Neljakümne viies peatükk: halb õnn

Kuna Barhaini lennul polnud piisavalt reisijaid võeti lennult maha kõige värskem stjuardess - see olin siis mina. Tüübid panid mu selle asemel reservi algusega kell 4 hommikul. Selle reserviga on nii, et tavaliselt neid, kes niimoodi järsult reservi on pandud, ei kasutata. Nõnda ma siis suhtusin sellesse veidi kergemeelselt ja toimetasin õhtul veel oma mõtete ja asjade kallal ning jäin magama alles kell 1. Siinkohal tulebki mu halb õnn mängu!
Mõni minut pärast nelja helistati, et äratus-äratus on aeg minna Beruti lennule (üks koledaima reisijate profiiliga lende). Sättisin end unise ja kurjana valmis ning läksin tööle. Kuna ullikesed reisijad ei suutnud õigeks ajaks väravasse jõuda hilines väljalend poolteist tundi. Ilmselt oleks varem minema saanud aga kargo tüübid pidid nende kohvrid lennukist maha laadima, kes kohale ei jõudnud. Lisaks oli 5st turistiklassi töötajast 2 esimest korda tööl, mis teeb lõppkokkuvõttes ülejäänutele rohkem tüli kui abi...
Vähemalt oli üks tore reisija, kes tuli kööki jutlema - väga huvitav noormees oli - töötas naftaplatvormil insenerina. No täielik ime-töö! Ma pole mõelnudki, et Päris Inimesed seal töötavad. Nii ma siis uurisin ja sain teada - ühel platvormil töötab 40-50 inimest (olgem täpsed - meest), jutti tuleb tööl olla 1 kuu (aga kui oled vastutulelik nagu see noormees siis püsid üksikul saarel kaks ja pool kuud), seejärel on kaks nädalat puhkust ja jälle kuu tööl, esialgu pole neil seal interneti- ega telefoniühendust (nii esimesed kolm nädalat), iga nädal tuuakse laevaga külmutatud sööki (värskest kraamist võib unistada), jõusaal on umbes nii suur nagu normaalse lasnamäe korteri wc, elatakse neljakesi ühes ruumis ja ´tuba´ peab jagama kolme teise tüübiga (tuba ise on midagi suurusjärgus lasnamäe korteri vannituba - nii, et nibin nabin kaks nari ära mahub) ja üldse pidi kole üksik ja rõõmutu olema. Tema puhul oli muidugi veel probleemiks kultuur - kui oled pea ainus liibanonlane platvormil ja ülejäänud on kõik malaisiast või indiast siis tulebki nutt peale ja tahaks koju. Pärast 6 kuud tööd hakkas tüüp vastu punnima ja nõudis tööd kuival maal - arvatavasti läks õnneks. Lisan veel, et tegemist oli platvorme ette valmistava firmaga, mis tähendab, et üks projekt ainult 6 kuud kestabki - äkki järgmistel nn püsivatel töötajatel on elu lill (internet on näiteks kohe olemas), hakkavad ainult porgandeid ja õunu sööma ning ei pea oma tuba kellegiga jagama... kes teab...
Tagasi Dubais nägin kuidas mu buss just peatusest välja sõitis ja järgmist tuli pool tundi oodata. Takso jaoks jäi ka mõni dirham puudu. Vähemalt sain keemilisest puhastusest pluusi, mille nad kaks nädalat tagasi ära kaotasid. Olgem austad - tegelikult ei saanud ma OMA pluusi. Tüübid käisid kontrollimas, mu pluus polnud välja ilmunud, küsisid, mis suurus pluus oli ja tõid mulle kellegi teise oma - triipkoodi, mis riideid ja omanikke seob rebisid uljalt maha ja ütlesid, et järgmine kord lase enda oma peale kleepida. Arvan, et minu pluus läks paar nädalat tagasi umbes sama teed...
Aga võib-olla ongi see liiga hm.. omandihimuline suhtumine. Kõik võikski käia usalduse alusel, viid muudkui riideid puhastusse ja käid küsid pärast mingi arvu tagasi... kaunis kommunism :)

Lisaks lõikasin lõpuks oma tomatitaimed maha ning noppisin viimased mammud küljest.

Eks need hullud oleks vabalt siin järgmise kevadeni mühistanud aga nad nägid juba nii närud välja. Sain õppetunni, et tuleb oma taimi piirata ja neid mitte liiga suureks lasta kasvada. Ehk järgmistega õnnestub.
Ja kui täna poest karamellijäätise koju tõin siis avastasin, et see on tibukollast värvi! No mis mõttes! Eesti omad on küll normaalsed pruunikad. Samas on see lõppkokkuvõttes ikkagi ainult toiduvärv seega olgu kasvõi lilla - maitse on oluline (eesti omad on maitsvamad!).