Vaheleht: oktoobri graafik

3. -> Dallas (49,5 h) -> 6. tagasi
7. -> puhkus!! Metaga Jaapanisse!!! -> 17. puhkus läbi
18. -> Huston 49,9 h) -> 21. tagasi

24. -> ... algab midagi väga hirmsat! Vaadake ise!

Need on siis 6 päeva järjest jubedaid turnarounde!!!
Doha, Bahrain, Riyadh, Trivandrum, Hyderabad

Ma ei tea kellele ma kurja olen teinud aga nii on... peab ära kannatama. 28 peaks saabuma külla ka sõber Simon - noh vähemalt saab ta ühe öö rahulikult minu voodis magada kui ma Hyderabadi poole ja tagasi lendan...

Neljakümne esimene peatükk: püüdlused

Lõpuks ometi lõpetas Meta puhkamise ja meil õnnestus natuke aega koos veeta. Otsustasime, et söömisega on tegeletud juba piisavalt ja nüüd tuleb liigutama hakata. Käisime lähedalasuvas hotellis squashi mängimas ja saime kerge trauma. Tundub küll, et mis see siis ära ei ole mingis väikses kinnises ruumis reketiga palli vastu seina taguda aga pole see midagi nii lihte. Meil oli mingi arenenud mängijate pall ka, mis eriti ei põrka ja no seda tuli ikka elu eest peksta. Mu lihased said sellise trauma, et pärast 4-5 päeva mõtlesin, kas ikka tõstan piimapakki ja kõnnin trepist ülesse või saab ka äkki teisiti.
Pärast kõva füüsilist tööd(!?) mängisime ilusalongi ja ka see on mulle täiesti uudne kogemus. Üldiselt veedan ma ju sõbrannadega aega kõrtsus õlut juues, lauamänge mängides, ratastega sõites või niisama lobisedes ja see khm! sõrmede, varvaste ja näomaskidega jahmerdamine... noh väga huvitav igastahes! (vahepeal hakkas õudusfilmi meenutama)

Guangzhou lend ei olnud eriti Hiina lennu moodi. Miskipärast lendas mõlemas suunas hulgaliselt mustanahalisi (hei sista, giv mi sam wata!) ja see pani natuke närve proovile. Ma ei mõelnudki välja, millega nad seal tegelevad - tänavapildis oli neid ka päris palju. Kas tõesti Hiinas on tööjõupuudus? No ja tänu Metaga tehtud trennile värisesid käed iga väiksema pingutuse peale - ma arvan, et ma nägin välja nagu alkohoolik.
Guangzhou meeldis mulle palju enam kui Shanghai. Võimalik, et mul oli lihtsalt õnne ´päris´ kohtadesse sattuda. Näiteks jalutasin pikalt piirkonnas, kus müüdi igas poes mingeid andureid, katlaid, torusid ja kes teab mida.

Turisti vaadati muidugi väga pika pilguga. Linn oli rohelisem ja lopsakam (lõuna pool ikkagi) ning metroos olid toredad piletid

 

mis ka Shanghais on korduvkasutatavad aga miskipärast on säilitanud igava paberpileti kuju.
Kuskilt tuli sõge mõte, et mu haiged lihased rõõmustaksid kindlasti kui nad natuke hiina massaaži saaks. See oli tund puhast valu ja õudust ja ma isegi maksin selle eest :)
Enne veel käisin kohalikku tarbekunsti tutvustavas muuseumis, kus kadus igasugune huvi kunagi mingisugusegi tehnilise täiuse poole püüelda. Muidu oli väga tore vaatamine.

Kohalikud preilid tahtsid koos minuga pilti teha ja puterdasid põhjuseks, et ma olen väga ilus - ma tean küll, et tegelikult olid nad mu kasvust hämmingus. Noh, seda hiinlased juba naljalt järgi ei tee.
Kõige jube püüdliku kõrval oli ka natuke hoogsamaid asju

Ja siin on üks lihtne ja loogiline õpetus, kuidas teha neid üksteise sees olevaid liikuvaid kerasid - hakake harjutama sõbrad seltsimehed!

