Vaheleht: Palju õnne!!!

Head kodumaa sünnipäeva!

Umbes nädal või paar tagasi ootasin koos Metaga peamajas bussi. Kuna aega oli laialt läksime puhkenurka istuma, kus laudadel ajalehed ja ajakirjad. Järsku vaatan - Toomas!!! Mis tema siin teeb? 

Muidugi oli mu rõõm suur ja selgituseks - Toomas tegeles meie e-valitsuse promomisega.

Lähen nüüd poodi ja vaatan, kas saan seapekki. Õhtul tuleb vähemalt üks eestlane külla ja mis vabariigi sünnipäeva tähistamine see ilma pekita on!

Vaheleht: postiaadress

Kuna ma olen erinevatel aegadel erinevaid aadresse välja jaganud siis annan selle ühe ja õige, millele saab kirju saata (või oleks õigem öelda, millelt ma kirjad kätte saan - saata võib ju kuhu iganes...)

Your Full Name tähendab siis minu nime, mitte teie oma eks :)

Mail Box: CC11666

Ülejäänu sama, mis pildil.

Jään pikki kirju ja ilusaid postkaarte ootama.

Kaheksateistkümnes peatükk: uued lennuelamused

Lend Kaplinna ja tagasi oli täis väljakutseid (nii kaudses kui otseses mõttes). Firma on sellele marsruudile pannud lendama Airbus A340-500, mis on paras juust. Kindlasti on see hea lennuk aga selle sisu on kergelt aegunud. Tagasiteel ei töötanud vähemalt 1/4 istmete meelelahutussüsteemid, mis tähendas väga ärritunud reisijaid, kes jooksutasid meid hullumiseni, jõid baarid peaaegu tühjaks, jalutasid ringi, ummistasid vahekäigud ja tahtsid rääkida. Rääkimise vastu pole mul üldiselt midagi kui ma ei pea samal ajal meeles pidama nelja reisija joogisoove ja istekohti. 

Ühele Johannesburgi meremehele olin ma miskipärast eriti meeltmööda, mis kujunes lennu lõpuks parajaks vaatemänguks ülejäänud reisijatele. Pärast maandumist oodates väljapääsu kiirustas tüüp mu ukse juurde jutlema. Tasub vist mainimist, et ta oli ka meremehe kombel joonud ja ei hoidnnud end eriti tagasi. Nii ma siis põiklesin seal ja selgitasin, et mu kontaktandmed on privaatsed ja ma ei jaga neid ning temaga koos Filipiinidele purjetama ka ei sõida. Ülejäänud härrasmehed, kellega enne suusatamisest ja Eestist olin rääkinud hoidsid kõhud kõveras naeru tagasi ning patsutasid lahkudes õlale ja ütlesid, et ma sain väga hästi hakkama. No hea seegi...

Kuna tegemist oli 10 tunnise lennuga siis oli meile ette nähtud ka puhkus meeskonna puhkealas, mis näeb välja airbusis midagi sarnast ning asub kuskil kohvrite vahel ja reisijate istmete all.

Riideid seal all üldiselt vahetama ei peaks seega ma korra vahetasin pidžaama selga wc-s ja pidin reisijate nähes magama kobima. Päris jabur olukord tegelikult seal pärast magamist juuksed püsti peas wc järjekorras seista ja naeratada teades, et reisijad oma istmetel on maganud. Samas saame me sõltuvalt lennust oma uneaja (seekord oli 1h 45min), seega parem oleks, et tingimused veidi kvaliteetesemad on...

Kaplinn on imeilus sihtkoht. Ma arvan, et kui te teete seal plaane mulle siia külla tulla, siis teeme parem nii, et kohtume Kaplinnas. Seal on kaunis, vaheldusrikas loodus ilusate randade ja mägedega ning linnal on iseloomu. Mõnus sadamapiirkond laevakestega, mis viivad huvilisi merele jne. Ning mis põhiline, hinnad ei ole väga tapvad. Siinkohal räägin ma peamiselt toidust, mis on hinnaklassilt sama või isegi odavam kui Eestis. Ööbimise hindadest ei tea ma muidugi midagi kuid taksojuhtidega saab transpordi osas kaubelda. Turistidele suunatud lõbustused nagu köisraudtee mägedesse on muidugi ülehinnatud aga ülevalt avaneb mõnus vaade ja õlu maksab alla kahe euro. Pilte mul loomulikult ei ole, me elame internetiajastul ja vaevalt, et ma suudaks paremaid fotosid teha kui need sada tuhat inimest, kes seal klõpsutasid. Ainult üks suur AGA on kõige selle LAVi kiitmisega - turvalisus, millest siin ka varem on räägitud.

