Kahekümne kolmas peatükk: Filipiinid ja muud

Interneti tagasisaamisega läks nii nagu siin riigis ikka läheb - lubasid tulla laupäeva ennelõunal, saatsid sõnumi ja puha ning kui ma kell 14 helistasin ja uurisi, et kas ma pean neid siin kodus terve päeva ootama või võin oma toimetusi tegema minna ütlesid, et kui nad tahavad võivad nad üldse 7 päeva jooksul tulla. Ma hakkasin neile oma lennugraafikut seepeale ette lugema ja tüüp arvas, et nad ikka tulevad samal päeval, mis esialgu kokku lepitud. Lubasid paar tundi ette helistada, et ma oma toimetusi saaksin teha. Mul oli süda rahul, istusin bussile ja sõitsin peakorterisse, et sealt edasi linna minna. Telefon helistab ja - me oleme nüüd 10 minuti pärast kohal!!! No mida! Eks ma ronisin bussilt maha ja sõitsin taksoga tagasi koju - lõpuks on ju minul ebamugav ilma internetita elada...
Tol õhtul kohtusin ka oma eesti sugulastega, kes siin sõpru külastamas olid. Väga kosutav oli vahelduseks tuttavaid nägusid näha ja omas keeles rääkida. Vanaisa oli mulle pakiga kommi ja harivaid eestikeelseid ajakirju kaasa pannud. Sini-must-valge laualipp oli ka. Nüüd saan teha skype kõnesid nagu õige eesti esindaja Dubais, lipuga ja puha.
Manila lend oli raske kuna tegemist oli kaheklassilise lennukiga, mis tähendab, et turistiklassis on juba üle 400 inimese. Muidugi oli lennuk puupüsti täis ja väikese lisana pakub firma sellistel lendudel veel kiirnuudleid. Üks tellib, terve lennuk hakkab nuudlite järgi haisema ja kõik hakkavad kohe nuudleid tahtma. Muidugi saavad nad ka regulaarse chicken-or-beef i või chicken-or-fish i ja kõvasti wataa ja biir i. Mahlaeelistuste kohta võiks öelda, et filipiinlased joovad lennuki ananassimahlast ja hindud mango mahlast tühjaks.
Manilat reklaamiti mulle teadjamate inimeste poolt kui koledat tööstuslinna, seega läksin sinna teatava eelarvamusega. Aga maitseid on mitmeid ja minu oma pole vist kõige standardsem. Manilas on vaesust ja mustust ja elu. On kõrghooneid ja äärelinnasid lagunevate majadega. Kesklinnas on kohati ehitused pooleli jäänud ja betoonist turritab välja roostes armatuur. Kõrvalisemates piirkondades on kaootiliselt värvitud majad, koerad ja kuked inimesed ja autokummid. Terve linn on nii elus (võrreldes beeži ja läikiva Dubaiga, mis on jube kontrollitud ja kammitsetud). Palju on vormides inimesi relvadega, kes reguleerivad liiklust ja valvavavad vist üldist korda aga nad naeratavad ja tervitavad, seega ei ole see kõik nii hirmus kui võiks olla. Inimesed on sõbralikud ja jõllitavad (ilmselt ei näe nad kuigi kihti nii pikka naist). Ning teenuste hinnad on jaburalt odavad - 1h massaaži maksab natuke üle 5 euro. Umbes samasse hinnaskaalasse jäävad ka igasugu näohooldused, maniküürid, pediküürid ja juukselõikused. Täielik naiste paradiis.
Ostukeskusesse sisenedes kontrolliti kõigi kotte ja mõni kontrolliti metallidetektoriga ka üle. Tavaliste riide-, spordi- ja kosmeetikapoodide vahel oli ka relvapood. Natuke veider...
Inimesed.
Manilasse lennates istus mu vastas tore filipiini perekond, kes elab Saudi Araabias ja käib kord aastas kodus. Proua rääkis pisut vaikselt ja ma ei saanud täpselt aru, et mida ta öelda tahab aga mulje jäi, et ta avaldab mulle saladust, et nad saavad vaimudega rääkida. Selle jutu peale hakkas mees ebamugavusest nihelema, oli natuke näost ära ja hakkas teist juttu tegema. Selle põhjal võiks mida iganes arvata - äkki räägivadki vaimudega.
Massöör, kes mulle hotelli kohaliku aja järgi kell pool üks öösel saadeti rääkis, kuidas ta unistab Dubaisse tööle tulekust ja kui ta nii pikk oleks nagu mina, siis saaks ta mida iganes teha. Natukese aja pärast muutis ta meelt ja arvas, et päris kõike vist ikka ei saaks sest ta oleks ikka filipiinlane ja neil on väga raske elus läbi lüüa. Veel rääkis ta, et tal on kaks last, kes elavad Manilast 45min lennuki või 18h laevasõidu kaugusel koos ta emaga. Kord aastas saab ta endale kojusõitu lubada. Eestis on päris hea elu mis? Laevad Soome ja tagasi sõidavad ainult 3h...
Tagasilennul oli üks paarike, kes hakkasid ajama tavapärast juttu: ´Oled sa sakslane või austerlane??´, ´Oo, hoopis eestlane!!´. Tuli välja, et paarike on 2007 aastal Eestis ringi rännanud ja isegi Narvat külastanud, kus mingis söögikohas keegi tere ei öelnud ja menüüd kõik puha vene keeles olid olnud. Noormees oli vaikselt öelnud, et tõuseme nüüd hästi rahulikult püsti ja lähme uksest välja - äkki ei tule mingit jama. Tulema nad sealt said. Pärnus oli olnud imetore majutuse omanik, kes nad tasuta autoga Tallinna oli sõidutanud. Neil oli väga soe tunne meie maa suhtes ja nad tundsid muret, et kuidas meil kriisi ja muu jamaga seoses läheb. Eks nad lugesid ridade vahelt, et ma kuskil Dubais ringi tiirutan... 

Noormees üritab muusikuna elus hakkama saada - nimi on GedFx - ja ma teen talle siinkohal reklaami (äkki ta ei pea tulevikus stjuardiks hakkama :P).
Tagasi Dubais käisin oma USA viisa asju ajamas, mille järjekorda firma mind pannud on ning ostsin peene telefoni, mis blogisse natuke värvi peaks tooma. Katsun siiski asja mitte päris pildiblogiks muuta ning püüan oma kirjalikku eneseväljendust edasi arendada.
Pildid on Dubai penoplastist teemapargist Global Village. Seal olid erinevate ümberkaudsete maade turud ja söögid ning lõbustuspark, kus valgetes ja mustades hõlstides inimesed karussellidel rappusid. Ainult Euroopa osa oli kuidagi ühtse nimetaja ja mingi tuuliku alla koondunud. Ka tootevalik oli Euroopa osas väga ühekülgselt hugobosside ja joopide parfüümidega lahendatud. Ühesõnaga ei midagi erilist aga tore ajaviide ikka.