Birminghami lend oli mõnus. Inglastega on see tore asi, et kui neile naeratada siis nad naeratavad vastu. Ja juba kerge väikse jutuga ja sõbralikkusega saavutab nende hea tuju terveks 7ks tunniks. Lihtne! Muidugi on hulgas ka teisi huvitavaid rahvusi ja tagasiteel sain ühelt tüübilt sellist sõimu, mida ma siin enne veel näinud ei ole (ta oli ilmselt kuskil kastis kunagi rõhuda saanud). See võttis närvid kergelt läbi ja pärast oli natuke keeruline toredatele inimestele jälle naeratada. Aga tundub, et ma sain hakkama sest kui rõõmsad inglased lennukist välja läksid tuli üks isegi ütlema, kui tubli ma olin ning et ma seda hullu üldse südamesse ei võtaks.

Sõber Jaagup jagas toredat lendamise videot. On ju maandumine toredam kui õhku tõusmine!! On ju!
Muidu kõigutab mu paati hoopis Cat Power oma uue albumiga.

Neljakümnes peatükk: hirm ja õudus

Jakartas sai selgeks, et hirmul on suured silmad aga kolle äkki siiski olemas ei ole (ma ei ole pädev midagi välistama). Pigem suudavad pisarateni ehmatada ikka teised inimesed - noh need lähedasemad.
Seda kõike ma muidugi enne sinna minekut ei teadnud ja ööl enne lendu lugesin netist igaks juhuks, kuidas seal hotellis ikka täpselt kummitab ja mis toimuma hakkab. Selle kõige tulemusena ei saanud loomulikult juba enne lendu magada...
Lennust pikemalt ei kirjuta aga selgeks on saanud (nagu juba mu eelmises postitusest näha võib), et selgunud on uus grupp ülbeid ja ebameeldivaid reisijaid, kes lennu põrguks suudavad teha. Hindud hakkavad juba lausa meeldivatena tunduma... sellest oleks mõistlik ilmselt rääkida pärast kuu lõpus olevat Delhi lendu.
Jakarta hotell tekitab inimestes tugevaid emotisoone ilmselt seetõttu, et tegemist ei ole tavalise igava euro-hotelliga. Sellel kohal on stiili ja vanust. Alumise korruse koridorid on avatult ühendatud õue ja aiaksestega ning see on ilmselt ka põhjuseks, miks tubadesse ussid, sisalikud, ämblikud ja sääsed jõuavad (uksepragudest poevad!). Toad on mõnusate kräuksuvate puitpõrandatega ja muude toredate nikerdatud puitdetailidega. Vooditele saab riputada sääsevõrgud (minu alateadvus otsustas, et see hoiab ka kollid eemal). Noh ja alati saab ju magamise ajaks tule põlema jätta. Ega ma korralikult ei suutnud magada enne kui päike tagasi taevasse jõudis.

Hääli oli mitmeid aga see on ju loogiline, et põrandad naksuvad ja naabertubades voodis külge keeratakse. Lennukid lendasid ka pidevalt üle ja tekitasid müra (tegemist on siiski nn lennujaama hotelliga). Kõigil muidugi nii tugevad närvid ja raudne loogika ei ole ja nii oli ka meie meeskonnas rahvast, kes kolmekesi ühes toas hirmunult magada üritasid.
Hommikul läksime koos paari tütarlapsega linna. Plaan oli natuke süüa, odavas maniküüris ja - massaažis käia. Söögiga läks nii, et kana, mis tellisime polnud päris see osa kanast, mida me eeldasime

suurest uudishimust ja väikesest näljast tingituna proovisin need varbakesed siiski ära. See oli ikka äärmine jälkus, millega ma võitlema pidin, et esimest hammustust teha. Aga kuna teine preili hakkama sai siis ei saa ju kehvem olla. Lõpuks polnudki nii jube ja sees olid imearmsad väiksed kondikesed - nendest võiks lausa ehteid teha!
Küüned tehti ka korda 3,5 euro eest. Jabur ikka! Massaaži kahjuks ei saanud kuna ooteaeg oli liiga pikk ja mõtlesime, et ilmselt ei jää magamiseks piisavalt aega aga piilusime korraks sisse sellisesse saali, kus tehti soovijatele jalamassaaži. See nägi välja nagu kasiino.

