Monday, 31 December 2012
Monday, 24 December 2012
Vaheleht: Näitus
Vahepeal õnnestus avada Tallinnas A-galerii seifis näitus. Selle kallal toimetamisele kulus pool kodus veedetud puhkusest ja ülejäänud pool läheb mõnusal pühade lainel.
Olete kõik oodatud külastama! Näitus jääb avatuks 14. jaanuarini 2013.
A-galerii asub Hobusepea 2, Tallinn
avatud on E-R 10-18, L 11-16 ja P suletud
Olete kõik oodatud külastama! Näitus jääb avatuks 14. jaanuarini 2013.
A-galerii asub Hobusepea 2, Tallinn
avatud on E-R 10-18, L 11-16 ja P suletud
Monday, 26 November 2012
Vaheleht: kool
Vahepeal tegin paar tiiru Praha vahet. Käisin ka koolis. Aknast piilusin teise kooli ´loenguid´ (koolid jagavad ühist sisehoovi) ja see meenutus tõi sooja tunde...
(ah et teiste akendest pole viisakas sisse piiluda ütlete te... no ostku siis kardinad)
(ah et teiste akendest pole viisakas sisse piiluda ütlete te... no ostku siis kardinad)
Monday, 12 November 2012
Neljakümne viies peatükk: halb õnn
Kuna Barhaini lennul polnud piisavalt reisijaid võeti lennult maha kõige värskem stjuardess - see olin siis mina. Tüübid panid mu selle asemel reservi algusega kell 4 hommikul. Selle reserviga on nii, et tavaliselt neid, kes niimoodi järsult reservi on pandud, ei kasutata. Nõnda ma siis suhtusin sellesse veidi kergemeelselt ja toimetasin õhtul veel oma mõtete ja asjade kallal ning jäin magama alles kell 1. Siinkohal tulebki mu halb õnn mängu!
Mõni minut pärast nelja helistati, et äratus-äratus on aeg minna Beruti lennule (üks koledaima reisijate profiiliga lende). Sättisin end unise ja kurjana valmis ning läksin tööle. Kuna ullikesed reisijad ei suutnud õigeks ajaks väravasse jõuda hilines väljalend poolteist tundi. Ilmselt oleks varem minema saanud aga kargo tüübid pidid nende kohvrid lennukist maha laadima, kes kohale ei jõudnud. Lisaks oli 5st turistiklassi töötajast 2 esimest korda tööl, mis teeb lõppkokkuvõttes ülejäänutele rohkem tüli kui abi...
Vähemalt oli üks tore reisija, kes tuli kööki jutlema - väga huvitav noormees oli - töötas naftaplatvormil insenerina. No täielik ime-töö! Ma pole mõelnudki, et Päris Inimesed seal töötavad. Nii ma siis uurisin ja sain teada - ühel platvormil töötab 40-50 inimest (olgem täpsed - meest), jutti tuleb tööl olla 1 kuu (aga kui oled vastutulelik nagu see noormees siis püsid üksikul saarel kaks ja pool kuud), seejärel on kaks nädalat puhkust ja jälle kuu tööl, esialgu pole neil seal interneti- ega telefoniühendust (nii esimesed kolm nädalat), iga nädal tuuakse laevaga külmutatud sööki (värskest kraamist võib unistada), jõusaal on umbes nii suur nagu normaalse lasnamäe korteri wc, elatakse neljakesi ühes ruumis ja ´tuba´ peab jagama kolme teise tüübiga (tuba ise on midagi suurusjärgus lasnamäe korteri vannituba - nii, et nibin nabin kaks nari ära mahub) ja üldse pidi kole üksik ja rõõmutu olema. Tema puhul oli muidugi veel probleemiks kultuur - kui oled pea ainus liibanonlane platvormil ja ülejäänud on kõik malaisiast või indiast siis tulebki nutt peale ja tahaks koju. Pärast 6 kuud tööd hakkas tüüp vastu punnima ja nõudis tööd kuival maal - arvatavasti läks õnneks. Lisan veel, et tegemist oli platvorme ette valmistava firmaga, mis tähendab, et üks projekt ainult 6 kuud kestabki - äkki järgmistel nn püsivatel töötajatel on elu lill (internet on näiteks kohe olemas), hakkavad ainult porgandeid ja õunu sööma ning ei pea oma tuba kellegiga jagama... kes teab...
Tagasi Dubais nägin kuidas mu buss just peatusest välja sõitis ja järgmist tuli pool tundi oodata. Takso jaoks jäi ka mõni dirham puudu. Vähemalt sain keemilisest puhastusest pluusi, mille nad kaks nädalat tagasi ära kaotasid. Olgem austad - tegelikult ei saanud ma OMA pluusi. Tüübid käisid kontrollimas, mu pluus polnud välja ilmunud, küsisid, mis suurus pluus oli ja tõid mulle kellegi teise oma - triipkoodi, mis riideid ja omanikke seob rebisid uljalt maha ja ütlesid, et järgmine kord lase enda oma peale kleepida. Arvan, et minu pluus läks paar nädalat tagasi umbes sama teed...
Aga võib-olla ongi see liiga hm.. omandihimuline suhtumine. Kõik võikski käia usalduse alusel, viid muudkui riideid puhastusse ja käid küsid pärast mingi arvu tagasi... kaunis kommunism :)
Lisaks lõikasin lõpuks oma tomatitaimed maha ning noppisin viimased mammud küljest.
Eks need hullud oleks vabalt siin järgmise kevadeni mühistanud aga nad nägid juba nii närud välja. Sain õppetunni, et tuleb oma taimi piirata ja neid mitte liiga suureks lasta kasvada. Ehk järgmistega õnnestub.
Ja kui täna poest karamellijäätise koju tõin siis avastasin, et see on tibukollast värvi! No mis mõttes! Eesti omad on küll normaalsed pruunikad. Samas on see lõppkokkuvõttes ikkagi ainult toiduvärv seega olgu kasvõi lilla - maitse on oluline (eesti omad on maitsvamad!).
Mõni minut pärast nelja helistati, et äratus-äratus on aeg minna Beruti lennule (üks koledaima reisijate profiiliga lende). Sättisin end unise ja kurjana valmis ning läksin tööle. Kuna ullikesed reisijad ei suutnud õigeks ajaks väravasse jõuda hilines väljalend poolteist tundi. Ilmselt oleks varem minema saanud aga kargo tüübid pidid nende kohvrid lennukist maha laadima, kes kohale ei jõudnud. Lisaks oli 5st turistiklassi töötajast 2 esimest korda tööl, mis teeb lõppkokkuvõttes ülejäänutele rohkem tüli kui abi...
Vähemalt oli üks tore reisija, kes tuli kööki jutlema - väga huvitav noormees oli - töötas naftaplatvormil insenerina. No täielik ime-töö! Ma pole mõelnudki, et Päris Inimesed seal töötavad. Nii ma siis uurisin ja sain teada - ühel platvormil töötab 40-50 inimest (olgem täpsed - meest), jutti tuleb tööl olla 1 kuu (aga kui oled vastutulelik nagu see noormees siis püsid üksikul saarel kaks ja pool kuud), seejärel on kaks nädalat puhkust ja jälle kuu tööl, esialgu pole neil seal interneti- ega telefoniühendust (nii esimesed kolm nädalat), iga nädal tuuakse laevaga külmutatud sööki (värskest kraamist võib unistada), jõusaal on umbes nii suur nagu normaalse lasnamäe korteri wc, elatakse neljakesi ühes ruumis ja ´tuba´ peab jagama kolme teise tüübiga (tuba ise on midagi suurusjärgus lasnamäe korteri vannituba - nii, et nibin nabin kaks nari ära mahub) ja üldse pidi kole üksik ja rõõmutu olema. Tema puhul oli muidugi veel probleemiks kultuur - kui oled pea ainus liibanonlane platvormil ja ülejäänud on kõik malaisiast või indiast siis tulebki nutt peale ja tahaks koju. Pärast 6 kuud tööd hakkas tüüp vastu punnima ja nõudis tööd kuival maal - arvatavasti läks õnneks. Lisan veel, et tegemist oli platvorme ette valmistava firmaga, mis tähendab, et üks projekt ainult 6 kuud kestabki - äkki järgmistel nn püsivatel töötajatel on elu lill (internet on näiteks kohe olemas), hakkavad ainult porgandeid ja õunu sööma ning ei pea oma tuba kellegiga jagama... kes teab...
Tagasi Dubais nägin kuidas mu buss just peatusest välja sõitis ja järgmist tuli pool tundi oodata. Takso jaoks jäi ka mõni dirham puudu. Vähemalt sain keemilisest puhastusest pluusi, mille nad kaks nädalat tagasi ära kaotasid. Olgem austad - tegelikult ei saanud ma OMA pluusi. Tüübid käisid kontrollimas, mu pluus polnud välja ilmunud, küsisid, mis suurus pluus oli ja tõid mulle kellegi teise oma - triipkoodi, mis riideid ja omanikke seob rebisid uljalt maha ja ütlesid, et järgmine kord lase enda oma peale kleepida. Arvan, et minu pluus läks paar nädalat tagasi umbes sama teed...
Aga võib-olla ongi see liiga hm.. omandihimuline suhtumine. Kõik võikski käia usalduse alusel, viid muudkui riideid puhastusse ja käid küsid pärast mingi arvu tagasi... kaunis kommunism :)
Lisaks lõikasin lõpuks oma tomatitaimed maha ning noppisin viimased mammud küljest.
Eks need hullud oleks vabalt siin järgmise kevadeni mühistanud aga nad nägid juba nii närud välja. Sain õppetunni, et tuleb oma taimi piirata ja neid mitte liiga suureks lasta kasvada. Ehk järgmistega õnnestub.
Ja kui täna poest karamellijäätise koju tõin siis avastasin, et see on tibukollast värvi! No mis mõttes! Eesti omad on küll normaalsed pruunikad. Samas on see lõppkokkuvõttes ikkagi ainult toiduvärv seega olgu kasvõi lilla - maitse on oluline (eesti omad on maitsvamad!).
