Kolmeteistkümnes peatükk: Pilleriinul supi-d tehtud

Eile hommikul kell 7.30 saabusin koju oma teiselt supi lennult. (Supi on lühend supernumerary-st, mis maakeeli tähendab mittekoosseisulist). Ja nüüd on kolm päeva puhkust. Juhuuu.

Esimesed kaks lendu Indiasse olid vägagi silmaringi avardavad (mitte niivõrd India osas).

Esimesel lennul Boeinguga oli meid turistiklassis teenindamas päris palju (7 stjuardessi, millest kaks olid supi-d). Kohe kui ma kokpitist tagasi jõudsin lükati mulle toidukäru sülle ja saadeti teenindama. Ma sain vaevu aru, mis üldse menüüs on. Toitudel olid muidugi mingid toredad indiapärased nimed, mida ma ka hea tahtmise juures hääldada poleks suutnud. Kuidagi sain hakkama ning viimase reani jõudes hakkasin asjale juba vaikselt pihta saama. Üks kasulik asi, mida meile õnneks koolis oli räägitud, et kui hindu pead küljelt küljele kallutab siis see tähendab, et tal on ükskõik ('Kas te soovite taimetoitu või mitte taimetoitu?' - kõigutab pead. 'Et siis taimetoitu?' - kõigutab pead. 'Ei taha üldse süüa?' - kõigutab pead. 'Ikka vist tahate... '). 

Ülejäänud stjuardessid olid väga eeskujulikud ja sõbralikud. Muudkui selgitasid, et kuidas ja mis kõik on. SFS, kes on turistiklassis boss ja ülevaataja oli ka pikk naisterahvas kes rääkis mulle kuidas ma peaksin liikuma, et ma võimalikult vähe oma selga ja põlvi koormaksin. Ütles veel, et meil on firmas ainult 4 nii pikka naist ja kaks neist on nüüd siin lennul. 

Piloodid olid kah meeldivad, kapten isiklikult käis Dehlis meiega maal ja tegi jalutuskäigu ümber lennuki näidates, kus miski asub.

Teine lend Airbusiga oli esimese vastand ja palju lõbusam. Tegemist oli öise lennuga ning meil turistiklassis peale minu ainult neli teenindajat ja need olid mehed. Ka SFS oli mees. Kõik nad üritasid mind terve lennu vältel kõigega haneks tõmmata. Saatisd 13B kliendiga rääkima, sest ma saan vene keelest natukene aru - 13. rida selles lennukis pole! Jaurasid terve lennu, et Bangalores on neil sõber lennujaamatöötaja, kes viib meid bussireisile (ma teadsin küll, et nad ajavad jama kuna sellistel lendudel pole meil lubatud maale minna). Kõik need naljad mu pikkuse üle - kuigi kolm neist olid sama pikad kui mitte pikemad. Kõige hullem oligi SFSiga, sest tema peaks autoriteet olema ja ta teeb surmtõsise näoga nalja nii, et lõpuks ei suutnud ma enam midagi uskuda, mis ta rääkis. 

Pilootidega oli meil ka vastastikune sümpaatia. Rääkisime maast ja ilmast ning kuigi tegelikult peaksin ma ainult ühel otsal nendega istuma ja tõusu ja maandumist jälgima, kutsusid nad mind ka teiseks otsaks kokpiti. SFS oli veidi hämmingus aga noh... pilootidele ei saa vastu vaielda.

Esimesel otsal Bangaloresse avastas üks naisterahvas siis, kui me juba mööda lennuvälja stardi kohta sõitslime, et ta oli oma passi lennujaama unustanud. Ootasime veidi, et pass leitaks ja sõitsime edasi. Muidugi polnud võimalik tagasi väravasse sõita, et seda üles korjata, see saadeti järgmise lennukiga järgi. 

Tagasilennul Dubaisse oli meditsiiniline juhtum kohe pärast õhkutõusu. Asi oli päris tõsine, isegi elektrishoki masinat kasutati. Me koos teiste stjuuarditega olime päris ärevil, kui see asi oleks pahasti lõppenud siis surnukeha oleks toodud meie kööki, kus see pidevalt ette oleks jäänud ja kus seda edasi tagasi liigutama oleks pidanud. Aga kõik lõppes õnnelikult. Ja kuna me suures pabinas üritasime teenindusega nii kiirelt kui võimalik valmis saada oli lõpuks aega ka niisama istuda pilti teha. Teen siinkohal arvutiga pilti väga läikivast fotost. 

