Kahekümne teine peatükk: mehed

Vahepeal on väike vaikus olnud. 

Põhjuseks Suur Väsimus ja Tüdimus. Enne Rooma lendu jäin pisut haigeks aga ei hoolinud sellest suurt ja toimetasin ikka laia joonega edasi. Magasin vähe, käisin õhtust söömas ja linnapeal turistimas. Õhtusöögist võiks terve peatüki kirjutada, nii tore ja maitsev ja lõbus oli. Asi lõppes sellega, et tagasi Dubais olles jäin kohe nii haigeks, et voodist välja ei saanud. Palavik ja paha olla. Endast oli kole hale, muidu saab ikka emmele helistada, et tule ja poputa ja too süüa ja ravimeid aga kellele sa siin Dubais helistad!? Kõik sõbramad inimesed olid lendamas. 

Londoni lennuks sain enesetunde piisavalt heaks ja hea lootusega pooleks, et tatt pole kanaleid kõrvas liiga ära ummistanud läksin lendama. Õnneks olid kõrvad korras, muidu võib juhtuda, et rõhk ei tasakaalustu ja lööb kuulmekiled puruks. Siis saaks rahulikult paar nädalat siin Dubais puhata. 

Londonisse saabusime Püha Patriku päeva õhtuks ja arvata võite, millega tegelema läksime. Hotell asus kahjuks jälle lennujaama juures aga Pubi leidsime ikka ülesse. Hommikul ma enam ei mäletanud, kui mitu õlut ja Jäägermeistrit joodud sai ja kelle rumal mõte see üldse oli selliseid jooke omavahel segada aga pea valutas ja päris nõrk oli olla. Vähemalt sai mõnuga ja kompleksivabalt tantsitud nagu ma seda viimati vist kodus olles Levika teisel korrusel tegin.

Londoni metroo liin, mis linna lennujaamaga ühendab on mõeldud tekitama Keskmaa tunnet. Mina vähemalt küll tundsin, et see on kääbustele mõeldud. Kahekordse bussi teisel korrusel lõin ka pea ära – kas neil endil üldse pikki inimesi pole?! Aga korstnad olid majadel toredad ja metroos oli plakat, et Titanic on nüüd 3D kinodes. Mida teie tegite kui Titanic esimest korda kinodes linastus? Ma mäletan, et ma käisin juuksuris ja hilejm läksime sõbrannade ja vene poistega kinno – see oli peaaegu nagu esimene kohting või midagi! Väga peen igatahes, et see nüüd 3D on.

Tagasilennul Londonist oli lennul üks bengali mees, kes tagumisse kööki tuli ja konjakit tahtis osta. Ma selgitasin, et ei-ei joogid on tasuta (oleks võinud äkki öelda, et minu kulul ). Tüüp üritas mulle 2 naela tippi anda ja ma selgitasin, et ei-ei tippi ka ei pea jätma, et nii hea lennufirma on. Siis uuris ta, et kas ta võib siin tagumises köögis seista ning oma joogi ära juua, et ta iste on onu kõrval ja ta ei taha, et too teda joomas näeks. No kuidas ma keelan teda!? Uurisin igaks juhuks, kas tal vanust ikka on piisavalt, et alkoholi tarbida. Ta ei saanud naljast aru. 

Mõne aja pärast tuli tüüp taas ja küsis uut jooki. Seekord otsustas ta mulle pikemalt selgitada, et tavaliselt ta ei joo aga kord kuus kui naine lubab siis ikka võtab. Ta sattus kohe täitsa jutusoonele ja tegi alustuseks kohe asjad selgeks, et mina olen talle õde nagu ka kõik teised naissoost inimesed on puha õed-emad-tütred. Ainuke naine on tema oma naine, kes on kõige ilusam naine maailmas ja tema on kõige õnnelikum mees maailmas, kuigi ta on oma neljast õest-vennast ainuke, kes haridust ei saanud ning peab nüüd Londonis autojuhina töötama, kui teistel kõigil head töökohad on. 

Siis hakkas ta muret tundma, et mina abielus ei ole ja soovitas häid kohti, kus Londoni rikkad ja kuulsad koos käivad, jagades samas tarkust, et inglise mehed üldiselt head ei ole ja petavad oma naisi. Ma ei tohtivad sellist meest võtta. Tema näe on hea mees, annab ühe päeva palga tütrele, teise pojale ja ülejäänu annab naisele. Naine siis omakorda annab talle kui vaja. Lastele olla ülikooliraha juba olemas ja selleks ajaks kui ta 40 on peaks tütar juba abielus olema. Tõesti õnnelik mees! (Lühikest kasvu nagu need bangalid on ja alkoholi ka üldse ei kannatanud). Pärast peatas mu veel vahekäigus kinni ja avaldas arvamust, et 37 eluaastaks peaks mul vähemalt 3 last olema… või 2. Kirss tordil oli see kui ta ootas mind tükk aega tagumises köögis, et mulle veidi sulma läinud iiriskomm anda. Armas väike mees!! Äkki peakski mõnele väikesele bengalile mehele minema, kes kogu oma palga mulle usaldaks ja kord kuus helistaks, et alkoholi tarbimiseks luba saada.

Teisipäeval käisin piloot Aliga ümbruskonnas autoga sõitmas. Kuigi eestlasest Dubai sõber arvas, et üksi vast ei maksa minna – kes teab neid kohalikke – oli kõik viisakas ja asjalik. Mina olin ehk isegi vähem südamega asja juures ja hakkasin väikest juttu ajama, et kuidas läinud on jne. Ali katkestas selle ebaolulise teema kiirelt selgitustega, kus me asume, mille suunas sõidame, kus on poed ja mis kohvikud ümberringi on. Ei saa öelda, et ma liiga palju targemaks oleks saanud (hindude ümbruskond) aga tore oli ringi sõita ikka. Vahepeal helistas ta ema ja uuris, et ega ta lõunaks koju sööma ei tule. Eesti meestel oleks siinkohal vist veidi piinlik olnud aga siinmail pole probleem 37-aastaselt kodus elada.

Nüüd lülitati kodus interet välja ja ma pean käima Meta voodis vedelemas, et oma blogi postitada, vanaisaga Skypes lobiseda ja nõudlikele e-kirjadele vastata.