Saturday, 10 November 2012
Vaheleht: katsed
Koostöös teiste teadushuvilistega on valminud piltlik analüüs, mis juhtub Kalevi kommidega, kui neid keset kõige palavamat suve Dubaisse saata (Eestis palavat suve pole seega jutt käib ikka Dubai suvest).
Analüüsist selgub, et kõige kuumalembelisemad on marmelaadikompvekid Tiina ja koorelikööri maitselised pumatikompvekid Irish Cream, mis suutsid säilida suhteliselt sarnased oma esialgsele kujule. Pralineekompvek Oravake aga kipub mööda pakendi seinu laiali määrduma ja oma algupärase kuju täielikult minetama.
Kõrgelt hinnatud ja laialdaste kommisöömiskogemustega žürii kinnitab, et maiustuste maitse kuumuse mõjul oluliselt ei muutunud.
Analüüsist selgub, et kõige kuumalembelisemad on marmelaadikompvekid Tiina ja koorelikööri maitselised pumatikompvekid Irish Cream, mis suutsid säilida suhteliselt sarnased oma esialgsele kujule. Pralineekompvek Oravake aga kipub mööda pakendi seinu laiali määrduma ja oma algupärase kuju täielikult minetama.
Kõrgelt hinnatud ja laialdaste kommisöömiskogemustega žürii kinnitab, et maiustuste maitse kuumuse mõjul oluliselt ei muutunud.
Friday, 9 November 2012
Neljakümne neljas peatükk: toimetused
Vahepeal juhtus nii, et sõber Simon käis külas ja läks ära. Ma ei osanud arvatagi kui tüütu võib vabadel päevadel (lisaks tööpäevadele) kellegi kantseldamine olla. Ega ma ise seda nõnda sõnastada esialgu ei osanud. Lihtsalt tundsin, kuidas tahaks lendude vahepeal jõudu koguda ja pikutada aga näe - peab hoopis mingi tüübiga õue mängima minema.
Nii sai taaskord Dubai ´suurepärased´ galeriid üle vaadatud ja päev läbi palavuses ja liivas vantsitud.
Galeriidega on siin selline lugu, et need asuvad konkreetselt keset mittemidagi. Nagu keegi paneks Tallinna kõik galeriid näiteks kuskile Maardusse, kus rekkad kaupa käivad laadimas (ma ei tea, kus nad tegelikult seda teevad). Ja ega seal siis mingeid toredaid galeriisid poleks - kõik oleks tugevalt kommerts suunitlusega ja vahelduseks oleks üks nn muureum, mis oleks tegelikult mingi rikka ärimehe erakogu. Selle on ta koostanud loomulikult oma suurepärase maitse järgi.
Ühesõnaga oli palav, tolmune, janune ja mitte seda pingutust vääriv üritus. Ning muidugi sõi see terve päeva ära (tund metroode ja bussiga, tund liivas kõmpimist ja pärast pidi ju tagasi ka tulema).
Närve rahustasin Dallasest ostetud puslega, mis osutus liiga lihtsaks
- panin selle kahe päevaga kokku. Mäletan, kuidas ema mulle vanasti puslesid kinkis, kus üle poole pildist oli muru - ilmselt ta lootis, et siis on titt tükiks ajaks jalust ära aga toime oli vastupidine - ma ei viitsinud nende kallal pusida. Kinkisin need edasi sõbrannale, kellel oli kolm õde-venda. Nad siis madistasid ja võistlesid omavahel kuni kõik need heinamaad kokku ladusid.
Veel tegin äreva NY lennu kohe kui see daami nimeline torm seal vaibunud oli. Ööbimine on meil Manhattanil Central Parki kõrval seega suurt vaeva linna jõudmiseks nägema ei pea. Selgus ka, et see oli parim piirkond, kus pärast orkaani olla sest meil oli olemas lausa elekter ja vesi! Niipalju kui ma ümbruses jalutasin tundus, et linn on ehmatusest suht kenasti toibunud. Kohati oli näha tänavatel laudasid pikendusjuhtmetega, et vähem õnnelikud linlased saaks oma telefone laadida. Central Park oli langenud puude tõttu suletud ja ka osa tänavaid ühe langeva kraana tõttu (kaunis nagu murdunud tulp)-
ülejäänud pilt oli rahulik - turistid tunglesid, poed olid avatud, tänaval tüütasid igasugused tüübid, kes turiste tüütama peavad.
Korra käisime Dubais Metaga tõestamas, et ma pole oma ronimise asju asjata siia vedanud. Tundsin end seinal saamatu ja nõrgana - aga mida muud seal tunda ongi kui kolm aastat ennast ainult treppidest üles olen vedanud (nüüd on trepid lausa liftide vastu vahetunud). Peaks tihedamini käima - adrenaliin on alles :)
Ning kui täna peamajas lennule minnes kiirelt tualetist läbi põikasin märkasin midagi ehmatavat
tüübid on meile vetsu kaalu pannud! Ega vist see aeg ka kaugel pole kui lisaks metallidedektolile ja pagasi skanneerimisele vaikselt (lootes, et eile söödud küpsised veel välja ei paista) kaalule tuleb astuda - nii nagu vanadel headel aegadel...
Nii sai taaskord Dubai ´suurepärased´ galeriid üle vaadatud ja päev läbi palavuses ja liivas vantsitud.
Galeriidega on siin selline lugu, et need asuvad konkreetselt keset mittemidagi. Nagu keegi paneks Tallinna kõik galeriid näiteks kuskile Maardusse, kus rekkad kaupa käivad laadimas (ma ei tea, kus nad tegelikult seda teevad). Ja ega seal siis mingeid toredaid galeriisid poleks - kõik oleks tugevalt kommerts suunitlusega ja vahelduseks oleks üks nn muureum, mis oleks tegelikult mingi rikka ärimehe erakogu. Selle on ta koostanud loomulikult oma suurepärase maitse järgi.
Ühesõnaga oli palav, tolmune, janune ja mitte seda pingutust vääriv üritus. Ning muidugi sõi see terve päeva ära (tund metroode ja bussiga, tund liivas kõmpimist ja pärast pidi ju tagasi ka tulema).
Närve rahustasin Dallasest ostetud puslega, mis osutus liiga lihtsaks
- panin selle kahe päevaga kokku. Mäletan, kuidas ema mulle vanasti puslesid kinkis, kus üle poole pildist oli muru - ilmselt ta lootis, et siis on titt tükiks ajaks jalust ära aga toime oli vastupidine - ma ei viitsinud nende kallal pusida. Kinkisin need edasi sõbrannale, kellel oli kolm õde-venda. Nad siis madistasid ja võistlesid omavahel kuni kõik need heinamaad kokku ladusid.
Veel tegin äreva NY lennu kohe kui see daami nimeline torm seal vaibunud oli. Ööbimine on meil Manhattanil Central Parki kõrval seega suurt vaeva linna jõudmiseks nägema ei pea. Selgus ka, et see oli parim piirkond, kus pärast orkaani olla sest meil oli olemas lausa elekter ja vesi! Niipalju kui ma ümbruses jalutasin tundus, et linn on ehmatusest suht kenasti toibunud. Kohati oli näha tänavatel laudasid pikendusjuhtmetega, et vähem õnnelikud linlased saaks oma telefone laadida. Central Park oli langenud puude tõttu suletud ja ka osa tänavaid ühe langeva kraana tõttu (kaunis nagu murdunud tulp)-
ülejäänud pilt oli rahulik - turistid tunglesid, poed olid avatud, tänaval tüütasid igasugused tüübid, kes turiste tüütama peavad.
Korra käisime Dubais Metaga tõestamas, et ma pole oma ronimise asju asjata siia vedanud. Tundsin end seinal saamatu ja nõrgana - aga mida muud seal tunda ongi kui kolm aastat ennast ainult treppidest üles olen vedanud (nüüd on trepid lausa liftide vastu vahetunud). Peaks tihedamini käima - adrenaliin on alles :)
Ning kui täna peamajas lennule minnes kiirelt tualetist läbi põikasin märkasin midagi ehmatavat
tüübid on meile vetsu kaalu pannud! Ega vist see aeg ka kaugel pole kui lisaks metallidedektolile ja pagasi skanneerimisele vaikselt (lootes, et eile söödud küpsised veel välja ei paista) kaalule tuleb astuda - nii nagu vanadel headel aegadel...
Saturday, 27 October 2012
Vaheleht: graafik
Tundub, et vahelehti on kuidagi liiga palju tekkinud. Järeldus - ma saan liiga tihti graafikuid!
November tuleb selline:
2. -> New York -> 4. tagasi
8. -> Muscat ->
9. -> Doha ->
11. -> Bahrain ->
15. -> New York ->17. tagasi
21. -> Praha -> 23. tagasi
24. -> Praha -> 26. tagasi
27. -> New Delhi ->
29. -> New Delhi ->
Nagu näha on jube palju lende ja erilist loomingulisust välja ei paista.
Tegemist on väga konkreetse näitega tellitud lendudest (NY ja Praha on tellitud - Delhi on lihtsalt väike lisapala, et see kahene rütm säiliks). Mõnikord kui midagi tellida siis antakse seda lausa 3-4 korda järjest. Moraal on vist see, et ole ettevaatlik, mida soovid :)
NY on väga raske lend ja ma tellisin seda ainult seepärast, et need lennud lähevad uuest aastast suurtele lennukitele (A380). Seal on jaburalt lühike layover (26h!!!), mis on igasuguste reeglite vastane ja firma maksab sellelt kuuldavasti trahve. Siiski on trahvid odavamad maksta kui meid seal 2 päeva kohapeal hoida...
Prahaga läks hästi õnneks. Nimelt tudub, et sünnipäev tuleb sel aastal taaskord Prahas. Või vähemalt sünnipäevale eelnev päev ja öö sest 25 hakkame lõunast tagasi Dubai poole lendama...