Täiesti jabur asutus! Suur pime saal televiisorite ja tugitoolidega ja mingid tüübid mudisid seal siis teiste jalgu. Oli veel poolkorrus, kus tundus restoran olevat - ühesõnaga saab veeta romantilise õhtusöögi vaadates, kuidas ühed teisi masseerivad, kes teab, äkki palutakse seal isegi kellegi kätt - või jalga...
Poest ostsin omale sae

kuna indoneesias sarnaselt filipiinidega kõikjal kotte läbi kombatakse ning inimesi metallidetektorist läbi suunatakse sattusid hotellitöötajad hämmingusse. ´Oot, lähedki sellega oma tuppa või?´, ´Nojah, ärge muretsege, ma ei hakka seda siin kasutama!´. Kartsid vist, et ma saen voodi pooleks või midagi...

Lisaks olen hakanud mõtlema, et peaks endale mingi sellise asja muretsema. Kõik see kummardamine ja tõstmine ei ole ikka kõige mõistlikum tegevus ja selg on natukene valutama hakanud. Seega üleskutse - kui kellegil on tadmisi, milline vöö on kõige mõistlikum ja tervislikum siis jagage oma teadmisi.

Kolmekümne üheksas peatükk: juhtumised

Kõigeks on esimene kord ja sel korral oli Londoni lennul mõlemas suunas midagi uut. Esimesel otsal sain kontrollida oma närve kui avastasin lapse, kel jooksis ninast verd. Tegelikul pole ju tegemist millegi hulluga ja ma tean täpselt, mis minu reaktsioon peaks olema aga... noh ikka läks sahmimiseks (põhiliselt just seepärast, et kõik kohad olid verd täis juba).  Meid on õpetatud, et peame panema kätte kummikindad ja siis veritsevat nina pehmest osast vajutama nii umbes 10 minutit. No päriselt! Kui ta ise jahmerdab seal nagunii ja ema on kõrval, miks peaks mina sinna veel kummikinnastes jaurama minema. Nii ma käskisingi neil endil seal see nina kinni vajutada, läksingi kööki, tõin hunniku salvrätikuid, et kaost hallata ja lihtsalt... noh seisin seal. Siis tuli üks teine preili kummikinnastes sinna seisma ja lõpuks ´lahendas´ tema olukorra.
Sellise väikse asjaga on tegelikul päris palju jama. Veriseid rätikuid ei tohi niisama prügikasti visata vaid tuleb avada spetsiaalne med-kott, kus on spetsiaalne kilekott, kuhu kõik õudus sisse tuleb toppida ja siis kindlalt kinni panna. Purser peab täitma hunniku pabereid selgitamaks, miks esimene kott üldse lahti tehti ja siis peab pärast veel selle kilekotiga jändama.
Aga lõpp hea, kõik hea, nina otsustas juba esimese 10 minuti jooksul nalja lõpetada ja ei pidanud kuskil Türgis või kes-teab-kus hädamaandumist tegema.
Tagasiteel sai kogemuse hoopis teisest äärmusest. Nimelt oli üks härra (kes väitis, et ta on kohaliku valitseja alluv) end silmini täis joonud (!) ja tellis viskit muudkui juurde. Ilmselt oli tüübile teada, mis me temasugustega mingil hetkel  tegema hakkame ja nii kukkus ta märatsema, et me oleme ta jooki lahjendanud. Me polnud oma tehnikaga tegelikult veel nii kaugele jõudnud aga tüüp hakkas nõudma, et pudeleid tema nähes avataks. Seejärel avastati, et tüüp on wc-s suitsetamas käinud (see on juba päris tõsine asi) ning me olime jõudnud nii kaugele, et enam teda ei teenindatud. Tüüp käis muudkui köögis karjumas ja ähvardamas - no tõesti väga ebameeldiv. Lõpuks tuli purser, andis talle viimase hoiatuse (kui sellele ei alluta on järgmiseks maha väänamine ja käte kinni sidumine) ja piloodid panid turvavöö märgi tööle, et ta meil enam köögis ei märatseks.
Eks ta üritas tähelepanu edasi saada aga olukord oli natuke rahunenud. Kahjuks ei leidnud maapealsed asja piisavalt tõsise olevat, et talle politseid lennukisse vastu saata. Hiljem tuli välja, et tüüp oli kõrval istuvat tütarlast katsuma hakanud ja see oli uut istekohta nõudnud. Samas tahtis neiu anonüümseks jääda... Selle peale oleks politsei kindlalt kohale tulnud.
Kahju, et selline karistamatus on.

Dubais on olukord rahulik. Uued tomatid, basiilik ja rukola kasvavad.

