Väike tähelepanek, et ükski närv ka ei liigu, et homme on Prahasse sõit. Varem oli ikka nädal enne kuhugi kaugemale minekut elevus ja mõttes asjade pakkimine. Praegu vaatan, et peaks juba 6 tunni pärast ärkama ja asjad on ikka pakkimata.
Kui juulis koju tulin sain ka alles Tallinna lennujaamas maandudes aru, et nüüd ongi kodu ja elevus. Muidu on tuim taeva kündmine nagu ikka...
Kui juulis koju tulin sain ka alles Tallinna lennujaamas maandudes aru, et nüüd ongi kodu ja elevus. Muidu on tuim taeva kündmine nagu ikka...
Meie siin sõidame trolli ja bussiga...-kohvi keegi ei paku. Küpsist ei ulata. Enesetunde ja käekäigu järele ei küsi. Isegi oksekotte pole. Ning puudub igasugune rõõm ja elevus, kui sa märkad, et juba tullaksegi kärukesega...
ReplyDeleteJa loomulikult ei vaevu juht andma ülevaadet reisi kulust ja välistemperatuurist.
Jeah, kunagi, ma mäletan, oli kõik teisiti. Käisin sõpradega lihtsalt niisama trolliga sõitmas. Alati oli väike lootus, et "no nüüd ulatavad jalad küll põrandani!". Eriline oli ka päev, kui ulatusin esimest korda "ülemisest torust" kinni võtma...-või siis need mõned korrad, kui tuli Krimmi mägedes kihutavate trollidega kurve võtta ja loota, et plärisev, undav ja kolisev troll kuskilt kallakult alla ei saja.
Nüüd aga -ei mingit elevust. Kuhu see küll kadunud on?
Mis sa tahad öelda, et me oleme liiga vanaks jäänud või?! Et kui käed ja jalad ulatuvad ning mõistus lohiseb ka kaasa siis ongi elevusega kõik?
ReplyDeleteKurb...
Ei, mitte seda ma ei mõelnud. Pigem seda, et kuigi maailm meie ümber pole muutunud, ei mõtlegi me enam teatud puhkudel vaimustuda. Kuigi võiks. Eriti, kui pisut asja üle järele mõelda. Katsun ennast järgmine kord trollis jälgida ja oma "esimese armastuse" uuesti üles leida...kes teab -ehk hakkan jälle niisama sõitmas käima...
ReplyDelete