Igastahes parem kui Delhi...
November tuleb selline:
2. -> New York -> 4. tagasi
8. -> Muscat ->
9. -> Doha ->
11. -> Bahrain ->
15. -> New York ->17. tagasi
21. -> Praha -> 23. tagasi
24. -> Praha -> 26. tagasi
27. -> New Delhi ->
29. -> New Delhi ->
Nagu näha on jube palju lende ja erilist loomingulisust välja ei paista.
Tegemist on väga konkreetse näitega tellitud lendudest (NY ja Praha on tellitud - Delhi on lihtsalt väike lisapala, et see kahene rütm säiliks). Mõnikord kui midagi tellida siis antakse seda lausa 3-4 korda järjest. Moraal on vist see, et ole ettevaatlik, mida soovid :)
NY on väga raske lend ja ma tellisin seda ainult seepärast, et need lennud lähevad uuest aastast suurtele lennukitele (A380). Seal on jaburalt lühike layover (26h!!!), mis on igasuguste reeglite vastane ja firma maksab sellelt kuuldavasti trahve. Siiski on trahvid odavamad maksta kui meid seal 2 päeva kohapeal hoida...
Prahaga läks hästi õnneks. Nimelt tudub, et sünnipäev tuleb sel aastal taaskord Prahas. Või vähemalt sünnipäevale eelnev päev ja öö sest 25 hakkame lõunast tagasi Dubai poole lendama...
Igastahes parem kui Delhi...
Friday, 26 October 2012
Neljakümne kolmas peatükk: maailma ralli
Peab vist lihtsalt nentima fakti, et kirjutamisega tegelen hetkel vähem (vähemalt blogisse kirjutamisega) ning tegema seda siis kui jõuab ja ilma igasuguste süümekateta.
On olnud absoluutselt hullumeelne kuu. Mul pole olnud aega korteris isegi põrandaid pühkida või näiteks magada, mis mingil hetkel päädis une-maratoniga.
Algas kõik Dallase lennuga, kui ma veel täpselt arugi ei saanud, mis ees ootab. Tegin sisseoste teades, kuhu varsti lennata tuleb ja mõnulesin niisama. Lend ise polnud nii jube kui esimesel korral (hakkan vist igasugu jaburustega harjuma) ja tagasi Dubaisse maandudes algas kohe ´puhkus´ ning kohtusin peamajas Metaga. Uurisime, kui suure tõenäosusega me öösel väljuvale Osaka lennule mahume ning ostsime piletid, kuigi tõenäosus oli väga väga tagasihoidlik. Tegin kiire 6 tunnise une (pärast usa lende tuleks kaks päeva magada, et tagasi normaalseks saada), tõstin asjad ühest kohvrist teise ning kiirustasin tagasi lennujaama. See, et me lennule ikka peale mahume otsustati umbes tund enne väljumist. Aga te ju teate kuidas need lennujaamad on - kõik me oleme harjunud, et aega on laialt käes ja vabalt võib ühest poekesest teise kõndida, lollakaid pilte teha, inimesi vaadata ja niisama uimerdada. Mingil hetkel ikka meenus, et oot oot - vaatame, mis kell lennukile peaks minema. Sel hetkel oli juba viimane kutse ning muidugi oli lennuk pargitud kuhugi lennujaama teise otsa. Tormasime nagu segased aga saime ikkagi peale...
Osakast võtsime bussi ja sõitsime Narasse, kus meid ootas väike Reiko.
Ega me tema suhtes päris ausalt polnud toiminud - pole just kuigi tore külalisi oodata ilma täpselt teadmata, kas ja millal nad saabuvad, aimates, et ilmselt ikka millalgi oktoobris. Reiko ema oli vaaritanud hulga sööki, korkisime õlled lahti (emale viski) ja hubane õhtu jaapani kodus võis alata. Ei pea vist mainima, et reisides inimeste kodude külastamine annab hoopis parema arusaamise, mis seal kultuuris täpselt toimub.
Tore seik oli näiteks see, kui me oma mõnusaid mattidele seatud asemeid veidi nõutult vaatasime ja Reiko pahvatas - oot! te tahate patju ka või!? Ja neil oli seal eriti äge wc pott - ma ei mõista, miks igal pool sellised ei ole??!!
(põhimõte on see, et loputuskasti minev vesi jookseb läbi kastile paigutatud kraani, et saaks käed ka puhtaks pesta).
Reiko juurest sõitsime kõik koos järgmisel päeval Kyotosse - vaatasime seal ringi, käisime söömas ja karaoket laulmas (väga piinlik!)
ning kimasime öise bussiga Tokyosse. Päris mugav buss oli, istmed käisid peaaegu horisontaalseks ja neid oli ainult kolm tükki reas.
Tokyo polnud palju muutunud viimasest korrast, kui ma seal Lindaga käisin. Ilm oli ainult veidi mõnusam - nii 20 kraadi sooja 30 asemel, mis seal suvel on. Me isegi ööbisime samas kapselhotellis, kus 5 aastat tagasi (see oli muutunud lihtsalt kulunumaks).
Täielik koomika oli, kuidas me hommikul kell 4 ärkasime, et kuulsale kalaturule minna. Metroos otsustasime vaadata, kuidas see täpselt avatud on ning avastasime, et iga kuu teisel ja neljandal kolmapäeval turgu ei toimu - meie õnne arvestades oli parasjagu tegemist just kuu teise kolmapäevaga... Aga sellistel jube varastel hommikutundidel linnas ringi kõndides saab taaskord huvitava elamuse. Keegi ei töllerda jalus ning saab näha, kuidas linn ärkab. Tokyo tundus olevat päris hiline linn (mitte nagu Poola väikelinnades, kus kell 6 hommikul põhiline liiklus toimub).
Järgmisel hommikul ärkasime taas kell 4, et turule minna. Seekord läks kõik õnneks. Võiks öelda, et meil vedas hullupööra. Kuna me polnud piisavalt kodutööd teinud läksime suvalises metroo peatuses maha ja sisenesime turule kohast, kus turistid tavaliselt ei ründa. Päris hirmus oli - üksi poleks seal masinate ja usinate inimeste vahel küll tahtnud liikuda. Jõudsime tihedale turule, kus kõik lauad olid lookas igasugu imeliste mereandide all. Osa kalu olid suuremad kui inimesed, kes nende kallal askeldades päid ja uimi eemaldasid või neid lihtsalt pooleks saagisid. Kõik oli nagu hirmus imedemaa. Ja tundus ka, et meid jõllitatakse sama imestunult nagu me ise seal ringi jõllitasime. Mingil hetkel saabusime tihedama liiklusega laiemasse kohta (nad sõidavad seal mingite väikeste kiirete masinatega ringi ja jalakäijatest eriti ei hooli - ise pidi valvsalt ringi vaatama, et millegile alla ei jääks või lööki ei saaks) ning mingi sinises ärritunud härra nabis meid kinni ning üritas kõigest sellest huvitavast välja pukseerida. Veel nägime teispool laiemat teed suuri saale, kus toimus kuulus oksjon. Põrand oli kaetud hiiglaslike külmutatud (kala)kehadega ja mingid asjalikud tüübid tammusid seal vahel ringi neid uurides.
Sinises ärritunud mees andis meile paberi ja käskis eemale sushit sööma minna. Paberilt lugesime, et kõik need alad, mille just läbinud olime, polnud tavalistele külastajatele üldse mõeldud. Oskjonit võib külastada ainult ette registreerides ja turule võib minna pärast kella 9 hommikul kui kõik enam-vähem müüdud ja kinni pandud on.
Läksime veel kohvikusse muljetama ja teed jooma... ning kui ma lõpuks märkasin kella vaadata oli kerge vapustus. Pidin nimelt lennukile jõudma, et koju ema vaatama sõita. Askeldasin metroodega, otsisin sularahaautomaati, sest lennujaama metroo piletist jäi kaks eurot puudu ja kõik ümbruskonna automaadid pakkusid väikseima rahana 100 eurot. Võtsin hotellist kohvri ning jooksin metroosse - järgmise lennujaama rongini oli 25 minutit aega. Umbes siis sain aru, et lennukile ma küll enam ei jõua aga proovisin ikkagi. Ei jõudnud (tegelikult oleks jõudnud vabalt, kui nad seal jonninud poleks). Läksin internetipunkti ja otsisin uut lendu, endal närvid nii läbi, et otsisin uut lendu Osaka lennujaama koodiga, mitte Tokyo omaga. Imestasin, et kuidas need lennud nüüd nii kehvasti Tallinnaga ühenduvad kui pool tundi hiljem oma veast aru sain. Vaatasin, et jõuaks äkki Lufthansale läbi Münheni (chek-in sulgus kõigest 15 minuti pärast!), ostsin pileti ja jäin ootama e-kirja, mis tehingut kinnitaks. Mingi kiri justkui tuli aga arvuti keeldus seda avamast. Otsustasin, et mis seal siis ikka - lähen vaatan, mis nad mulle chek-in is ütlevad. Äkki isegi lasevad peale... Uurisin, et kus see Lufthansa siin siis täpselt on ja... Teises terminalis!!! Nalja teete või!!! Buss sõidab sinna 10 minutit?? ... No proovime siis...
Lufthansa oli oma chek-in i juba tegelikult sulgenud aga piigad asjatasid seal ja tegelesid mingite formaalsustega. Tänu nende suuremeelsusele sain lennule ja elu tundus taaskord suurepärane :)
Kodus oli hea, kuigi aeg jäi veidi lühikeseks. Ema kosub ja sügis oli ilus.
Tagasi Dubaisse saamine oli taaskord seiklus. Portaal näitas, et eesti õhu lennule võiks ideaalis mahtuda ja austria õhule peaks kindlalt peale saama.
