Täna suutsin teha ülimalt tegusa päeva. Alustasin kohe pärast hommikusööki ja tõstsin köögi kõigest üleliigsest tühjaks, liigutasin kapi paigast ning ühendasin lahti elektrijuhtmed.
Avastasin õudusega, et keegi kavalpea on mingi pleki seina tagunud ja selle alla mingit vill tüüpi isolatsiooni pannud - ilmselt seina kaitseks gaasipliidi eest.
Seejärel tolmutasin terve elamise ja oma kopsud täis ning kangutasin taas seinatäie kipsplaati maha.
Kõik oligi juba liiga hea, et tõsi olla - torudest pidin lahti ühendama ainult kraani äravoolu - põrand oli juba peaaegu puhtaks nühitud ning hakkasin köögikappi koos kraanikausi ja muu iluga seinale taas lähemale tõstma. Ühendasin äravoolu tagasi, jõudsin just mõelda, et näe päris väsitav päev oli, ei jõudnud isegi lõunat süüa ja avasin kraani kui... JUST! PURSKAEV!
Paanikas hoidsin torust kinni ja toppisin mingit kopsikut alla. Siis sain aru, et peaks ikka minema ja vee kinni keerama ning tormasin wc-sse. Seal oli nii pime, et ei näinud midagi (elekter oli ju väljas!) kobasin veidi ja keerasin midagi justkui kinni, jooksin tagasi kööki - ei midagi - ikka purskab! Otsisn taskulambi ja läksin uuesti vett kinni keerama. Nüüd leidsin kõik võimalikud ja vähem võimalikud kraanid ilma vaevata, keerasin kõik kinni - ja vesi ikka niriseb. Katki oli läinud kraani pehme toru. Ilmselt oli see aastaid ühes asendis olnud aga nüüd ma sikutasin seda ja survestasin veidi ning see ei meeldinud sisemisele kummist torukesele üldse.
Lõpuks leidsin lahenduse ja keerasin lahti hoopis pesumasina veetoru, mis asus kraanist oluliselt madalamal ja tõmbas selle nirina siis enda peale. Kopsik alla ja süda rahul.
Edasi oli kõik veidi igavam ja tüütum. Naabrimees käis ja vangutas pead, et näe toru jah katki, ema viis ehituspoodi, ostsime uue kraani ja torudele igaks juhuks pimedad otsad ka. Uus kraan muidugi ei sobinud vanade torude mõõduga ja oli üleminekut vaja aga vähemalt sobisid pimedad otsad ja sai selle vee jama lahendatud...
Avastasin õudusega, et keegi kavalpea on mingi pleki seina tagunud ja selle alla mingit vill tüüpi isolatsiooni pannud - ilmselt seina kaitseks gaasipliidi eest.
Seejärel tolmutasin terve elamise ja oma kopsud täis ning kangutasin taas seinatäie kipsplaati maha.
Kõik oligi juba liiga hea, et tõsi olla - torudest pidin lahti ühendama ainult kraani äravoolu - põrand oli juba peaaegu puhtaks nühitud ning hakkasin köögikappi koos kraanikausi ja muu iluga seinale taas lähemale tõstma. Ühendasin äravoolu tagasi, jõudsin just mõelda, et näe päris väsitav päev oli, ei jõudnud isegi lõunat süüa ja avasin kraani kui... JUST! PURSKAEV!
Paanikas hoidsin torust kinni ja toppisin mingit kopsikut alla. Siis sain aru, et peaks ikka minema ja vee kinni keerama ning tormasin wc-sse. Seal oli nii pime, et ei näinud midagi (elekter oli ju väljas!) kobasin veidi ja keerasin midagi justkui kinni, jooksin tagasi kööki - ei midagi - ikka purskab! Otsisn taskulambi ja läksin uuesti vett kinni keerama. Nüüd leidsin kõik võimalikud ja vähem võimalikud kraanid ilma vaevata, keerasin kõik kinni - ja vesi ikka niriseb. Katki oli läinud kraani pehme toru. Ilmselt oli see aastaid ühes asendis olnud aga nüüd ma sikutasin seda ja survestasin veidi ning see ei meeldinud sisemisele kummist torukesele üldse.
Lõpuks leidsin lahenduse ja keerasin lahti hoopis pesumasina veetoru, mis asus kraanist oluliselt madalamal ja tõmbas selle nirina siis enda peale. Kopsik alla ja süda rahul.
Edasi oli kõik veidi igavam ja tüütum. Naabrimees käis ja vangutas pead, et näe toru jah katki, ema viis ehituspoodi, ostsime uue kraani ja torudele igaks juhuks pimedad otsad ka. Uus kraan muidugi ei sobinud vanade torude mõõduga ja oli üleminekut vaja aga vähemalt sobisid pimedad otsad ja sai selle vee jama lahendatud...
No comments:
Post a Comment