Iseenesest mõistetavalt on see poseeritud, meil on lennul magamine keelatud.

Kaheteistkümnes peatükk: Pillerinu oi oi oi

oioioioioioioi

Just sain teada, et homme teen esimese sup-i lennu. Väga hirmus.

Paistab, et ei jõuagi enam blogi kirjutada. Igasugu toredaid lugusid sellest, kuidas kool lõppes ja mis mõnusat bürokraatlikku asjaajamist siin seoses kohaliku id-kaardi ning palgaga sai näha.

oioioioioi

Õpin nüüd edasi, kõik olen ära unustanud, mis kolm nädalat tagasi õppisin ja enne lendu nad ju küsivad küsimusi. Kui ära ei vasta saadavad äkki kooli tagasi. Hirmus igatahes.

Deli on sihtkoht.

14.30 lendame välja ja tagasi Dubais oleme 23.00

Üheteistkümnes peatükk: Pilleriin ja tants

Neljapäevane Doha 'reis' tekitas jubedat stressi. Treenerid võtsid stopperiga aega, lennuk oli tundmatu (muidu harjutasime alati Boeingus ja nüüd oli järsku Airbussi kambüüs) ja üldse oli palju kiirustamisest tingitud segadust ja rahmeldamist. Sellised olukorrad panevad ikka väga kõvasti proovile mu ligimesearmastust. Üldjoontes saime ilusti hakkama aga kuna mul oli suhteliselt vähe kabiini teenindust, mis vähemalt visuaalselt on ilus ja rahulik ning enamuse aega veetsin ma kambüüsis, kus inimesed paanitsevad ja üksteist raputades ringi tormavad, siis 20 min möödudes olin väga kuri. See kogemus pani mind mõtlema, et kas ikka oli hea mõte sellisele tööle tulla. Samas tõenäosus, et ma olen Doha lennul koos 7 inimesega, kes millestki midagi aru ei saa (nagu minagi), on olematu. 

Kuna treenerid klassis tagasisidet andes vaatasid, et me kõik mossis ja stressis oleme tehti väike ergutus. Tuletati meelde, mida me esimesel päeval oma hobideks öelnud olime ja kõik, kes tantsimist olid maininud pidid klassi ette minema. Siis pandi muusika tümpsuma ja algas tants. See oli tõeliselt meeltlahutav ja jabur. Vahepeal pistsid möödujad pea uksevahelt sisse ja vaatasid hirmunult kuidas klassitäis rahvast koos treeneritega tantsivad. Seda ja ka mõnda india ja salsa lugu ei suuda ma igatahes ilma naermata enam kuulata (õnneks ei kuulu need mu igapäevasesse playlist'i). Tantsimine oli veel tore kuna meil on väga rahvusvaheline seltskond. Ma pole enne mõelnud sellele, kuidas kultuur ka tänapäevases ühtlustunud maailmas meie kehalist liikumist nii kõvasti mõjutab.

Nädalavahetus on mõnus olnud. Käisime Meta ja ta poiss-sõbraga neljapäeva õhtul väljas õlut joomas ja seekord ei olnud enam nii shokeeritud kui juba oma grupikaslasi imelühikestes kleidikestes ja 10cm kontsades klubisse minemas nägime. Kõigega harjub. Varsti hakkame äkki ise samamoodi ringi käima...