Hommikul kell 6 Tallinna lennujaamas klõbistab piiga arvutiga juba jupimat aega aga mulle ei ütle midagi. Lõpuks küsib preililt kõrval lauast ´Miks see programm ei lase mul talle piletit anda - üks vaba koht on ju veel lennukis!´. ÜKS!! Mul pidi süda seisma jääma. Lõpuks lasi masin pileti ikkagi välja ja ma sain uitama mõnusasse Tallinna lennujaama, kus Georg Ots laulis ´Peagi saabun tagasi su juurde...´. Meil on kõige mõnusam lennujaam maailmas, et te teaksite.
Austrias oli ka veidi sehkendamist (peamiselt ebapädeva lennujaamatöötaja pärast), natuke ootamist ja 6 tundi jaburas austria õhu retro-lennukis.
Sjuardessid olid üleni punases - isegi sukad olid punased! No milleks ometi? Õudus kuubis...
Dubais sain 6 tundi und ja uuesti lennukisse - Houstonisse. See oligi koht, kus ma enam ei suutnud. Meil on Houstonis 2 päeva kohapeal ja need kaks päeva ma lihtsalt magasin. Õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni ja lisaks veel veidi. Viimasel hommikul läksin hotelli kõrvale parki ja jalutasin väikese tiiru, et oleks justkui midagi nähtud ka. See jalutuskäik jättis mulle ameerikast väga harmoonilise mulje. Inimesed olid laupäeva hommikul kõik parki kogunenud, tegid joogat, hüppasid batuutidel, jalutasid oma loomi - imetore!
Tagasi Dubais saabus kohe külla Simon ja ralli jätkus - söögid, vaatamisväärsused, jutuajamised.
Tahaks rahulikku esimest lund, soojas toas aknast välja vaadata ning karget ilma näha. Paksult riidesse panna ja läbi külma ning tuulise linna kõndida.
Detsembris ehk...
On olnud absoluutselt hullumeelne kuu. Mul pole olnud aega korteris isegi põrandaid pühkida või näiteks magada, mis mingil hetkel päädis une-maratoniga.
Algas kõik Dallase lennuga, kui ma veel täpselt arugi ei saanud, mis ees ootab. Tegin sisseoste teades, kuhu varsti lennata tuleb ja mõnulesin niisama. Lend ise polnud nii jube kui esimesel korral (hakkan vist igasugu jaburustega harjuma) ja tagasi Dubaisse maandudes algas kohe ´puhkus´ ning kohtusin peamajas Metaga. Uurisime, kui suure tõenäosusega me öösel väljuvale Osaka lennule mahume ning ostsime piletid, kuigi tõenäosus oli väga väga tagasihoidlik. Tegin kiire 6 tunnise une (pärast usa lende tuleks kaks päeva magada, et tagasi normaalseks saada), tõstin asjad ühest kohvrist teise ning kiirustasin tagasi lennujaama. See, et me lennule ikka peale mahume otsustati umbes tund enne väljumist. Aga te ju teate kuidas need lennujaamad on - kõik me oleme harjunud, et aega on laialt käes ja vabalt võib ühest poekesest teise kõndida, lollakaid pilte teha, inimesi vaadata ja niisama uimerdada. Mingil hetkel ikka meenus, et oot oot - vaatame, mis kell lennukile peaks minema. Sel hetkel oli juba viimane kutse ning muidugi oli lennuk pargitud kuhugi lennujaama teise otsa. Tormasime nagu segased aga saime ikkagi peale...
Osakast võtsime bussi ja sõitsime Narasse, kus meid ootas väike Reiko.
Ega me tema suhtes päris ausalt polnud toiminud - pole just kuigi tore külalisi oodata ilma täpselt teadmata, kas ja millal nad saabuvad, aimates, et ilmselt ikka millalgi oktoobris. Reiko ema oli vaaritanud hulga sööki, korkisime õlled lahti (emale viski) ja hubane õhtu jaapani kodus võis alata. Ei pea vist mainima, et reisides inimeste kodude külastamine annab hoopis parema arusaamise, mis seal kultuuris täpselt toimub.
Tore seik oli näiteks see, kui me oma mõnusaid mattidele seatud asemeid veidi nõutult vaatasime ja Reiko pahvatas - oot! te tahate patju ka või!? Ja neil oli seal eriti äge wc pott - ma ei mõista, miks igal pool sellised ei ole??!!
(põhimõte on see, et loputuskasti minev vesi jookseb läbi kastile paigutatud kraani, et saaks käed ka puhtaks pesta).
Reiko juurest sõitsime kõik koos järgmisel päeval Kyotosse - vaatasime seal ringi, käisime söömas ja karaoket laulmas (väga piinlik!)
ning kimasime öise bussiga Tokyosse. Päris mugav buss oli, istmed käisid peaaegu horisontaalseks ja neid oli ainult kolm tükki reas.
Tokyo polnud palju muutunud viimasest korrast, kui ma seal Lindaga käisin. Ilm oli ainult veidi mõnusam - nii 20 kraadi sooja 30 asemel, mis seal suvel on. Me isegi ööbisime samas kapselhotellis, kus 5 aastat tagasi (see oli muutunud lihtsalt kulunumaks).
Täielik koomika oli, kuidas me hommikul kell 4 ärkasime, et kuulsale kalaturule minna. Metroos otsustasime vaadata, kuidas see täpselt avatud on ning avastasime, et iga kuu teisel ja neljandal kolmapäeval turgu ei toimu - meie õnne arvestades oli parasjagu tegemist just kuu teise kolmapäevaga... Aga sellistel jube varastel hommikutundidel linnas ringi kõndides saab taaskord huvitava elamuse. Keegi ei töllerda jalus ning saab näha, kuidas linn ärkab. Tokyo tundus olevat päris hiline linn (mitte nagu Poola väikelinnades, kus kell 6 hommikul põhiline liiklus toimub).
Järgmisel hommikul ärkasime taas kell 4, et turule minna. Seekord läks kõik õnneks. Võiks öelda, et meil vedas hullupööra. Kuna me polnud piisavalt kodutööd teinud läksime suvalises metroo peatuses maha ja sisenesime turule kohast, kus turistid tavaliselt ei ründa. Päris hirmus oli - üksi poleks seal masinate ja usinate inimeste vahel küll tahtnud liikuda. Jõudsime tihedale turule, kus kõik lauad olid lookas igasugu imeliste mereandide all. Osa kalu olid suuremad kui inimesed, kes nende kallal askeldades päid ja uimi eemaldasid või neid lihtsalt pooleks saagisid. Kõik oli nagu hirmus imedemaa. Ja tundus ka, et meid jõllitatakse sama imestunult nagu me ise seal ringi jõllitasime. Mingil hetkel saabusime tihedama liiklusega laiemasse kohta (nad sõidavad seal mingite väikeste kiirete masinatega ringi ja jalakäijatest eriti ei hooli - ise pidi valvsalt ringi vaatama, et millegile alla ei jääks või lööki ei saaks) ning mingi sinises ärritunud härra nabis meid kinni ning üritas kõigest sellest huvitavast välja pukseerida. Veel nägime teispool laiemat teed suuri saale, kus toimus kuulus oksjon. Põrand oli kaetud hiiglaslike külmutatud (kala)kehadega ja mingid asjalikud tüübid tammusid seal vahel ringi neid uurides.
Sinises ärritunud mees andis meile paberi ja käskis eemale sushit sööma minna. Paberilt lugesime, et kõik need alad, mille just läbinud olime, polnud tavalistele külastajatele üldse mõeldud. Oskjonit võib külastada ainult ette registreerides ja turule võib minna pärast kella 9 hommikul kui kõik enam-vähem müüdud ja kinni pandud on.
Läksime veel kohvikusse muljetama ja teed jooma... ning kui ma lõpuks märkasin kella vaadata oli kerge vapustus. Pidin nimelt lennukile jõudma, et koju ema vaatama sõita. Askeldasin metroodega, otsisin sularahaautomaati, sest lennujaama metroo piletist jäi kaks eurot puudu ja kõik ümbruskonna automaadid pakkusid väikseima rahana 100 eurot. Võtsin hotellist kohvri ning jooksin metroosse - järgmise lennujaama rongini oli 25 minutit aega. Umbes siis sain aru, et lennukile ma küll enam ei jõua aga proovisin ikkagi. Ei jõudnud (tegelikult oleks jõudnud vabalt, kui nad seal jonninud poleks). Läksin internetipunkti ja otsisin uut lendu, endal närvid nii läbi, et otsisin uut lendu Osaka lennujaama koodiga, mitte Tokyo omaga. Imestasin, et kuidas need lennud nüüd nii kehvasti Tallinnaga ühenduvad kui pool tundi hiljem oma veast aru sain. Vaatasin, et jõuaks äkki Lufthansale läbi Münheni (chek-in sulgus kõigest 15 minuti pärast!), ostsin pileti ja jäin ootama e-kirja, mis tehingut kinnitaks. Mingi kiri justkui tuli aga arvuti keeldus seda avamast. Otsustasin, et mis seal siis ikka - lähen vaatan, mis nad mulle chek-in is ütlevad. Äkki isegi lasevad peale... Uurisin, et kus see Lufthansa siin siis täpselt on ja... Teises terminalis!!! Nalja teete või!!! Buss sõidab sinna 10 minutit?? ... No proovime siis...
Lufthansa oli oma chek-in i juba tegelikult sulgenud aga piigad asjatasid seal ja tegelesid mingite formaalsustega. Tänu nende suuremeelsusele sain lennule ja elu tundus taaskord suurepärane :)
Kodus oli hea, kuigi aeg jäi veidi lühikeseks. Ema kosub ja sügis oli ilus.
Tagasi Dubaisse saamine oli taaskord seiklus. Portaal näitas, et eesti õhu lennule võiks ideaalis mahtuda ja austria õhule peaks kindlalt peale saama.