Ma vist ei kirjutanud sellest, et kui Glasgows käisin pakkisin kohvri kiiruga ning avastasin hotellis üllatusega, et olin kaasa võtnud saapad aga mitte sokke. Lisaks olin unustanud käekoti, mis tähendas, et pidin oma rahakoti ja dokumendid püksitaskusse suruma, kui linnapeale läksin. Ja ka neutraalne huulepulk oli koju jäänud, kaasas oli ainult kaks mõnusat kiiskavat punast, millest kerge tüdimus hakkab tekkima.

Seekord unustasin päikesekreemi kaasa võtta ja olen juba teist päeva punane kui peet. Eks ma õpin vigadest ja koostan nimekirja, millega kergem pakkida oleks.

Üldiselt hakkavad ajud kergelt krussi minema. Avastasin täna, et räägin oma vanaisale läbi skaibi juuksehooldusest ja kehakreemist...

Seitsmeteistkümnes peatükk: tervitused sõpradele

Juhuu sõbrad! Kas ma olen teile juba sel aastal öelnud kui väga olulised te mulle olete? Igastahes, väga piinlik, kui ei ole ja ma seda nüüd siin sellisel kommerts-tähtpäeval teen. Poseerisime Metaga temaatilise pildi ka. Võite ennast photoshoppida selleks vasakpoolseks varjuks :) (see parempoolne ilma peata olen mina).

Jõudsin täna varahommikul tagasi oma esimeselt reisilt Šotimaale Glasgowsse. Linn polnud iseenesest nii suur vaatamisväärsus kuid andis aimu inimeste mõtteviisist. Alustades inglaslikust hotellist ja jõulistest sildadest üle jõe, lõpetades ilusa raudteejaamaga, kuhu moodsad rongid sobisid umbes nagu botased Kihnu memme jalga. 

Kui olin oma jalutuskäiku alustanud kõndis tänaval vastu mingi mees. Naeratas laialt juba kaugelt. Põrnitsesin tüüpi umbusklikult ja mõtlesin, et minu teada sobib selline käitumine pigem sakslastele, mitte kammitsetud inglastele. Kui lõpuks üksteiseni jõudsime tervitas ta mind rõõmsalt ja nentis fakti, et ma teda ära ei tunne - pagan! see oli ju meie kapten! Vot nii juhtub, kui purser ja SFS ei saada meid lennu ajal kokpitti juttu ajama.

Ilm oli Glasgows suurepärane! Umbes 3 kraadi sooja ja veidi niiske - võiks isegi öelda, et natuke kevadine. Siin kuivas kõrbes elades tundub selline ilm lausa luksus! 

Lennul midagi hämmastavat ei juhtunud ja tundub, et tagasilennud Dubaisse on siin firmas rohkem väljamüüdud. Teenindusega oli nii kiire, et vaevu jõudsin ise midagi süüa.

Vaheleht: mõte pärast hullu lendu

Saabusin just 8 tunniselt Glasgow lennult ja loksusin bussiga peamajast koju. Vaatlesin, kuidas bussid üksteise järel muudkui majast välja ja sisse sõidavad ning tekkis tunne, nagu töötaks mahlapressis. Ühest otsast sõidavad bussid värskete ja puhanud apelsinidega sisse ja teisest otsast tulevad bussid minusuguste kestadega välja...

Kuueteistkümnes peatükk: hindud polegi nii zen

Johannesburgi lennul sain lõpuks aru, millest ülejäänud töötajad rääkinud on. Meie põhiklientuur on hindud ja enne siia tööle tulemist mõtlesin nagu korralik eestlane ikka, et India on zen, inimesed elavad kooskõlas loodusega ja terve pere saab hakkama 10 dollariga kuus. Ma ei väidagi, et see kõik nii pole aga kui vaadata hindut kui klienti võib lolliks minna. 

Näide 1. teel Johannesburgi määrati mulle üks kuldklient (osalevad firma programmis, mis väärtustab püsikliente), läksin ja alustasin juttu, tutvustasin ennast, tervitasin viisakalt, uurisin, mis härra juua soovib jne. Polnud väga vigagi, tõin talle ta joogid ja tüüp oli veel suht sõbralik. Hiljem enam ei naeratanud ja tellis veel ühed joogid, tõin, tellis pähkleid, tõin küpsiseid ja selgitasin, et mul on väga kahju aga meil ei ole pähkleid. Tüüp käratas mulle, et sa mine too mulle need pähklid sealt esimesest klassist, et tema teab küll, et neil on seal hunnikutes pähkleid. Ma olin täiesti shokeeritud ja saatsin SFSi asja lahendama. Üldiselt tehti talle selgeks, et kui ta tahab esimese klassi asju siis ostku pilet sinna (viisakamalt muidugi). Ja pärast seda oli tüüp jälle sõbralik, lennujaamas isegi lehvitas mulle nagu vana semu.