 Imelik on ainult see, et kalender pöörab ise lehti. Augustis keeras pidevalt mai ette ja nüüd kui ma sinna rohkem rohelist kleepuvat kummi vahele toppisin keerab juuni peale... kahtlane.

Kolmekümne kaheksas peatükk: Hiina

Seekord oli lend Shanghaisse mõnes mõttes päris kerge ja teisalt mitte nii väga. Kuna tegemist oli öise lennuga, siis reisijad ei nõudnud muud kui saaks ainult magada, mis meile eriti tööd ei anna... samas tahaks ju ise ka öösel magada. Vähemalt oli meeskonnas üks hiinlane, kellega me samal ajal õppisime ja varem koos ühe lühikese lennu tegime. Hiinlastel on veidi teine taktitunne. Näiteks kui ma suurest igavusest keset lendu shokolaadi hakkasin sööma siis ta küsis ´a palju sa juurde oled võtnud siin töötades juba?´. Siis rääkis ta kuidas ta poiss-sõber töötab riigiametis ja see on parim, mis Hiinas juhtuda saab. Töö on stabiilne, ametlik palk on väike (et mitte ülejäänud kommuniste närvi ajada) aga lisatasud on nii suured, et elu on nagu kuninga kassil. Ja nende lisatasude õigustused pidid olema umbes nii jaburad, et ´täna on palav ilm ja te saate lisaraha, et endale jäätist osta´. Päriselt!? Lisaks sai selgeks, et ajupesu on olnud päris tulemuslik ja Yixin ei plaani üle ühe lapse saada. Põhjuseks ütles, et Shanghais pole mugav elada kui rohkem lapsi on - pidi liiga kulukas olema.

Hotell oli täitsa viimasepeal oma 5 tärni ja suurte tubadega. Ühe toa suurus on 40m2 - mu esimene korter oli natuke alla poole väiksem kui see tuba. Kraanikausse oli kaks (ilmselt juhuks kui üks ummistub) ja kõik oli elektrooniline, aknakatted käisid ette nupust ning lisaks ei pidanud jändama mingi ´ära sega´ lipikuga - see käis ka nupust.
Ajavahest tingituna ei suutnud ma kuidagi hommikusöögi aegadele (olime kohapeal 54h) pihta saada ja tellisin toidu tuppa. See oli ka väga peen, terve laud kärutati kohale

Nüüd te mõtlete, et räme pursui! miks on üldse vaja hotellis süüa! Aga seepärast, et ma kardan toidumürgitust. Linnapeal jalutades ja erinevatest toidukohtadest möödudes läks süda päris pahaks. Mõtlesin, et ei tea, kas meie kultuurist pärit toidu lõhnad ajavad neid ka öökima. Raske uskuda...
Ning kui lõpuks õhtust tuli süüa siis vaatasin, et näe - siin on vist turvaline

Kuigi selle kollase kakukese nägu võiks natukene optimistlikum olla...
Söök ise oli selline:

Ilmselt polnud hautis veel päris valmis saanud sest tuli lõõmas all :)
Leidsin linnast veel huvitavaid vaatamisväärsusi. Näiteks see eriti tõsiste nägudega mannekeenide kamp (naeratavad on ilmselt kallimad ja ega need blondid lääne naised nagunii naeratada ei mõista)

Ja avalikes kohtades olid sellised huvitavad kastid ´extinguisher box´. Ma arvan, et tulekahju korral hüppab seal välja mingi tuletõrjuja pokemon (kuigi pokemonid olid vist jaapanlased).

Lisaks on hiinlased täiesti omamoodi aru saanud wifi-st. Ma proovisin selle putka kõrval aga mingit wifi-t seal polnud. Äkki oleks pidanud sisse astuma...

 Hotellitoas olid olemas igasugu vajalikud asjad. Sealhulgas gaasimaskid

 Ning kui ma suurest Muji leidmise elevusest endale papist kingariiuli ostsin siis ei tahtnud see mulle kohvrisse ära mahtuda. Voltisin selle juraka veidi väiksemaks, surusin kohvri läbi häda kinni ja lootsin parimat.

Päris ilma kaotusteta see ettevõtmine ei läinud, sest kohvri lukk on nüüd katki (lähen vaatan, mis nad mulle seepeale peamajas ütlevad) aga riiul tuli tore :)