Hommikul kell 6 Tallinna lennujaamas klõbistab piiga arvutiga juba jupimat aega aga mulle ei ütle midagi. Lõpuks küsib preililt kõrval lauast ´Miks see programm ei lase mul talle piletit anda - üks vaba koht on ju veel lennukis!´. ÜKS!! Mul pidi süda seisma jääma. Lõpuks lasi masin pileti ikkagi välja ja ma sain uitama mõnusasse Tallinna lennujaama, kus Georg Ots laulis ´Peagi saabun tagasi su juurde...´. Meil on kõige mõnusam lennujaam maailmas, et te teaksite.
Austrias oli ka veidi sehkendamist (peamiselt ebapädeva lennujaamatöötaja pärast), natuke ootamist ja 6 tundi jaburas austria õhu retro-lennukis.
Sjuardessid olid üleni punases - isegi sukad olid punased! No milleks ometi? Õudus kuubis...
Dubais sain 6 tundi und ja uuesti lennukisse - Houstonisse. See oligi koht, kus ma enam ei suutnud. Meil on Houstonis 2 päeva kohapeal ja need kaks päeva ma lihtsalt magasin. Õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni ja lisaks veel veidi. Viimasel hommikul läksin hotelli kõrvale parki ja jalutasin väikese tiiru, et oleks justkui midagi nähtud ka. See jalutuskäik jättis mulle ameerikast väga harmoonilise mulje. Inimesed olid laupäeva hommikul kõik parki kogunenud, tegid joogat, hüppasid batuutidel, jalutasid oma loomi - imetore!
Tagasi Dubais saabus kohe külla Simon ja ralli jätkus - söögid, vaatamisväärsused, jutuajamised.
Tahaks rahulikku esimest lund, soojas toas aknast välja vaadata ning karget ilma näha. Paksult riidesse panna ja läbi külma ning tuulise linna kõndida.
Detsembris ehk...
Monday, 1 October 2012
Neljakümne teine peatükk: kaua, kaua
Märkamatult on oktoober kätte jõudnud ja ma pole vahepeal midagi kirjutanud...
Oli umbes nii, et esialgu kuidagi ei jõudnud, siis ei ei olnud õiget tunnet ja siis hakkas jube piinlik, et nii kaua on möödas.
Vahepeal oli natuke hiinat ja veidi euroopat. Mõlemad on suhteliselt tuttavad kohad ja meelelahutust ei tule kaugelt otsida :)
Frankfurdis läksime pilootidega sööma ja õlut jooma, kus ma suutsin põhjamaade kõrget taset näidata: kui kõik teised tellisid kotletikesi ja šnitslikesi sain mina prae suurusjärgus pool siga. Kõrvale võtsin liitri õlut ja kõik olid hämmingus. Härra, kes mu turult ostetud 4 kg õunu oli pool päeva suuremeelselt tassinud (preilid on nõrgad, ei jaksa ju!) sai ilmselt trauma kogu eluks...
Söögikoht ise oli väga autentne. Seal pidavat aastakümeid erinevate lennufirmade meeskonnad käima, mida oli ka toredaid retro-kleepekaid täis tipitud seinalt näha. Pooled (ilmselt isegi rohkemad) neist firmadest ei toimi muidugi enam ammu.
Klienditeenindaja oli nii ebasõbralik nagu seda vaid tõsiselt elust ja tööst tüdinenud inimesed olla võivad. Samas! kui seal tõepoolest kõik need lendavad inimesed käivad siis noh - need on ju suht juhmid tüübid! Üks tütarlaps ei suutnud meil otsustada, kas ta oma lihaviilukest tahab kondiga või kondita. Tusane vanamees läks sellest nii närvi, et hakkas seletama, et ´noh! on loom! tal on kondid! liha lõigatakse kas nii, et tuleb kondiga tükk või nii, et tuleb kondita!! kumba sa tahad!?´ Täitsa lõbus oli :)
Ah et miks nii palju õunu on vaja? No mul siin õunapuud ei kasva ja vahast õunad, mida poes jagatakse ei ole eriti usutava maitse ega välimusega. Frankfurdis oli turupäev ja igasugu ettevõtjad ning talumehed müüsid oma toodangut. Õunad tundusid olevat aus ja sügisene ost.
Dubais veedetud paaril päeval suutsin end vähemalt ühel kokku võtta ja keetsin moosi.
Kuna purkidega paras ikaldus oli pidin osa moosi klaasidesse panema... Eks me sööme selle Metaga kiiremas korras ära nagunii.
Hiinas juhtus täiesti ootamatult lugu, et kõik tahtsid jälle klubitama minna ja ma jäin koos 50 aastase kapteniga kurvalt klubi ukse taha seisma - mitte ei viitsinud sisse minna. Otsustasime, et nii magedad me nüüd ka ei ole, et õhtu lõppenuks kuulutame ja läksime üle tee pizzat sööma ja õlut jooma. Jutlesime ja selgus, et tüüp on kunagi iirimaal kullassepana töötand. Veel praegugi ostab Dubaist teemante ja müüb neid iirimaal poole kallimalt edasi - kusjuures ostjad pidid kõik rõõmust särama, et nii soodsalt saab. Üldse tundus ta elu- ja firmaga rahul olevat, kuigi Dubaid siiski koduks ei pidanud. (siinkohal võtan oma kunagised sõnad tagasi, et kõik piloodid on ligedikud - mõned isegi ei ole :))
Järgmisel päeval märkasin, kuidas hiinlased oma Jaapani saatkonda turvavad. Olukord on vist päris kuri - meie jaapanlasest FO ei julgenud igastahes hotellist välja tulla...
Dubais aga pimpis Meta mu ülesse ja käisime õues inimkatseid tegemas - kuhu maani ulatuvad teised inimesed, kui niigi pikk Pilleriin veel platvormkingad jalga paneb. Selgus, et kaugele ei ulatu...
Oli umbes nii, et esialgu kuidagi ei jõudnud, siis ei ei olnud õiget tunnet ja siis hakkas jube piinlik, et nii kaua on möödas.
Vahepeal oli natuke hiinat ja veidi euroopat. Mõlemad on suhteliselt tuttavad kohad ja meelelahutust ei tule kaugelt otsida :)
Frankfurdis läksime pilootidega sööma ja õlut jooma, kus ma suutsin põhjamaade kõrget taset näidata: kui kõik teised tellisid kotletikesi ja šnitslikesi sain mina prae suurusjärgus pool siga. Kõrvale võtsin liitri õlut ja kõik olid hämmingus. Härra, kes mu turult ostetud 4 kg õunu oli pool päeva suuremeelselt tassinud (preilid on nõrgad, ei jaksa ju!) sai ilmselt trauma kogu eluks...
Klienditeenindaja oli nii ebasõbralik nagu seda vaid tõsiselt elust ja tööst tüdinenud inimesed olla võivad. Samas! kui seal tõepoolest kõik need lendavad inimesed käivad siis noh - need on ju suht juhmid tüübid! Üks tütarlaps ei suutnud meil otsustada, kas ta oma lihaviilukest tahab kondiga või kondita. Tusane vanamees läks sellest nii närvi, et hakkas seletama, et ´noh! on loom! tal on kondid! liha lõigatakse kas nii, et tuleb kondiga tükk või nii, et tuleb kondita!! kumba sa tahad!?´ Täitsa lõbus oli :)
Ah et miks nii palju õunu on vaja? No mul siin õunapuud ei kasva ja vahast õunad, mida poes jagatakse ei ole eriti usutava maitse ega välimusega. Frankfurdis oli turupäev ja igasugu ettevõtjad ning talumehed müüsid oma toodangut. Õunad tundusid olevat aus ja sügisene ost.
Dubais veedetud paaril päeval suutsin end vähemalt ühel kokku võtta ja keetsin moosi.
Kuna purkidega paras ikaldus oli pidin osa moosi klaasidesse panema... Eks me sööme selle Metaga kiiremas korras ära nagunii.
Hiinas juhtus täiesti ootamatult lugu, et kõik tahtsid jälle klubitama minna ja ma jäin koos 50 aastase kapteniga kurvalt klubi ukse taha seisma - mitte ei viitsinud sisse minna. Otsustasime, et nii magedad me nüüd ka ei ole, et õhtu lõppenuks kuulutame ja läksime üle tee pizzat sööma ja õlut jooma. Jutlesime ja selgus, et tüüp on kunagi iirimaal kullassepana töötand. Veel praegugi ostab Dubaist teemante ja müüb neid iirimaal poole kallimalt edasi - kusjuures ostjad pidid kõik rõõmust särama, et nii soodsalt saab. Üldse tundus ta elu- ja firmaga rahul olevat, kuigi Dubaid siiski koduks ei pidanud. (siinkohal võtan oma kunagised sõnad tagasi, et kõik piloodid on ligedikud - mõned isegi ei ole :))
Järgmisel päeval märkasin, kuidas hiinlased oma Jaapani saatkonda turvavad. Olukord on vist päris kuri - meie jaapanlasest FO ei julgenud igastahes hotellist välja tulla...
Dubais aga pimpis Meta mu ülesse ja käisime õues inimkatseid tegemas - kuhu maani ulatuvad teised inimesed, kui niigi pikk Pilleriin veel platvormkingad jalga paneb. Selgus, et kaugele ei ulatu...
Thursday, 27 September 2012
Vaheleht: oktoobri graafik
3. -> Dallas (49,5 h) -> 6. tagasi
7. -> puhkus!! Metaga Jaapanisse!!! -> 17. puhkus läbi
18. -> Huston 49,9 h) -> 21. tagasi
24. -> ... algab midagi väga hirmsat! Vaadake ise!
Need on siis 6 päeva järjest jubedaid turnarounde!!!
Doha, Bahrain, Riyadh, Trivandrum, Hyderabad
Ma ei tea kellele ma kurja olen teinud aga nii on... peab ära kannatama. 28 peaks saabuma külla ka sõber Simon - noh vähemalt saab ta ühe öö rahulikult minu voodis magada kui ma Hyderabadi poole ja tagasi lendan...