Kümnes peatükk: teenindav Pilleriin - 'Certainly Madam'

Täna tegime esimese proovi simulaatoris koos korraliku teenindamisega. Grupp jagati kaheks ja mul oli õnne olla teises grupis, kes lennul Dubai-London teenindust tegi. Teise grupi eelis oli, et sai jälgida, mis esimene grupp valesti teeb ja seega valmistuda ise paremini ning kuna esimene grupp tegi lennu alguse (kuumad rätikud-baar-SOE SÖÖK-baar-kuumad joogid) siis oli kõht kenasti lennukitoitu täis pugitud ja tuju parem. Meie grupp jagati esialgu igasugusteks segasteks reisijateks ja ka selles osas oli mul õnne, olin suvaline härra, kes oli lihtsalt aasia taimetoidu tellinud (ja see oli maitsev), teised pidid seal imikutega jändama ning mesinädalisi ja väljasaadetuid mängima.Meie teenindus oli kuumad rätikud-baar-pärastlõuna tee(võikud ja kook)-kuumad joogid. Kõige väljakutsuvam oligi kambüüsis seitsmekesi võimeldes sobivaid asju otsida enda teeninduse jaoks. Õnneks oli grupp suht hästi toimiv, kähmluseks ei läinud ja karjuma ka ei hakatud. 

Homme harjutame kiiret teenindust Dubai-Doha (1h). Kergelt on hirm, et mida selle aja jooksul üldse teha peaks jõudma... sooja sööki loodetavasti mitte. Ja ilmselt viime läbi terve teeninduse algusest lõpuni ühe grupiga. See pole mingi naljaasi. Ühe lennu jooksul peab kaks korda riideid vahetama ja väga väga mitu korda kabiini ning kambüüsi koristama (ja kes teab veel, mitu korda certainly öelda, sest see on nüüd ainuke sõna, mida me jaatavas vormis kasutada võime). Ja mina arvasin, et mu mured siin on ainult küünelakk ja meigipliiats :)

Täna on emal sünnipäev ja koduigatsus on jälle väga suur. Saatsin saadikud teda kallistama... nad tegid head tööd!

Pilt eelmise aasta ema sünnipäevast, mida tähistasime läbi skype Tuuliga Prahast.

Sel aastal nii peent lauda kartulisalati ja Slivovitz'iga kahjuks ei jõudnud teha, homme on jälle eksam...

Üheksas peatükk: Pilleriinul jälle jõulud

Jee. Jälle on nädalavahetus ja saab hommikul magada. Ja koristada (hämmastav kui palju tolmu ventilatsioon toodab!) ja normaalset süüa teha ja kirjutada ja suhelda kodustega. 

Eile saabus täielik ahastus. Ma pole enne elanud piirkonnas, kus sarnaselt mõtlevaid inimesi nii kõvasti napib. Siin on üks Praha tütarlaps, kes on arhitektuuri lõpetanud. Temaga lähme täna välja ja võtame ühe õlle. Võib-olla kaks. 

Ja alkoholi tarbimine pole siin mingi naljaasi. Kuna meil on passis residendi viisa siis peab alkoholi joomiseks olema taodeldud eraldi litsents, mis maksab u 35 euri. See ei tähenda, et nad baaris enne alkoholi müümist seda kontrolliksid aga kui baarist välja astudes politseionu joobe tuvastab siis on trellid. Seega ei pea enam ekstreemspordiga tegelema, adrenaliini saab kätte lihtsast õhtusest baariskäigust.

Kolmapäeval võtsin aega ja käisin peamajas asju ajamas. Tellisin firmalt tõendi, et ma palka saan, et saaks pangas konto avada ja tegin veel ühe plastikkaardi, mida lendamisel vaja hakkab minema. Lisaks neile toimetustele vaatasin üle ka oma postkasti, mis mulle sel nädalal eraldati ja mis kannab eriti.. khm... ma ei teagi... kurja numbrit: 11666. Kuidas saab olla, et 13000 postkastist saan mina just sellise numbri? Kurjast numbrist hoolimata oli sisu väga rõõmustav. Sõbrad Eestist olid saatnud (jõulu)meeleolukaid kingitusi. Hunnik piparkooke (paar päris erakordse kujundusega sealhulgas) ja komme ja küünelakki ja postkaarti ja kultuuriajalehe Sirp, mille kaanelugu viitas sellele, et ma olen must lammas. Kompositsioon:

Eilsega hakkasid teeninduse õppimise nädalad. Need hirmutavad mind. Ja mitte ainult seepärast, et me treener on hirmuäratav prantsuse proua vaid rohkem sest pärast selle õppe lõpetamist hakkab lendamine. Ja kuna firma on otsustanud selle kümnendi lõpuks oma lennukite ja meeskonna arvu kahekordistada võetakse uusi töötajaid sellise hooga, et umbes 4 kuu pärast olen mina lennul turistiklassi kõige kogenenum töötaja. Päris suur vastutus...

