Kahekümne neljas peatükk: aprill!

Esimesel aprillil sai kõvasti halba nalja. Olin Harares Zimbabwes ja õhtul pidi lend tagasi Dubaisse olema. Lõuna paiku käisin koos ühe väga paranolise Ameerika päritolu piloodiga linna uudistamas. Kõndimine ei tulnud muidugi kõne allagi sest ´Aafrika on jube ebaturvaline´. Ma ei saanud vastu ka vaielda ning üksi kõndimiseks julgust ei jagunud aga kuna tema takso eest maksis polnud väga vahet.Härra oli internetist välja vaadanud, mis maju ta linnas näha tahab (loe, mille ees ta endast pilti tahab) ning kohale jõudes tuli välja, et tegemist oli valitsuse majadega. Ronisime välja, ta hakkas juba poseerima ja mina pilti tegema kui sõjaväe riietuses mehed teisel pool tänavat lõugama pistsid. Käskisid meid enda juurde tulla ja pilti ei lubanud teha. Ameerika onu kamandas mu kiirelt autosse, vajutas uksed lukku ja käskis juhil gaasi anda. Selgitas mulle, et tema pole mitte paranoliline vaid realist ja me peame õhtusele lennule jõudma ega saa siin mingite tüüpidega kaasa minna. Ilmselt oli tal õigus.

Edasi sõidutas juht meid turule kuna härra soovis suveniire osta. Siinkohal hakkasin ma juba ka autojuhi selges mõistuses kahtlema. Tüüp viis meid mingile geto turule, kus kahelpool tänavat inimesed kastide otsast potte, lusikaid, gaasipõleteid ja jumal teab mida müüsid. Tänaval töötasid ka habemelõikajad ja majad meenutasid oma trööstituses Kopli liine. Ma vist ei pea lisama, et meie ainsad turistid olime ja hirmunult autoaknast välja vaatasime. Härra võttis ohjad jälle enda kätte (´We dont belong here!´) ja kamandas autojuhi kiirelt ümber pöörama ja minema sõitma. Juba hakkasid mingid mehed karjudes auto ligi tulema ja... no oli ikka hirmus küll!

Siis viidi meid turistidele (ja vb ka rikkamatele kohalikele) suunatud turule, kus ma hämmingus vaatasin kuidas härra kaubelda oskab. Mina olen tavaline põhjamaa inimene ja kui mulle hind öeldakse siis ma ei hakka seda 10x väiksemaks kauplema aga tema sai sellega suurepäraselt hakkama. Pärast selgitas, et ta tunneb piiri ära ja annab alati nii palju raha, et müüja ka kasumit saaks. Kokku ostis ta zim dollareid, mis 2009 aastal räige inflatsiooni tõttu käibelt kaotati. Kasutusel oli olnud 25 biljonilised rahatähed ja ka 100 triljonilised. Eelmisel päeval oli üks teine autojuht rääkinud, kuidas päts leiba oli maksnud 3 triljonit zim dollarit. Suuremateks ostudeks tuli raha autoga kohale vedada ja inflatsioon oli nii kiire, et kui ta korraks kõrval asuvasse poodi oli hindu kontrollima läinud oli tagasi tulles toote hind kahekordne olnud.

Kui lennujaama jõudsime teatati meile, et lend jääb vähemalt tund aega hiljaks. Hotelli ei helistatud kuna meie firma oli öelnud, et las tulevad ikka varem kohale, saavad kiiremini äkki pärast minema. Õnneks võimaldati meil aega parajaks teha äriklassi ootesaalis ja kui lennuk lõpuks kohal oli ootasime väravas. Ootasime ja ootasime kuni saabus teade, et ühe ratastoolireisija peen elektrooniline ratastool on kadunud ja nad ei saa teda lennukist maha. No täitsa jabur! Passisime seal väravas üle poole tunni.

Lend oli vahemaandumisega Lusakas Zambias. Osa inimesi läks maha, koristajad koristasid lennuki ära, osa uusi reisijaid tuli peale, köökidesse laeti kärud uute toitudega jne. Lõpuks oli kõik valmis ja inimesed koos meiega turvaliselt istuma pandud kui kapten tegi teadaande, et udu on laskunud ja nähtavus on vähem kui 15 meetrit. Meile helistati veel eraldi ja öeldi, et kui asi selgemaks ei lähe saame alles järgmise päeva pärastlõunal minema. Nimelt saab meil mingil hetkel liiga pikalt tööaega täis ja siis hakkab kohustuslik puhkus. Pärast 3 tunnist passimist ja reisijate rahustamist (kedagi ei lastud lennukist välja) läks udu siiski kergemaks ja lendasime välja - kohustusliku puhkuseni oli 1 tund jäänud - vedas firmal.

Lisaks läks meil katki masin, mis prügi lapikuks surub seega polnud me mitte lihtsalt rampväsinud vaid maadlesime ka prügiuputusega. Vähemalt olid reisijad väga arusaavad ja sõbralikud ning kiitsid meid vastupidavuse eest. Oli ka põhjust!

Muidu oli Zimbabwe tore. Olime kohapeal 48 tundi ja esimesel päeval käisime kahe piloodi ja sfs iga toredal safaril. Vedas, et ma sebra käest hammustada ei saanud:

Malaariat ka vast ei saanud...

Aga täna öösel peaksin uue korterikaaslase saama. Nimeks Liina nagu turmavees ütles - just just - eestlane! Loodame, et läheb hästi.