7. -> puhkus!! Metaga Jaapanisse!!! -> 17. puhkus läbi
18. -> Huston 49,9 h) -> 21. tagasi
24. -> ... algab midagi väga hirmsat! Vaadake ise!
Need on siis 6 päeva järjest jubedaid turnarounde!!!
Doha, Bahrain, Riyadh, Trivandrum, Hyderabad
Ma ei tea kellele ma kurja olen teinud aga nii on... peab ära kannatama. 28 peaks saabuma külla ka sõber Simon - noh vähemalt saab ta ühe öö rahulikult minu voodis magada kui ma Hyderabadi poole ja tagasi lendan...
Tuesday, 18 September 2012
Neljakümne esimene peatükk: püüdlused
Lõpuks ometi lõpetas Meta puhkamise ja meil õnnestus natuke aega koos veeta. Otsustasime, et söömisega on tegeletud juba piisavalt ja nüüd tuleb liigutama hakata. Käisime lähedalasuvas hotellis squashi mängimas ja saime kerge trauma. Tundub küll, et mis see siis ära ei ole mingis väikses kinnises ruumis reketiga palli vastu seina taguda aga pole see midagi nii lihte. Meil oli mingi arenenud mängijate pall ka, mis eriti ei põrka ja no seda tuli ikka elu eest peksta. Mu lihased said sellise trauma, et pärast 4-5 päeva mõtlesin, kas ikka tõstan piimapakki ja kõnnin trepist ülesse või saab ka äkki teisiti.
Pärast kõva füüsilist tööd(!?) mängisime ilusalongi ja ka see on mulle täiesti uudne kogemus. Üldiselt veedan ma ju sõbrannadega aega kõrtsus õlut juues, lauamänge mängides, ratastega sõites või niisama lobisedes ja see khm! sõrmede, varvaste ja näomaskidega jahmerdamine... noh väga huvitav igastahes! (vahepeal hakkas õudusfilmi meenutama)
Guangzhou lend ei olnud eriti Hiina lennu moodi. Miskipärast lendas mõlemas suunas hulgaliselt mustanahalisi (hei sista, giv mi sam wata!) ja see pani natuke närve proovile. Ma ei mõelnudki välja, millega nad seal tegelevad - tänavapildis oli neid ka päris palju. Kas tõesti Hiinas on tööjõupuudus? No ja tänu Metaga tehtud trennile värisesid käed iga väiksema pingutuse peale - ma arvan, et ma nägin välja nagu alkohoolik.
Guangzhou meeldis mulle palju enam kui Shanghai. Võimalik, et mul oli lihtsalt õnne ´päris´ kohtadesse sattuda. Näiteks jalutasin pikalt piirkonnas, kus müüdi igas poes mingeid andureid, katlaid, torusid ja kes teab mida.
Turisti vaadati muidugi väga pika pilguga. Linn oli rohelisem ja lopsakam (lõuna pool ikkagi) ning metroos olid toredad piletid
mis ka Shanghais on korduvkasutatavad aga miskipärast on säilitanud igava paberpileti kuju.
Kuskilt tuli sõge mõte, et mu haiged lihased rõõmustaksid kindlasti kui nad natuke hiina massaaži saaks. See oli tund puhast valu ja õudust ja ma isegi maksin selle eest :)
Enne veel käisin kohalikku tarbekunsti tutvustavas muuseumis, kus kadus igasugune huvi kunagi mingisugusegi tehnilise täiuse poole püüelda. Muidu oli väga tore vaatamine.
Kohalikud preilid tahtsid koos minuga pilti teha ja puterdasid põhjuseks, et ma olen väga ilus - ma tean küll, et tegelikult olid nad mu kasvust hämmingus. Noh, seda hiinlased juba naljalt järgi ei tee.
Kõige jube püüdliku kõrval oli ka natuke hoogsamaid asju
Ja siin on üks lihtne ja loogiline õpetus, kuidas teha neid üksteise sees olevaid liikuvaid kerasid - hakake harjutama sõbrad seltsimehed!
Birminghami lend oli mõnus. Inglastega on see tore asi, et kui neile naeratada siis nad naeratavad vastu. Ja juba kerge väikse jutuga ja sõbralikkusega saavutab nende hea tuju terveks 7ks tunniks. Lihtne! Muidugi on hulgas ka teisi huvitavaid rahvusi ja tagasiteel sain ühelt tüübilt sellist sõimu, mida ma siin enne veel näinud ei ole (ta oli ilmselt kuskil kastis kunagi rõhuda saanud). See võttis närvid kergelt läbi ja pärast oli natuke keeruline toredatele inimestele jälle naeratada. Aga tundub, et ma sain hakkama sest kui rõõmsad inglased lennukist välja läksid tuli üks isegi ütlema, kui tubli ma olin ning et ma seda hullu üldse südamesse ei võtaks.
Sõber Jaagup jagas toredat lendamise videot. On ju maandumine toredam kui õhku tõusmine!! On ju!
Muidu kõigutab mu paati hoopis Cat Power oma uue albumiga.
Pärast kõva füüsilist tööd(!?) mängisime ilusalongi ja ka see on mulle täiesti uudne kogemus. Üldiselt veedan ma ju sõbrannadega aega kõrtsus õlut juues, lauamänge mängides, ratastega sõites või niisama lobisedes ja see khm! sõrmede, varvaste ja näomaskidega jahmerdamine... noh väga huvitav igastahes! (vahepeal hakkas õudusfilmi meenutama)
Guangzhou lend ei olnud eriti Hiina lennu moodi. Miskipärast lendas mõlemas suunas hulgaliselt mustanahalisi (hei sista, giv mi sam wata!) ja see pani natuke närve proovile. Ma ei mõelnudki välja, millega nad seal tegelevad - tänavapildis oli neid ka päris palju. Kas tõesti Hiinas on tööjõupuudus? No ja tänu Metaga tehtud trennile värisesid käed iga väiksema pingutuse peale - ma arvan, et ma nägin välja nagu alkohoolik.
Guangzhou meeldis mulle palju enam kui Shanghai. Võimalik, et mul oli lihtsalt õnne ´päris´ kohtadesse sattuda. Näiteks jalutasin pikalt piirkonnas, kus müüdi igas poes mingeid andureid, katlaid, torusid ja kes teab mida.
Turisti vaadati muidugi väga pika pilguga. Linn oli rohelisem ja lopsakam (lõuna pool ikkagi) ning metroos olid toredad piletid
Kuskilt tuli sõge mõte, et mu haiged lihased rõõmustaksid kindlasti kui nad natuke hiina massaaži saaks. See oli tund puhast valu ja õudust ja ma isegi maksin selle eest :)
Enne veel käisin kohalikku tarbekunsti tutvustavas muuseumis, kus kadus igasugune huvi kunagi mingisugusegi tehnilise täiuse poole püüelda. Muidu oli väga tore vaatamine.
Kohalikud preilid tahtsid koos minuga pilti teha ja puterdasid põhjuseks, et ma olen väga ilus - ma tean küll, et tegelikult olid nad mu kasvust hämmingus. Noh, seda hiinlased juba naljalt järgi ei tee.
Kõige jube püüdliku kõrval oli ka natuke hoogsamaid asju
Ja siin on üks lihtne ja loogiline õpetus, kuidas teha neid üksteise sees olevaid liikuvaid kerasid - hakake harjutama sõbrad seltsimehed!
Birminghami lend oli mõnus. Inglastega on see tore asi, et kui neile naeratada siis nad naeratavad vastu. Ja juba kerge väikse jutuga ja sõbralikkusega saavutab nende hea tuju terveks 7ks tunniks. Lihtne! Muidugi on hulgas ka teisi huvitavaid rahvusi ja tagasiteel sain ühelt tüübilt sellist sõimu, mida ma siin enne veel näinud ei ole (ta oli ilmselt kuskil kastis kunagi rõhuda saanud). See võttis närvid kergelt läbi ja pärast oli natuke keeruline toredatele inimestele jälle naeratada. Aga tundub, et ma sain hakkama sest kui rõõmsad inglased lennukist välja läksid tuli üks isegi ütlema, kui tubli ma olin ning et ma seda hullu üldse südamesse ei võtaks.
Sõber Jaagup jagas toredat lendamise videot. On ju maandumine toredam kui õhku tõusmine!! On ju!
Muidu kõigutab mu paati hoopis Cat Power oma uue albumiga.
Monday, 10 September 2012
Neljakümnes peatükk: hirm ja õudus
Jakartas sai selgeks, et hirmul on suured silmad aga kolle äkki siiski olemas ei ole (ma ei ole pädev midagi välistama). Pigem suudavad pisarateni ehmatada ikka teised inimesed - noh need lähedasemad.
Seda kõike ma muidugi enne sinna minekut ei teadnud ja ööl enne lendu lugesin netist igaks juhuks, kuidas seal hotellis ikka täpselt kummitab ja mis toimuma hakkab. Selle kõige tulemusena ei saanud loomulikult juba enne lendu magada...
Lennust pikemalt ei kirjuta aga selgeks on saanud (nagu juba mu eelmises postitusest näha võib), et selgunud on uus grupp ülbeid ja ebameeldivaid reisijaid, kes lennu põrguks suudavad teha. Hindud hakkavad juba lausa meeldivatena tunduma... sellest oleks mõistlik ilmselt rääkida pärast kuu lõpus olevat Delhi lendu.
Jakarta hotell tekitab inimestes tugevaid emotisoone ilmselt seetõttu, et tegemist ei ole tavalise igava euro-hotelliga. Sellel kohal on stiili ja vanust. Alumise korruse koridorid on avatult ühendatud õue ja aiaksestega ning see on ilmselt ka põhjuseks, miks tubadesse ussid, sisalikud, ämblikud ja sääsed jõuavad (uksepragudest poevad!). Toad on mõnusate kräuksuvate puitpõrandatega ja muude toredate nikerdatud puitdetailidega. Vooditele saab riputada sääsevõrgud (minu alateadvus otsustas, et see hoiab ka kollid eemal). Noh ja alati saab ju magamise ajaks tule põlema jätta. Ega ma korralikult ei suutnud magada enne kui päike tagasi taevasse jõudis.
