Wednesday, 28 March 2012

Kahekümne kolmas peatükk: Filipiinid ja muud

Interneti tagasisaamisega läks nii nagu siin riigis ikka läheb - lubasid tulla laupäeva ennelõunal, saatsid sõnumi ja puha ning kui ma kell 14 helistasin ja uurisi, et kas ma pean neid siin kodus terve päeva ootama või võin oma toimetusi tegema minna ütlesid, et kui nad tahavad võivad nad üldse 7 päeva jooksul tulla. Ma hakkasin neile oma lennugraafikut seepeale ette lugema ja tüüp arvas, et nad ikka tulevad samal päeval, mis esialgu kokku lepitud. Lubasid paar tundi ette helistada, et ma oma toimetusi saaksin teha. Mul oli süda rahul, istusin bussile ja sõitsin peakorterisse, et sealt edasi linna minna. Telefon helistab ja - me oleme nüüd 10 minuti pärast kohal!!! No mida! Eks ma ronisin bussilt maha ja sõitsin taksoga tagasi koju - lõpuks on ju minul ebamugav ilma internetita elada...
Tol õhtul kohtusin ka oma eesti sugulastega, kes siin sõpru külastamas olid. Väga kosutav oli vahelduseks tuttavaid nägusid näha ja omas keeles rääkida. Vanaisa oli mulle pakiga kommi ja harivaid eestikeelseid ajakirju kaasa pannud. Sini-must-valge laualipp oli ka. Nüüd saan teha skype kõnesid nagu õige eesti esindaja Dubais, lipuga ja puha.
Manila lend oli raske kuna tegemist oli kaheklassilise lennukiga, mis tähendab, et turistiklassis on juba üle 400 inimese. Muidugi oli lennuk puupüsti täis ja väikese lisana pakub firma sellistel lendudel veel kiirnuudleid. Üks tellib, terve lennuk hakkab nuudlite järgi haisema ja kõik hakkavad kohe nuudleid tahtma. Muidugi saavad nad ka regulaarse chicken-or-beef i või chicken-or-fish i ja kõvasti wataa ja biir i. Mahlaeelistuste kohta võiks öelda, et filipiinlased joovad lennuki ananassimahlast ja hindud mango mahlast tühjaks.
Manilat reklaamiti mulle teadjamate inimeste poolt kui koledat tööstuslinna, seega läksin sinna teatava eelarvamusega. Aga maitseid on mitmeid ja minu oma pole vist kõige standardsem. Manilas on vaesust ja mustust ja elu. On kõrghooneid ja äärelinnasid lagunevate majadega. Kesklinnas on kohati ehitused pooleli jäänud ja betoonist turritab välja roostes armatuur. Kõrvalisemates piirkondades on kaootiliselt värvitud majad, koerad ja kuked inimesed ja autokummid. Terve linn on nii elus (võrreldes beeži ja läikiva Dubaiga, mis on jube kontrollitud ja kammitsetud). Palju on vormides inimesi relvadega, kes reguleerivad liiklust ja valvavavad vist üldist korda aga nad naeratavad ja tervitavad, seega ei ole see kõik nii hirmus kui võiks olla. Inimesed on sõbralikud ja jõllitavad (ilmselt ei näe nad kuigi kihti nii pikka naist). Ning teenuste hinnad on jaburalt odavad - 1h massaaži maksab natuke üle 5 euro. Umbes samasse hinnaskaalasse jäävad ka igasugu näohooldused, maniküürid, pediküürid ja juukselõikused. Täielik naiste paradiis.
Ostukeskusesse sisenedes kontrolliti kõigi kotte ja mõni kontrolliti metallidetektoriga ka üle. Tavaliste riide-, spordi- ja kosmeetikapoodide vahel oli ka relvapood. Natuke veider...
Inimesed.
Manilasse lennates istus mu vastas tore filipiini perekond, kes elab Saudi Araabias ja käib kord aastas kodus. Proua rääkis pisut vaikselt ja ma ei saanud täpselt aru, et mida ta öelda tahab aga mulje jäi, et ta avaldab mulle saladust, et nad saavad vaimudega rääkida. Selle jutu peale hakkas mees ebamugavusest nihelema, oli natuke näost ära ja hakkas teist juttu tegema. Selle põhjal võiks mida iganes arvata - äkki räägivadki vaimudega.
Massöör, kes mulle hotelli kohaliku aja järgi kell pool üks öösel saadeti rääkis, kuidas ta unistab Dubaisse tööle tulekust ja kui ta nii pikk oleks nagu mina, siis saaks ta mida iganes teha. Natukese aja pärast muutis ta meelt ja arvas, et päris kõike vist ikka ei saaks sest ta oleks ikka filipiinlane ja neil on väga raske elus läbi lüüa. Veel rääkis ta, et tal on kaks last, kes elavad Manilast 45min lennuki või 18h laevasõidu kaugusel koos ta emaga. Kord aastas saab ta endale kojusõitu lubada. Eestis on päris hea elu mis? Laevad Soome ja tagasi sõidavad ainult 3h...
Tagasilennul oli üks paarike, kes hakkasid ajama tavapärast juttu: ´Oled sa sakslane või austerlane??´, ´Oo, hoopis eestlane!!´. Tuli välja, et paarike on 2007 aastal Eestis ringi rännanud ja isegi Narvat külastanud, kus mingis söögikohas keegi tere ei öelnud ja menüüd kõik puha vene keeles olid olnud. Noormees oli vaikselt öelnud, et tõuseme nüüd hästi rahulikult püsti ja lähme uksest välja - äkki ei tule mingit jama. Tulema nad sealt said. Pärnus oli olnud imetore majutuse omanik, kes nad tasuta autoga Tallinna oli sõidutanud. Neil oli väga soe tunne meie maa suhtes ja nad tundsid muret, et kuidas meil kriisi ja muu jamaga seoses läheb. Eks nad lugesid ridade vahelt, et ma kuskil Dubais ringi tiirutan... 
Noormees üritab muusikuna elus hakkama saada - nimi on GedFx - ja ma teen talle siinkohal reklaami (äkki ta ei pea tulevikus stjuardiks hakkama :P).
Tagasi Dubais käisin oma USA viisa asju ajamas, mille järjekorda firma mind pannud on ning ostsin peene telefoni, mis blogisse natuke värvi peaks tooma. Katsun siiski asja mitte päris pildiblogiks muuta ning püüan oma kirjalikku eneseväljendust edasi arendada.
Pildid on Dubai penoplastist teemapargist Global Village. Seal olid erinevate ümberkaudsete maade turud ja söögid ning lõbustuspark, kus valgetes ja mustades hõlstides inimesed karussellidel rappusid. Ainult Euroopa osa oli kuidagi ühtse nimetaja ja mingi tuuliku alla koondunud. Ka tootevalik oli Euroopa osas väga ühekülgselt hugobosside ja joopide parfüümidega lahendatud. Ühesõnaga ei midagi erilist aga tore ajaviide ikka.