Kaheksas petükk: Pilleriin ja sõbrad

Kuna seoses esmaabikursuse eduka läbimisega kadus pinge, kas ma ikka saan siia tööle jääda või lendan kohe koju tagasi soetasin endale veel ühe sõbra:

Ta on suuremat kasvu ja kuuldavasti veidi pirtsakas aga ta ise pole sellest veel märku andnud. Üldiselt näeb ta välja nagu tomatitaim aga tomateid külge ei kasvata. 

Peaks vist rohkem endasuguste ja vähem roheliste tüüpidega suhtlema - muidu võib siin hulluks minna. Eile ja täna õpetati koolis ka kuidas sõrmipidi väänata neid, kes muidu kuidagi korraldustele alluda ei taha. See peaks kasuks tulema ka siis kui õhtuti kuskil ringi jõlkuda ja uusi sõpru otsida :)

Kahjuks ei saa sellest kursusest lähemalt rääkida aga üldiselt õpetatakse, mis teha kaaperdajatega ja agressiivsete reisijatega ja millist tüüpi tulirelvi meie vastu võidakse kasutada - et me siis teaks, milline auk kerre tuleb ja nii...

Seitsmes peatükk: Pilleriin õpib numberid

Selle nädala alguses olin kindel, et kõige raskem asi, mis vaja selgeks saada on valjult numbrite lugemine 1st 30ni (inglise keeles loomulikult) sellise kiire rütmiga, et saaks 30 numbrit 18 sekundi jooksul ning samal ajal õiges poosis nukk Anne rinda pressides. Tuli välja, et suures pabinas sain vajalikud toimingud 12 sekundiga tehtud. Ja nädala raskeimaks seigaks kujunes hoopis erinevate atakkide ja trombooside vahel vahe tegemine ning hunniku ravimite ja nende toimete ja asukohtade selgeks tuupimine.Ütleme nii, et eksami tegin ära aga tulemusega rahul ei ole. Oleks võinud veidi kõrgema protsendi saada. Põhline komistus oligi ravimite asukohad. Meil on kolm-neli erinevat tüüpi kotikest ja kõigil on oma raskusastmega ravimid. Osa ravimeid on mitmes kotis... Eks ma üritan nende asukohad nüüd tagantjärgi meelde jätta, ei tunduks ju eriti professionaalne mööda lennukit joosta, erinevaid kotte avada ja näiteks Molax it otsida.

Kõige mõtlemapanevam osa koolitusest oli... ei mitte see, kus nad rääkisid, et iga lennuga üle polaaralade me kiiritame ennast ja tatise ninaga lennates lõhume oma kuulmekiled... vaid hoopis see, kuidas sünnitust vastu võtta. Nimelt on antud firmas rasedatel õigus arsti kirjalikul nõusolekul lennata kuni 36 rasedusnädalani. Ja siis näidati meile nii nukul kui videol, kuidas kõik need sünnitused toimuma hakkavad. Teises äärmuses oli surm pardal ja kuidas sellega toime tulla. Seda pidi ka päris palju juhtuma, üle 20 inimese aastas.

Ja umbes samasse emotisoonikategooriasse läks see, et me saime oma vormi kätte. See kostüüm on hiiglaslik! Päriselt! Suurus 16!!! Ma võin vabalt 30kg juurde võtta ja see ei paistaks selles vormis isegi välja. Natuke ikka paistaks - istuks ilmselt paremini seljas. Lähen ja proovin neile pühapäeval selgitada, et pikk ei = lai. Ma ei ole ju ruudukujuline, rohkem nagu ristkülik :)

Tõelist headmeelt tegi pidzaama. Panen pildi ka. Ega te mind sellest mööda lennukit ringi jooksmas  nagunii ei näeks - või kui näete siis teadke, et midagi on väga pahasti läinud...

Passi sain ka tagasi - elu on ilus!