Hääli oli mitmeid aga see on ju loogiline, et põrandad naksuvad ja naabertubades voodis külge keeratakse. Lennukid lendasid ka pidevalt üle ja tekitasid müra (tegemist on siiski nn lennujaama hotelliga). Kõigil muidugi nii tugevad närvid ja raudne loogika ei ole ja nii oli ka meie meeskonnas rahvast, kes kolmekesi ühes toas hirmunult magada üritasid.
Hommikul läksime koos paari tütarlapsega linna. Plaan oli natuke süüa, odavas maniküüris ja - massaažis käia. Söögiga läks nii, et kana, mis tellisime polnud päris see osa kanast, mida me eeldasime
suurest uudishimust ja väikesest näljast tingituna proovisin need varbakesed siiski ära. See oli ikka äärmine jälkus, millega ma võitlema pidin, et esimest hammustust teha. Aga kuna teine preili hakkama sai siis ei saa ju kehvem olla. Lõpuks polnudki nii jube ja sees olid imearmsad väiksed kondikesed - nendest võiks lausa ehteid teha!
Küüned tehti ka korda 3,5 euro eest. Jabur ikka! Massaaži kahjuks ei saanud kuna ooteaeg oli liiga pikk ja mõtlesime, et ilmselt ei jää magamiseks piisavalt aega aga piilusime korraks sisse sellisesse saali, kus tehti soovijatele jalamassaaži. See nägi välja nagu kasiino.
Täiesti jabur asutus! Suur pime saal televiisorite ja tugitoolidega ja mingid tüübid mudisid seal siis teiste jalgu. Oli veel poolkorrus, kus tundus restoran olevat - ühesõnaga saab veeta romantilise õhtusöögi vaadates, kuidas ühed teisi masseerivad, kes teab, äkki palutakse seal isegi kellegi kätt - või jalga...
Poest ostsin omale sae
kuna indoneesias sarnaselt filipiinidega kõikjal kotte läbi kombatakse ning inimesi metallidetektorist läbi suunatakse sattusid hotellitöötajad hämmingusse. ´Oot, lähedki sellega oma tuppa või?´, ´Nojah, ärge muretsege, ma ei hakka seda siin kasutama!´. Kartsid vist, et ma saen voodi pooleks või midagi...
Lisaks olen hakanud mõtlema, et peaks endale mingi sellise asja muretsema. Kõik see kummardamine ja tõstmine ei ole ikka kõige mõistlikum tegevus ja selg on natukene valutama hakanud. Seega üleskutse - kui kellegil on tadmisi, milline vöö on kõige mõistlikum ja tervislikum siis jagage oma teadmisi.
Seda kõike ma muidugi enne sinna minekut ei teadnud ja ööl enne lendu lugesin netist igaks juhuks, kuidas seal hotellis ikka täpselt kummitab ja mis toimuma hakkab. Selle kõige tulemusena ei saanud loomulikult juba enne lendu magada...
Lennust pikemalt ei kirjuta aga selgeks on saanud (nagu juba mu eelmises postitusest näha võib), et selgunud on uus grupp ülbeid ja ebameeldivaid reisijaid, kes lennu põrguks suudavad teha. Hindud hakkavad juba lausa meeldivatena tunduma... sellest oleks mõistlik ilmselt rääkida pärast kuu lõpus olevat Delhi lendu.
Jakarta hotell tekitab inimestes tugevaid emotisoone ilmselt seetõttu, et tegemist ei ole tavalise igava euro-hotelliga. Sellel kohal on stiili ja vanust. Alumise korruse koridorid on avatult ühendatud õue ja aiaksestega ning see on ilmselt ka põhjuseks, miks tubadesse ussid, sisalikud, ämblikud ja sääsed jõuavad (uksepragudest poevad!). Toad on mõnusate kräuksuvate puitpõrandatega ja muude toredate nikerdatud puitdetailidega. Vooditele saab riputada sääsevõrgud (minu alateadvus otsustas, et see hoiab ka kollid eemal). Noh ja alati saab ju magamise ajaks tule põlema jätta. Ega ma korralikult ei suutnud magada enne kui päike tagasi taevasse jõudis.
Hääli oli mitmeid aga see on ju loogiline, et põrandad naksuvad ja naabertubades voodis külge keeratakse. Lennukid lendasid ka pidevalt üle ja tekitasid müra (tegemist on siiski nn lennujaama hotelliga). Kõigil muidugi nii tugevad närvid ja raudne loogika ei ole ja nii oli ka meie meeskonnas rahvast, kes kolmekesi ühes toas hirmunult magada üritasid.
Hommikul läksime koos paari tütarlapsega linna. Plaan oli natuke süüa, odavas maniküüris ja - massaažis käia. Söögiga läks nii, et kana, mis tellisime polnud päris see osa kanast, mida me eeldasime
suurest uudishimust ja väikesest näljast tingituna proovisin need varbakesed siiski ära. See oli ikka äärmine jälkus, millega ma võitlema pidin, et esimest hammustust teha. Aga kuna teine preili hakkama sai siis ei saa ju kehvem olla. Lõpuks polnudki nii jube ja sees olid imearmsad väiksed kondikesed - nendest võiks lausa ehteid teha!
Küüned tehti ka korda 3,5 euro eest. Jabur ikka! Massaaži kahjuks ei saanud kuna ooteaeg oli liiga pikk ja mõtlesime, et ilmselt ei jää magamiseks piisavalt aega aga piilusime korraks sisse sellisesse saali, kus tehti soovijatele jalamassaaži. See nägi välja nagu kasiino.
Täiesti jabur asutus! Suur pime saal televiisorite ja tugitoolidega ja mingid tüübid mudisid seal siis teiste jalgu. Oli veel poolkorrus, kus tundus restoran olevat - ühesõnaga saab veeta romantilise õhtusöögi vaadates, kuidas ühed teisi masseerivad, kes teab, äkki palutakse seal isegi kellegi kätt - või jalga...
Poest ostsin omale sae
kuna indoneesias sarnaselt filipiinidega kõikjal kotte läbi kombatakse ning inimesi metallidetektorist läbi suunatakse sattusid hotellitöötajad hämmingusse. ´Oot, lähedki sellega oma tuppa või?´, ´Nojah, ärge muretsege, ma ei hakka seda siin kasutama!´. Kartsid vist, et ma saen voodi pooleks või midagi...
Lisaks olen hakanud mõtlema, et peaks endale mingi sellise asja muretsema. Kõik see kummardamine ja tõstmine ei ole ikka kõige mõistlikum tegevus ja selg on natukene valutama hakanud. Seega üleskutse - kui kellegil on tadmisi, milline vöö on kõige mõistlikum ja tervislikum siis jagage oma teadmisi.
Thursday, 6 September 2012
Kolmekümne üheksas peatükk: juhtumised
Kõigeks on esimene kord ja sel korral oli Londoni lennul mõlemas suunas midagi uut. Esimesel otsal sain kontrollida oma närve kui avastasin lapse, kel jooksis ninast verd. Tegelikul pole ju tegemist millegi hulluga ja ma tean täpselt, mis minu reaktsioon peaks olema aga... noh ikka läks sahmimiseks (põhiliselt just seepärast, et kõik kohad olid verd täis juba). Meid on õpetatud, et peame panema kätte kummikindad ja siis veritsevat nina pehmest osast vajutama nii umbes 10 minutit. No päriselt! Kui ta ise jahmerdab seal nagunii ja ema on kõrval, miks peaks mina sinna veel kummikinnastes jaurama minema. Nii ma käskisingi neil endil seal see nina kinni vajutada, läksingi kööki, tõin hunniku salvrätikuid, et kaost hallata ja lihtsalt... noh seisin seal. Siis tuli üks teine preili kummikinnastes sinna seisma ja lõpuks ´lahendas´ tema olukorra.
Sellise väikse asjaga on tegelikul päris palju jama. Veriseid rätikuid ei tohi niisama prügikasti visata vaid tuleb avada spetsiaalne med-kott, kus on spetsiaalne kilekott, kuhu kõik õudus sisse tuleb toppida ja siis kindlalt kinni panna. Purser peab täitma hunniku pabereid selgitamaks, miks esimene kott üldse lahti tehti ja siis peab pärast veel selle kilekotiga jändama.
Aga lõpp hea, kõik hea, nina otsustas juba esimese 10 minuti jooksul nalja lõpetada ja ei pidanud kuskil Türgis või kes-teab-kus hädamaandumist tegema.
Tagasiteel sai kogemuse hoopis teisest äärmusest. Nimelt oli üks härra (kes väitis, et ta on kohaliku valitseja alluv) end silmini täis joonud (!) ja tellis viskit muudkui juurde. Ilmselt oli tüübile teada, mis me temasugustega mingil hetkel tegema hakkame ja nii kukkus ta märatsema, et me oleme ta jooki lahjendanud. Me polnud oma tehnikaga tegelikult veel nii kaugele jõudnud aga tüüp hakkas nõudma, et pudeleid tema nähes avataks. Seejärel avastati, et tüüp on wc-s suitsetamas käinud (see on juba päris tõsine asi) ning me olime jõudnud nii kaugele, et enam teda ei teenindatud. Tüüp käis muudkui köögis karjumas ja ähvardamas - no tõesti väga ebameeldiv. Lõpuks tuli purser, andis talle viimase hoiatuse (kui sellele ei alluta on järgmiseks maha väänamine ja käte kinni sidumine) ja piloodid panid turvavöö märgi tööle, et ta meil enam köögis ei märatseks.