Thursday, 22 March 2012

Kahekümne teine peatükk: mehed

Vahepeal on väike vaikus olnud. 

Põhjuseks Suur Väsimus ja Tüdimus. Enne Rooma lendu jäin pisut haigeks aga ei hoolinud sellest suurt ja toimetasin ikka laia joonega edasi. Magasin vähe, käisin õhtust söömas ja linnapeal turistimas. Õhtusöögist võiks terve peatüki kirjutada, nii tore ja maitsev ja lõbus oli. Asi lõppes sellega, et tagasi Dubais olles jäin kohe nii haigeks, et voodist välja ei saanud. Palavik ja paha olla. Endast oli kole hale, muidu saab ikka emmele helistada, et tule ja poputa ja too süüa ja ravimeid aga kellele sa siin Dubais helistad!? Kõik sõbramad inimesed olid lendamas. 

Londoni lennuks sain enesetunde piisavalt heaks ja hea lootusega pooleks, et tatt pole kanaleid kõrvas liiga ära ummistanud läksin lendama. Õnneks olid kõrvad korras, muidu võib juhtuda, et rõhk ei tasakaalustu ja lööb kuulmekiled puruks. Siis saaks rahulikult paar nädalat siin Dubais puhata. 

Londonisse saabusime Püha Patriku päeva õhtuks ja arvata võite, millega tegelema läksime. Hotell asus kahjuks jälle lennujaama juures aga Pubi leidsime ikka ülesse. Hommikul ma enam ei mäletanud, kui mitu õlut ja Jäägermeistrit joodud sai ja kelle rumal mõte see üldse oli selliseid jooke omavahel segada aga pea valutas ja päris nõrk oli olla. Vähemalt sai mõnuga ja kompleksivabalt tantsitud nagu ma seda viimati vist kodus olles Levika teisel korrusel tegin.