Näide 2. teel tagasi Dubaisse. Mingi tüüp hakkab tellima, kaks viskit, kaks topsi jääga, kaks Pepsit, toon (kuigi me peame alati selgitama, et ühes miniatuuris on juba topelt joogi kogus). Tüüp ütleb, et ma veel ühe topsi jääd tooks, toon. Tüüp ütleb, et ma veel ühe viski tooks, toon. Tüüp ütleb, et ma küpsiseid tooks, ma uurin, et kas ta peale küpsiste veel midagi tahab, 'ei taha', toon küpsised. JA SIIS TA KURAT TAHAB VEEL ÜHTE VISKIT!!! Kükitan köögis vihast värisedes ja otsin seda pagana viskit kui SFS tuleb ja uurib, mis toimub. Ütleb, et midagi ma enam sellele tüübile ei vii ja läheb asja selgitama.

Ja ma ei kujuta ette, mis nad mängukaartidega teevad. Ühed ja samad tüübid küsivad kahe paki kaupa mängukaarte erinevatelt stjuardessidelt seni, kuni meil pole economys enam ühtegi pakki kaarte alles... pole vist vaja lisada, et ma ei näe kedagi kaartidega mängimas. Ning siis nad hakkavad nõudma plastikust mängukaarte, mida ma isegi näinud pole - teised selgitavad mulle, et need asuvad esimeses klassis.

Johannesburgis ööbisime kesklinnas. Järgmisel päeval sõitsid osa tegelasi vaatama mingit lõvide loomaaeda, kus saab kaslaste kutsikaid väntsutada. Kuna reis oleks mulle maksma läinud kogu päeva- ja toiduraha (50 euri) otsustasin niisama ringi hulkuda. Avastasin, et Johannesburgis on linnaosad üksteisest tõkete ja väravatega eraldatud ning võtsin julguse kokku ning kõndisin väravast välja. Teisel pool tundus olevat elumajade ja villade rajoon ning istikutega mässavad mustanahalised töölised vaatasid mind väga pika pilguga. Umbes siis saigi mul julgus otsa, pöörasin otsa ringi ja ruttasin tagasi oma piirkonda. Kesklinn oli muidu väga mõnus. Oli näha, et arhitektid on mõelnud ja planeerinud enne, kui ehitama on hakatud (siin Dubais ei kõla miski eriti kokku - planeeritud on üks maja korraga ja üldist tervikut pole vist keegi eriti tähele pannud).

Ostsin natuke süüa ka sealt kaasa. Kuutate ette - 4 mangot maksis seal 3 eurot ja spargel ning juust olid ka palju odavamad kui Dubais. Jälle üks tore asi, mis käib lendamisega kaasas...

Viieteistkümnes peatükk: Eestit teatakse

Frankfurt oli tore ja jube külm. Ma tean, et mul pole mingit asja siin külmast rääkida, kui tegemist on teie seisukohast sooja(!!!) -10 kraadiga aga päriselt, mul oli tunne, et kõrvad kukuvad peast ära. Miskipärast polnud ma kodust endale peakatet kaasa pakkinud ja kui metrooga kesklinna jõudsin ostsin esimesest poest ruttu mütsi. Hiljem vaatasin seda ja... aju oli vist külma saanud kui selle ostu tegin. Täiesti juhuslikult sattusin kesklinnas ka kirbuturule ja mitmesse toredasse galeriisse. Sakslased on toredad inimesed ja euroopa imeline koht elamiseks. Ma polnud aru saanud kui väga ma tunnen puudust hästi organiseeritud ja sõbralikust linnast, koduselt sarnastest inimestest, arhitektuurist ja kultuurist.

Ühe otsa lend oli umbes 7 tundi ja meeskond sõbralik ning tore. Purser pani meile südamele, et me vahepeal kokpitis ka pilootidega semutsemas käiksime. Ta arvas, et see on jube piinlik, kui me ei teagi kellega koos lendame. Mina isiklikult arvan, et ta kartis, et need tüübid seal igavusest magama jäävad. Pilootide töö pole eriti elamusterohke. Tõus ning maandumine on paras stress ja pinge aga ülejäänud 6 tundi mängivad nad oma iPadidega seal arvutimänge ning tellivad stjuardessidelt teed.

Reisijad olid suhteliselt toredad. Tagasilend toimus öösel (sama lend, millega ma detsembri alguses siia Dubaisse sõitsin) seega tegime pärast õhkutõusu söögid ja joogid ära ning ülejäänud aja nad põõnasid või tinistasid kokteile ja vett. 