Eks ta üritas tähelepanu edasi saada aga olukord oli natuke rahunenud. Kahjuks ei leidnud maapealsed asja piisavalt tõsise olevat, et talle politseid lennukisse vastu saata. Hiljem tuli välja, et tüüp oli kõrval istuvat tütarlast katsuma hakanud ja see oli uut istekohta nõudnud. Samas tahtis neiu anonüümseks jääda... Selle peale oleks politsei kindlalt kohale tulnud.
Kahju, et selline karistamatus on.
Dubais on olukord rahulik. Uued tomatid, basiilik ja rukola kasvavad.
Imelik on ainult see, et kalender pöörab ise lehti. Augustis keeras pidevalt mai ette ja nüüd kui ma sinna rohkem rohelist kleepuvat kummi vahele toppisin keerab juuni peale... kahtlane.
Sellise väikse asjaga on tegelikul päris palju jama. Veriseid rätikuid ei tohi niisama prügikasti visata vaid tuleb avada spetsiaalne med-kott, kus on spetsiaalne kilekott, kuhu kõik õudus sisse tuleb toppida ja siis kindlalt kinni panna. Purser peab täitma hunniku pabereid selgitamaks, miks esimene kott üldse lahti tehti ja siis peab pärast veel selle kilekotiga jändama.
Aga lõpp hea, kõik hea, nina otsustas juba esimese 10 minuti jooksul nalja lõpetada ja ei pidanud kuskil Türgis või kes-teab-kus hädamaandumist tegema.
Tagasiteel sai kogemuse hoopis teisest äärmusest. Nimelt oli üks härra (kes väitis, et ta on kohaliku valitseja alluv) end silmini täis joonud (!) ja tellis viskit muudkui juurde. Ilmselt oli tüübile teada, mis me temasugustega mingil hetkel tegema hakkame ja nii kukkus ta märatsema, et me oleme ta jooki lahjendanud. Me polnud oma tehnikaga tegelikult veel nii kaugele jõudnud aga tüüp hakkas nõudma, et pudeleid tema nähes avataks. Seejärel avastati, et tüüp on wc-s suitsetamas käinud (see on juba päris tõsine asi) ning me olime jõudnud nii kaugele, et enam teda ei teenindatud. Tüüp käis muudkui köögis karjumas ja ähvardamas - no tõesti väga ebameeldiv. Lõpuks tuli purser, andis talle viimase hoiatuse (kui sellele ei alluta on järgmiseks maha väänamine ja käte kinni sidumine) ja piloodid panid turvavöö märgi tööle, et ta meil enam köögis ei märatseks.
Eks ta üritas tähelepanu edasi saada aga olukord oli natuke rahunenud. Kahjuks ei leidnud maapealsed asja piisavalt tõsise olevat, et talle politseid lennukisse vastu saata. Hiljem tuli välja, et tüüp oli kõrval istuvat tütarlast katsuma hakanud ja see oli uut istekohta nõudnud. Samas tahtis neiu anonüümseks jääda... Selle peale oleks politsei kindlalt kohale tulnud.
Kahju, et selline karistamatus on.
Dubais on olukord rahulik. Uued tomatid, basiilik ja rukola kasvavad.
Imelik on ainult see, et kalender pöörab ise lehti. Augustis keeras pidevalt mai ette ja nüüd kui ma sinna rohkem rohelist kleepuvat kummi vahele toppisin keerab juuni peale... kahtlane.
Sunday, 2 September 2012
Kolmekümne kaheksas peatükk: Hiina
Seekord oli lend Shanghaisse mõnes mõttes päris kerge ja teisalt mitte nii väga. Kuna tegemist oli öise lennuga, siis reisijad ei nõudnud muud kui saaks ainult magada, mis meile eriti tööd ei anna... samas tahaks ju ise ka öösel magada. Vähemalt oli meeskonnas üks hiinlane, kellega me samal ajal õppisime ja varem koos ühe lühikese lennu tegime. Hiinlastel on veidi teine taktitunne. Näiteks kui ma suurest igavusest keset lendu shokolaadi hakkasin sööma siis ta küsis ´a palju sa juurde oled võtnud siin töötades juba?´. Siis rääkis ta kuidas ta poiss-sõber töötab riigiametis ja see on parim, mis Hiinas juhtuda saab. Töö on stabiilne, ametlik palk on väike (et mitte ülejäänud kommuniste närvi ajada) aga lisatasud on nii suured, et elu on nagu kuninga kassil. Ja nende lisatasude õigustused pidid olema umbes nii jaburad, et ´täna on palav ilm ja te saate lisaraha, et endale jäätist osta´. Päriselt!? Lisaks sai selgeks, et ajupesu on olnud päris tulemuslik ja Yixin ei plaani üle ühe lapse saada. Põhjuseks ütles, et Shanghais pole mugav elada kui rohkem lapsi on - pidi liiga kulukas olema.
Hotell oli täitsa viimasepeal oma 5 tärni ja suurte tubadega. Ühe toa suurus on 40m2 - mu esimene korter oli natuke alla poole väiksem kui see tuba. Kraanikausse oli kaks (ilmselt juhuks kui üks ummistub) ja kõik oli elektrooniline, aknakatted käisid ette nupust ning lisaks ei pidanud jändama mingi ´ära sega´ lipikuga - see käis ka nupust.
Ajavahest tingituna ei suutnud ma kuidagi hommikusöögi aegadele (olime kohapeal 54h) pihta saada ja tellisin toidu tuppa. See oli ka väga peen, terve laud kärutati kohale
Nüüd te mõtlete, et räme pursui! miks on üldse vaja hotellis süüa! Aga seepärast, et ma kardan toidumürgitust. Linnapeal jalutades ja erinevatest toidukohtadest möödudes läks süda päris pahaks. Mõtlesin, et ei tea, kas meie kultuurist pärit toidu lõhnad ajavad neid ka öökima. Raske uskuda...
Ning kui lõpuks õhtust tuli süüa siis vaatasin, et näe - siin on vist turvaline
Kuigi selle kollase kakukese nägu võiks natukene optimistlikum olla...
Söök ise oli selline:
Ilmselt polnud hautis veel päris valmis saanud sest tuli lõõmas all :)
Leidsin linnast veel huvitavaid vaatamisväärsusi. Näiteks see eriti tõsiste nägudega mannekeenide kamp (naeratavad on ilmselt kallimad ja ega need blondid lääne naised nagunii naeratada ei mõista)
Ja avalikes kohtades olid sellised huvitavad kastid ´extinguisher box´. Ma arvan, et tulekahju korral hüppab seal välja mingi tuletõrjuja pokemon (kuigi pokemonid olid vist jaapanlased).
Lisaks on hiinlased täiesti omamoodi aru saanud wifi-st. Ma proovisin selle putka kõrval aga mingit wifi-t seal polnud. Äkki oleks pidanud sisse astuma...
Hotellitoas olid olemas igasugu vajalikud asjad. Sealhulgas gaasimaskid
Ning kui ma suurest Muji leidmise elevusest endale papist kingariiuli ostsin siis ei tahtnud see mulle kohvrisse ära mahtuda. Voltisin selle juraka veidi väiksemaks, surusin kohvri läbi häda kinni ja lootsin parimat.
Päris ilma kaotusteta see ettevõtmine ei läinud, sest kohvri lukk on nüüd katki (lähen vaatan, mis nad mulle seepeale peamajas ütlevad) aga riiul tuli tore :)
Hotell oli täitsa viimasepeal oma 5 tärni ja suurte tubadega. Ühe toa suurus on 40m2 - mu esimene korter oli natuke alla poole väiksem kui see tuba. Kraanikausse oli kaks (ilmselt juhuks kui üks ummistub) ja kõik oli elektrooniline, aknakatted käisid ette nupust ning lisaks ei pidanud jändama mingi ´ära sega´ lipikuga - see käis ka nupust.
Ajavahest tingituna ei suutnud ma kuidagi hommikusöögi aegadele (olime kohapeal 54h) pihta saada ja tellisin toidu tuppa. See oli ka väga peen, terve laud kärutati kohale
Nüüd te mõtlete, et räme pursui! miks on üldse vaja hotellis süüa! Aga seepärast, et ma kardan toidumürgitust. Linnapeal jalutades ja erinevatest toidukohtadest möödudes läks süda päris pahaks. Mõtlesin, et ei tea, kas meie kultuurist pärit toidu lõhnad ajavad neid ka öökima. Raske uskuda...
Ning kui lõpuks õhtust tuli süüa siis vaatasin, et näe - siin on vist turvaline
Kuigi selle kollase kakukese nägu võiks natukene optimistlikum olla...
Söök ise oli selline:
Ilmselt polnud hautis veel päris valmis saanud sest tuli lõõmas all :)
Leidsin linnast veel huvitavaid vaatamisväärsusi. Näiteks see eriti tõsiste nägudega mannekeenide kamp (naeratavad on ilmselt kallimad ja ega need blondid lääne naised nagunii naeratada ei mõista)
Ja avalikes kohtades olid sellised huvitavad kastid ´extinguisher box´. Ma arvan, et tulekahju korral hüppab seal välja mingi tuletõrjuja pokemon (kuigi pokemonid olid vist jaapanlased).
Lisaks on hiinlased täiesti omamoodi aru saanud wifi-st. Ma proovisin selle putka kõrval aga mingit wifi-t seal polnud. Äkki oleks pidanud sisse astuma...
Hotellitoas olid olemas igasugu vajalikud asjad. Sealhulgas gaasimaskid
Ning kui ma suurest Muji leidmise elevusest endale papist kingariiuli ostsin siis ei tahtnud see mulle kohvrisse ära mahtuda. Voltisin selle juraka veidi väiksemaks, surusin kohvri läbi häda kinni ja lootsin parimat.
Päris ilma kaotusteta see ettevõtmine ei läinud, sest kohvri lukk on nüüd katki (lähen vaatan, mis nad mulle seepeale peamajas ütlevad) aga riiul tuli tore :)
Subscribe to:
Posts (Atom)