Londoni metroo liin, mis linna lennujaamaga ühendab on mõeldud tekitama Keskmaa tunnet. Mina vähemalt küll tundsin, et see on kääbustele mõeldud. Kahekordse bussi teisel korrusel lõin ka pea ära – kas neil endil üldse pikki inimesi pole?! Aga korstnad olid majadel toredad ja metroos oli plakat, et Titanic on nüüd 3D kinodes. Mida teie tegite kui Titanic esimest korda kinodes linastus? Ma mäletan, et ma käisin juuksuris ja hilejm läksime sõbrannade ja vene poistega kinno – see oli peaaegu nagu esimene kohting või midagi! Väga peen igatahes, et see nüüd 3D on.


Tagasilennul Londonist oli lennul üks bengali mees, kes tagumisse kööki tuli ja konjakit tahtis osta. Ma selgitasin, et ei-ei joogid on tasuta (oleks võinud äkki öelda, et minu kulul ). Tüüp üritas mulle 2 naela tippi anda ja ma selgitasin, et ei-ei tippi ka ei pea jätma, et nii hea lennufirma on. Siis uuris ta, et kas ta võib siin tagumises köögis seista ning oma joogi ära juua, et ta iste on onu kõrval ja ta ei taha, et too teda joomas näeks. No kuidas ma keelan teda!? Uurisin igaks juhuks, kas tal vanust ikka on piisavalt, et alkoholi tarbida. Ta ei saanud naljast aru. 

Mõne aja pärast tuli tüüp taas ja küsis uut jooki. Seekord otsustas ta mulle pikemalt selgitada, et tavaliselt ta ei joo aga kord kuus kui naine lubab siis ikka võtab. Ta sattus kohe täitsa jutusoonele ja tegi alustuseks kohe asjad selgeks, et mina olen talle õde nagu ka kõik teised naissoost inimesed on puha õed-emad-tütred. Ainuke naine on tema oma naine, kes on kõige ilusam naine maailmas ja tema on kõige õnnelikum mees maailmas, kuigi ta on oma neljast õest-vennast ainuke, kes haridust ei saanud ning peab nüüd Londonis autojuhina töötama, kui teistel kõigil head töökohad on. 

Siis hakkas ta muret tundma, et mina abielus ei ole ja soovitas häid kohti, kus Londoni rikkad ja kuulsad koos käivad, jagades samas tarkust, et inglise mehed üldiselt head ei ole ja petavad oma naisi. Ma ei tohtivad sellist meest võtta. Tema näe on hea mees, annab ühe päeva palga tütrele, teise pojale ja ülejäänu annab naisele. Naine siis omakorda annab talle kui vaja. Lastele olla ülikooliraha juba olemas ja selleks ajaks kui ta 40 on peaks tütar juba abielus olema. Tõesti õnnelik mees! (Lühikest kasvu nagu need bangalid on ja alkoholi ka üldse ei kannatanud). Pärast peatas mu veel vahekäigus kinni ja avaldas arvamust, et 37 eluaastaks peaks mul vähemalt 3 last olema… või 2. Kirss tordil oli see kui ta ootas mind tükk aega tagumises köögis, et mulle veidi sulma läinud iiriskomm anda. Armas väike mees!! Äkki peakski mõnele väikesele bengalile mehele minema, kes kogu oma palga mulle usaldaks ja kord kuus helistaks, et alkoholi tarbimiseks luba saada.


Teisipäeval käisin piloot Aliga ümbruskonnas autoga sõitmas. Kuigi eestlasest Dubai sõber arvas, et üksi vast ei maksa minna – kes teab neid kohalikke – oli kõik viisakas ja asjalik. Mina olin ehk isegi vähem südamega asja juures ja hakkasin väikest juttu ajama, et kuidas läinud on jne. Ali katkestas selle ebaolulise teema kiirelt selgitustega, kus me asume, mille suunas sõidame, kus on poed ja mis kohvikud ümberringi on. Ei saa öelda, et ma liiga palju targemaks oleks saanud (hindude ümbruskond) aga tore oli ringi sõita ikka. Vahepeal helistas ta ema ja uuris, et ega ta lõunaks koju sööma ei tule. Eesti meestel oleks siinkohal vist veidi piinlik olnud aga siinmail pole probleem 37-aastaselt kodus elada.



Nüüd lülitati kodus interet välja ja ma pean käima Meta voodis vedelemas, et oma blogi postitada, vanaisaga Skypes lobiseda ja nõudlikele e-kirjadele vastata. 