Täna käisime Metaga kohalike võimudega kauplemas, et nad meile ebaõiglaselt trahvi ei teeks. Nimelt peavad siinsetel valitsuse töötajatel olema 1.detsembri seisuga kohalikud ID kaardid. Kuna lennufirmat juhib Dubai valitseja ja selle rahastamine on kunagi toimunud valitsuse rahadest siis kehtib see ID kaardi seadus ka meile. Aga kuidagi ei taha nad eranditest aru saada. Nimelt saabusime meie siia 7. detsembril ja leping firmaga tehti 8. detsembril ja passi andsid nad meile tagasi 11. jaanuaril ning ID kaardi vajalikkusest räägiti meile 23. jaanuaril seega polnud meil mitte mingisugust võimalust seda kaarti taodelda õigeaegselt. Alates 1. jaanuarist hakkas seega trahv tiksuma ja 26. jaanuariks kui me taotluse esitasime oli meie trahv juba 520 dirhamit (107eur millele lisandub kaardi tegemise tasu, mille me juba tasusime ja mis oli 370 dirhamit, 78eur mingi plastikplönni eest!). Täiesti ebaõiglane eksole! Ja kõik kellele me seda muret kurtsime ütlesid, et ärge jamage, makske ära, te ei pääse sellest. Manager, kes peaks olema meie hoolitseja ja manitseja ignoreerib konkreetselt sellesiulisi kirju. 

Igatahes. Täna leidsime lõpuks peapostkontorist preili, kes oli nõus kaasa mõtlema ja saatis kuhugi järelpärimise. Äkki on sellest mingit kasu.

Tagasiteel koju oli teel väike valgustite pood. Kiikasime sinna sisse, kuna mul on vannitoas kergelt pime ja oh imet! oligi ilus lamp müügil. Poodnik küsis mu nime ja uuris, kust ma pärit olen. Üldiselt näen ma inimeste nägudest, et nad ei aima isegi, kus kontinendil see Estonia asub. Lambimees aga noogutas teadvalt, ütles, et tema on Liibanonist ja et 7 eestlast rööviti nende juures ära. Pärast tegi mulle veel soodustust, mispeale ma uurisin, et kas ta oli nende 7 eestlase rööviga seotud ja tunneb nüüd süümepiinu :)

Homme sõidan Johannesburgi. Paistab, et Lagos pole mulle saatuse poolt ettemääratud...

Vaheleht: graafik

Veebruar on selline:

2. -> Kuwait ->  

3. -> Frankfurt -> 5. tagasi

7. -> Lagos -> 9. tagasi

12. -> Glasgow -> 14. tagasi

16. -> Cape Town -> 18. tagasi

20. -> Karachi ->

21. -> Duseldorf -> 23. tagasi

26. -> Perth -> 28. tagasi

Neljateistkümnes peatükk: kuidas Pilleriinu kannatust proovile pandi

Pärast supi lende oli elu lill ja sai kolm päeva vabaks. Toimetasin kodus, käisin poodlemas ja rannas - 

pole just kuigi originaalne... Vaatasin eemalt üle ka Ski Dubai, mis asub Emirates kaubanduskeskuses.

(Meta tegi pilti ka)

Eile hommikul helistati töölt ja öeldi, et Karachi lennu asemel sõidan täna hoopis Kuveiti. Kellaajaliselt muutus ja graafik varasemaks, pidin kell 4 ärkama, et 7.45 lennule jõuda. Eks oleks pisut kauem ka magada ju võinud aga mulle meeldib hommikuti aeglaselt kiirustada.

See lend oli lihtsalt metsik. 1.30h sinna ja 1.10h tagasi. Ma jõudsin vaevu kandikute koristamist alustada (250 reisija käest) kui purser juba tahtis teada, kas me oleme kõik korda teinud, aeg maanduda. Ning lisaks niigi suurele aja survele oli turistiklassi teenindajate keskmine ametiaeg antud ametis umbes 3 kuud. Kõik halb ühel lennul ilusti koos.

Koju jõudes hakkasin pabistama oma homse lennu pärast. Nigeerias on praegu poliitiliselt suhteliselt terav olukord ja sõber SFS Johanna helistas ning rääkis pikalt, kuidas meid relvastatud politseiga lennujaamast hotelli sõidutatakse ja isegi aknaid ei tohi lahti teha. Kõne lõppedes olin juba vaimselt isegi malaariaks valmis, kontrollisin portaali ja - voila! Lagos muutunud Franfurti lennuks. 

Frankfurti üle ma väga ei muretse - euroopa on kodune ja lund oleks ka viimane aeg sel talvel näha. Ma ei hakka siinkohal heietama sealihast ja õllest...