Kahekümne esimene peatükk: inimesed

Seekordne Johannesburgi lend oli silmaringi avardavam. Kuna lend väljus Dubaist varem kui mu eelmine lend siis jõudsime sihtkohta valgel ajal. Bussiaknast sai linna ja inimesi vaadata ning järgmiseks päevaks, kui meil tagasilend oli plaanitud olid kohalikud organiseerinud meeleavalduse. Lennujaamatöötajad olid sellest teadmisest häiritud ja hirmutasid ka meid. Plaan oli, et me ei tohi hotelli piirkonnast kuhugi minna. Tagasilennu päeval tohime hotellist ainult hommikul ära käia sest ei ole teada kui mitu tundi varem peab bussiga lennujaama poole sõitma hakkama. Kardeti, et meeleavaldus võib vägivaldse suuna võtta ja äkki hakatakse autosid kividega loopima. 

Lennul sinna istus minu istme vastas üks vanem härrasmees, kes rääkis mulle, kuidas ta pere pärast teist maailmasõda oli otsustanud Taanist lahkuda. Valik oli olnud Soome ja LAVi vahel ning kuidagi oli ikkagi otsustatud soojema kliima kasuks. Hetkel ta enam selle valiku üle rahul ei olnud, ilm pidi liiga soe olema. Veel rääkis ta, et Johannesburgi(st) reisides ei tohi kunagi midagi väärtusliku pagasisse panna sest lennujaama töötajad varastavad kohvritsest asju. Siis rääkis ta kuidas teda kaks korda on tänaval relvaähvardusel röövitud ja kuidas ta nõnda kõigist dokumentidest ilma jäi. Noh ja siis muidugi sellest kui ilusad mu silmad on ja kui ta poeg abielus ei oleks siis oleks ma suurepärane minia sest silmad on hinge aken jne...

Meeskond oli ka päris tore. Kokpitis käies avastasin, et kapten on kohalik Dubai mees, kes rääkis, kuidas ta elu on muutunud ühest äärmusest teise. Ta on sündinud 74-dal aastal ja esimest korda nägi ta autot kui ta oli 7 aastane. Ta voodi kõrval pidi olema pilt sellest, kuidas ta lapsena seisab ühes käes kauss kohalike maiustustega ja teises käes paelad. Paelad olid kaamli rakmed ja foto oli tehtud pärast seda kui ta ühes traditsioonilises pulmas oli võitnud kaamlite võiduajamise. Kaamliga sõitvast beduiini lapsest Boeingu piloodiks. 

Ma olen kehva valetaja ja kui ta uuris, kuidas mulle Dubais meeldib ütlesin suht siiralt, et eriti ei meeldi. Ta läks kohe ähmi täis ja tahtis teada, millest mul siis puudus on. Üritasin selgitada, et linnakultuurist ja kohtadest, kus käia. Selle peale joonistas ta mulle põhjaliku kaardi poodidest ja kohvikutest, mis mu kodu lähedal asuvad koos selgitustega nagu 'seda pagariäri peab üks inglise naine' ja 'sellest poest on hea osta puuvilju, sest neil on iga päev värske valik'. Lõpuks lubas, et ta võib mu autoga kõigist neist kohtadest veel läbi sõidutada. 

Nagu mainitud olime sel korral Johannesburgis valgemal ajal ja meeleavalduste hirmus sõitsime lennujaama suure ringiga läbi paljude piirkondade. Nõnda sain paremini aimu linnast. Kohalikud inimesed on hirmul. Kõigil majadel on ümber kõrged aiad ja aedade otsas on okastraat või kolm rida elektriga traate. Loomingulisemad inimesed on aia äärele tsemendiga katkised klaaspudelid kinitanud. Hoolimata sellistest aedadest olid paljudel ikkagi esimestel korrustel tellid ees ja väravate juures sildid 'armed response'. Seda mainisin vist juba varem, et erinevad piirkonnad on eraldatud tõstetavate tõketega ja jalgväravatega. Märkasin, et teenindavas sektoris töötavad ainult mustanahalised ja autodega sõidavad peamiselt valged. Kõik tundus kuidagi paranoiline ja mitte liiga sõbralik.

Tagasilennul istus mu vastas noorem meesterahvas, kes rääkis, et ta sõidab Itaaliasse kolmeks nädalaks sõpradele külla. Sõpradel pidi oliiviistandus olema ja tema ülesandeks pidi olema puude lõhkumine (ma eeldan, et mitte istanduse puude). Ta rääkis, et ta isapoolne pere elab LAVis juba 300 aastat ja et ta on segu shotlastest, prantslastest ja sakslastest. Ta rääkib afrikaani keelt ja tänu sellele saab aru igast neljandast sõnast, mida ta rootsi sõber räägib. 

Süüa jagades küsis üks vanem mees, et ega ma skandinaavlane pole. Ma selgitasin, et ma olen eestlane, mille peale onul silmad särama lõid: 'ma tean küll eestlasi, mu esimene naine oli eestlane' ja ta abikaasa kõrvalt: 'Jaa, ta on väga armas inimene, täpselt nagu sina!'. Selle peale ei osanud ma midagi kosta - äkki oli peen iroonia, ega mina ei tea...