Saturday, 10 March 2012

Vaheleht: päris jabur

Läksime täna Metaga ümbruskonda jalutama, et leida piloot Ali poolt reklaamitud poode ja pagariärisid. Ei saa öelda, et jalutuskäik väga õnnestunud oleks - leidsime ainult ühe poe. Aga see-eest millise! Oligi väga hea valik juurikaid ja puuvilju nagu lubatud. Ostsin proovimiseks draakoni vilja:Maitses nagu mullane ja mahlane asi. Meta kiitis kõvasti aga ma küll uskuma ei jäänud. Natuke toore kartuli maitset oli tunda. Välimus on muidugi uhke.
Poel oli ka tasuta asjade kojutoomise teenus. Otsustasime, et kui nii hästi saab, siis ostame kumbki kasti vett ja kõike muud, mis vaja. Pärast sörkiski kaks kärudega hindut meil koduni sabas. Väga loll tunne oli. Meta tegi pildi ka minust ja mu isiklikust poodlemise assistendist.


Friday, 9 March 2012

Kahekümne esimene peatükk: inimesed

Seekordne Johannesburgi lend oli silmaringi avardavam. Kuna lend väljus Dubaist varem kui mu eelmine lend siis jõudsime sihtkohta valgel ajal. Bussiaknast sai linna ja inimesi vaadata ning järgmiseks päevaks, kui meil tagasilend oli plaanitud olid kohalikud organiseerinud meeleavalduse. Lennujaamatöötajad olid sellest teadmisest häiritud ja hirmutasid ka meid. Plaan oli, et me ei tohi hotelli piirkonnast kuhugi minna. Tagasilennu päeval tohime hotellist ainult hommikul ära käia sest ei ole teada kui mitu tundi varem peab bussiga lennujaama poole sõitma hakkama. Kardeti, et meeleavaldus võib vägivaldse suuna võtta ja äkki hakatakse autosid kividega loopima. 
Lennul sinna istus minu istme vastas üks vanem härrasmees, kes rääkis mulle, kuidas ta pere pärast teist maailmasõda oli otsustanud Taanist lahkuda. Valik oli olnud Soome ja LAVi vahel ning kuidagi oli ikkagi otsustatud soojema kliima kasuks. Hetkel ta enam selle valiku üle rahul ei olnud, ilm pidi liiga soe olema. Veel rääkis ta, et Johannesburgi(st) reisides ei tohi kunagi midagi väärtusliku pagasisse panna sest lennujaama töötajad varastavad kohvritsest asju. Siis rääkis ta kuidas teda kaks korda on tänaval relvaähvardusel röövitud ja kuidas ta nõnda kõigist dokumentidest ilma jäi. Noh ja siis muidugi sellest kui ilusad mu silmad on ja kui ta poeg abielus ei oleks siis oleks ma suurepärane minia sest silmad on hinge aken jne...
Meeskond oli ka päris tore. Kokpitis käies avastasin, et kapten on kohalik Dubai mees, kes rääkis, kuidas ta elu on muutunud ühest äärmusest teise. Ta on sündinud 74-dal aastal ja esimest korda nägi ta autot kui ta oli 7 aastane. Ta voodi kõrval pidi olema pilt sellest, kuidas ta lapsena seisab ühes käes kauss kohalike maiustustega ja teises käes paelad. Paelad olid kaamli rakmed ja foto oli tehtud pärast seda kui ta ühes traditsioonilises pulmas oli võitnud kaamlite võiduajamise. Kaamliga sõitvast beduiini lapsest Boeingu piloodiks. 
Ma olen kehva valetaja ja kui ta uuris, kuidas mulle Dubais meeldib ütlesin suht siiralt, et eriti ei meeldi. Ta läks kohe ähmi täis ja tahtis teada, millest mul siis puudus on. Üritasin selgitada, et linnakultuurist ja kohtadest, kus käia. Selle peale joonistas ta mulle põhjaliku kaardi poodidest ja kohvikutest, mis mu kodu lähedal asuvad koos selgitustega nagu 'seda pagariäri peab üks inglise naine' ja 'sellest poest on hea osta puuvilju, sest neil on iga päev värske valik'. Lõpuks lubas, et ta võib mu autoga kõigist neist kohtadest veel läbi sõidutada. 
Nagu mainitud olime sel korral Johannesburgis valgemal ajal ja meeleavalduste hirmus sõitsime lennujaama suure ringiga läbi paljude piirkondade. Nõnda sain paremini aimu linnast. Kohalikud inimesed on hirmul. Kõigil majadel on ümber kõrged aiad ja aedade otsas on okastraat või kolm rida elektriga traate. Loomingulisemad inimesed on aia äärele tsemendiga katkised klaaspudelid kinitanud. Hoolimata sellistest aedadest olid paljudel ikkagi esimestel korrustel tellid ees ja väravate juures sildid 'armed response'. Seda mainisin vist juba varem, et erinevad piirkonnad on eraldatud tõstetavate tõketega ja jalgväravatega. Märkasin, et teenindavas sektoris töötavad ainult mustanahalised ja autodega sõidavad peamiselt valged. Kõik tundus kuidagi paranoiline ja mitte liiga sõbralik.
Tagasilennul istus mu vastas noorem meesterahvas, kes rääkis, et ta sõidab Itaaliasse kolmeks nädalaks sõpradele külla. Sõpradel pidi oliiviistandus olema ja tema ülesandeks pidi olema puude lõhkumine (ma eeldan, et mitte istanduse puude). Ta rääkis, et ta isapoolne pere elab LAVis juba 300 aastat ja et ta on segu shotlastest, prantslastest ja sakslastest. Ta rääkib afrikaani keelt ja tänu sellele saab aru igast neljandast sõnast, mida ta rootsi sõber räägib. 
Süüa jagades küsis üks vanem mees, et ega ma skandinaavlane pole. Ma selgitasin, et ma olen eestlane, mille peale onul silmad särama lõid: 'ma tean küll eestlasi, mu esimene naine oli eestlane' ja ta abikaasa kõrvalt: 'Jaa, ta on väga armas inimene, täpselt nagu sina!'. Selle peale ei osanud ma midagi kosta - äkki oli peen iroonia, ega mina ei tea...

