box´. Ma arvan, et tulekahju korral hüppab seal välja mingi tuletõrjuja pokemon (kuigi pokemonid olid vist jaapanlased).

Lisaks on hiinlased täiesti omamoodi aru saanud wifi-st. Ma proovisin selle putka kõrval aga mingit wifi-t seal polnud. Äkki oleks pidanud sisse astuma...

 Hotellitoas olid olemas igasugu vajalikud asjad. Sealhulgas gaasimaskid

 Ning kui ma suurest Muji leidmise elevusest endale papist kingariiuli ostsin siis ei tahtnud see mulle kohvrisse ära mahtuda. Voltisin selle juraka veidi väiksemaks, surusin kohvri läbi häda kinni ja lootsin parimat.

Päris ilma kaotusteta see ettevõtmine ei läinud, sest kohvri lukk on nüüd katki (lähen vaatan, mis nad mulle seepeale peamajas ütlevad) aga riiul tuli tore :)