Monday, 5 March 2012

Kahekümnes peatükk: tähed omapäi

Panin enne lendama asumist oma kohvrile nime. Keegi pole öelnud, mis nimesid kohvritele tuleb panna niikaua kui me kasutame selleks ette nähtud tähti. Minu kohvri nimeks sai Siil Udus.
Pärast esimest lendu otsustasin hakata seda nähtust pildistama (peate harjutama oma tagurpidi lugemise võimet - ma teen ikka veel arvutiga pilte):
U kadus ära. Kuna kõiki tähti oli pakis ainult kaks tükki otsustasin midagi puuduva U asemele panna...


Pärast lendu - enamus tähti puudu! SLD moodustasid paljulubava tähekombinatsiooni ja hakkasid mööda kohvri pinda ringi liikuma. Mõtlesin, et lasen neil ise teed otsida - äkki moodustavad kombinatsiooni, mis mu kohvrile narko-kohvri nime annaks...


Tükk aega hõljusid ringi kuni lõpuks jäi alles ainult D. Nüüd on siis nii...

Ja tänane lend muudeti Johannesburgiks. Ei saa öelda, et ma rõõmustaks - mugisin mõttes juba nuudleid...

Thursday, 1 March 2012

Vaheleht: graafik

Märts on selline:

1. -> Kuwait ->
2. -> Kuwait ->
3. - 4. -> New Delhi (öine lend)
6. -> Shanghai -> 8. tagasi
11. -> Dhaka ->
13. -> Rome -> 15. tagasi
17. -> London -> 19. tagasi
21. -> Istambul ->
25. -> Manila -> 27. tagasi
30. -> Lusaka -> Harare -> 1. aprill tagasi

Tundub suhteliselt õiglane graafik olevat - 5 lendu ööbimisega ja 5 ümberpööramisega. Aga eelmine kuu oli ikkagi parem. Kuu lõpus olev Harare on miski, mida oodata, ööbimine seal on 48 tundi (tavapärase 24 h asemel). Samas on see lend vahemaandumisega Lusakas ja kestab jube pikalt, umbes 10, 5 h.

Üheksateistkümnes peatükk: kolm kuud

Kaks viimast lendu olid suurepärased (see on tore sõna sest tegelikult tähendab see ju suuretagumikulist :)).
Hea lend koosneb mitmest faktorist, mis loovad üldise heaolutunde.
Esimene on meeskond - no ei ole tore koos töötada laiskade ja rumalate inimestega, kes nalja ei mõista. Selles osas pandi mind ennast mõlemal lennul proovile. Pariisi lennu purser ütles briifingul, kui ma end tutvustanud olin ('Tere, minu nimi on Pilleriin, ma tulen Eestist ja ma räägin eesti keelt' - sama lause iga lennu alguses), et 'Ma vaatan, et Emirates ei pea eesti keelt keeleks. Seega kallike, sul on ainult kehakeel...'. Ma olin terve tee bussiga lennukini vihane kui herilane - mingi Serbia tädi tuleb minu keelt solvama. Pärast suutsin asja endale selgeks mõelda ja sain aru, et osadel ongi veel halvem huumorimeel kui minul. Purser oli väga sõbralik ja suutis mu nime isegi meelde jätta. Perthi lennul oli väga huvitava huumorimeelega filipiinlasest SFS, kes ei saanud kuidagi mu pikkusest üle ning tegi pidevalt kahtlase alatooniga nalju. Esialgu oli see kõik suht tavapärane, eriti see, mis pikkust puudutab aga pärast 10 h lendu ei suutnud ma enam ühtegi paaripanemise nalja kuulata. No päriselt...
Teine oluline faktor on sihtkoht. Siin pole vist mõtet pikalt selgitada, miks Pariis tore on ja kuidas Perthis on suvi ja ilusad rannad suurte lainete ning sooja veega.
Kolmas on reisijad. Pariisi lennul prantslased, kes ei kurda ja on väga viisakad ning Perthi lennul austraallased ja inglased oma hullumeelse inglise keele ja üldise sooja suhtumisega (mõned erandid välja arvatud).
Perthi lennul saime ka ligi 3,5h CRCs puhata, mis boeingul asub reisijate peade kohal ja näeb välja selline. Mulle meeldib idee pööningul magamisest rohkem kui keldris kügelemisest. Kuigi ega seal 10 kilomeetri kõrgusel ju olulist vahet ei tohiks olla.
Kuna Pariisi lennul oli ka tore saudi araabia meeskonnaliige, kes hullunult linnas pilte tegi ja need suuremeelselt hiljem ka mulle saatis siis siit tuleb üks tore turistikas:

Kui väsinuna Perthist tagasi jõudsin ja turvameestega allkorrusel oma rõduukse probleemi teemaks võtsin sain uue rassismi laksu. See india mees üritas mulle selgeks teha, et tema teab minu uksest rohkem kui mina ja kui töömees tuleks ja lõikaks silookoni ukse välisküljelt ära kukuks ukse klaas välja. Pagan!! Ma siis esialgu suht kannatlikult selgitasin, et ei ei! keegi loll on ukse selle piida külge silikooninud ja kui silikoon ära lõigata ei juhtuks midagi hullu. Tüüp raius edasi oma jura, mis päädis sellega, et ma vihast pisarates oma kodinate ja kohvritega pettunult korterisse tulin. Haarasin köögist suure noa ja asusin rõduukse kallale. 45 min hiljem oli silikoon koos tihendiga ukselt eemaldatud ja värske õhk jõudis lõpuks (koos hulga liiva ja tolmuga, mida siin laialt jagub) mu tuppa.
Uueks katsumuseks on ventilatsiooni surnud tuvi, mis vastavalt lõhnastab mu vannituba. Kirjutasin eile sellest kaebusteraamatusse ja turvamees lubas, et täna hommikul tuleb töömees ja teeb asja korda. Täna hommikul helistasin üle ja tuletasin end meelde. Lõpuks tuligi töömees ja oh üllatust! asus mu rõduukse kallale!!!! Ütles, et tema pole ventilatsioonile spetsialiseerunud ja selleks tulevad hiljem teised mehed!! Avastas, et mu rõdu uks liigub normaalselt, lukustub ka normaalselt ja kuulas mu väikest valet, et sõber lõikas silikooni ära (ei tahtnud ennast siin liiga võimekana nädata, äkki pean ventilatsiooni ka ise ära puhastama). Aga kuna ta juba siia üles tulnud oli siis vahetas mu rõduukse luku ära!!! Täiesti normaalse ja töötava luku. Mis ma oskan öelda - ma elan imedemaal. Peaasi, et kõik kunagi midagi teeks - vahet pole mida ja milleks.
Ahjaa - ventilatsioonimees pole ikka veel tulnud.

Rahustav pilt uksest:
Ahjaa. Korterikaaslane kolis ka välja. Pesin suurest rõõmust külmkapi puhtaks ja ootan teid külla :)