Tõhusam töö on alanud

Alates tänasest alustas päris-ehitaja vannitoa ehitamisega ja viskas nagu muuseas esimese seina püsti, pani vahele soojustust ning kinnitas ära uue vetsupoti raami. Ma vahepeal lihtsalt seisin ja vaatasin võlutult ta seljataga, kuidas töö lendas - ikka on tore ju toimetada kui keegi kuklasse hingab!

Veel käisin Majatohtris ja ostsin ära lasuurvarvi köögi laudseina võõpamiseks. Tohutult raske oli avada niigi õhukeseks jäänud rahakoti raudu, kui alla liitrise poti hind on 38 eurot. Äkki märkasin seal riiuli ees vindudes, et nurgas on samad värvid korralikult allahinnatud - 9 euro peale!! (vanade värvikoodidega aga muidu täitsa toimivad) No muidugi polnud neil 0,9 liitrist purki minu värvieelistusega aga ilmselt mängis saatus siinkohal kaarte minu kasuks teades, et loll muidu ostabki väikse purgi ja siis ei saa sellega hakkama sest peale tuleb kanda ikka rohkem kui üks kiht. Olemas oli 3 liitrine ämber värvi, allahinnatud 23 euro peale ja minul ostes tunne nagu oleks värvi täitsa tasuta saanud.
Hiljem kerdris pintseldades tundus, et värv on sinisem kui mulle ehk meeldiks aga ikkagi olen jube rahul - nii odav oli ju!! :))))

Esimene kiht mõnel laual peal.

Vindub

Terve nädal on möödas ja remont pole üldse tuntavalt edasi liikunud...

Esmaspäeval viisime jälle hunniku sodi prügimäele ja arve tuli täpselt sama, mis eelmisel korral. Mul tekkis aimdus, et äkki nende peen kaal, mis terve auto sodiga ja ilma ära kaalub ei töötagi ning prouad panevad hinna nii kuis juhtub... Aga äkki me võtamegi alati sama hulga sodi peale. Ei tea.

Hiljem käisime Paavli tänava tööriistarendis ja laenutasime lihvija, millega sai nii kõvasti mööda seinu lastud, et puidutolmu võib ilmselt ka mu veeniverest leida. Uste sulgemine ja avade katmine ei aidanud eriti - kõik kohad viimseni on kaetud peene tolmukorraga. Järgmisel hommikul lihvijat tagasi viies teatasid rõõmsad härrasmehed, et nad rendivad tolmuimejaid ka! Suurepärane müügitöö!

Sein oli alguses selline:

Ja hiljem selline:

Teisipäev oli veidi hull päev. Tormasin nagu segane ringi aga tehtud ei saanud midagi. Või noh, plaadid said tellitud, kolm hiiglasliku ehituspoodi läbi kammitud muu vajaliku otsinguil (ei ostnud midagi aga aimu sai, mis vaja). Potensiaalitule torumehele 'objekti' näidatud (tüüp viskas hunniku lubadusi õhku ja nüüd lihtsalt ei vasta mu kõnedele) ning kaks korda autokoolis käidud - just just! Ühest korrast ei piisanud. Ajal mil lapsed ja normaalsed inimesed juba magama lähevad käivad usinad juhilubade taotlejad pimedasõitu harjutamas ja võsast välja kargavaid jäneseid mitte alla ajamas.

Nädala teises pooles käisime emaga Safranis (puidu)õlide ja vahade koolitusel, mis andis veidi aimu, mis kuhu ja miks minema peaks aga liiga targaks ka ei saanud. Tassisime Alari abiga suure hulga ehitusmaterjali korterisse, tänu millele mina välja pidin kolima - seal ei mahu isegi ümber enam pöörama. Lisaks tagusin naeltega roomatti seina (miks peab enda elu ise raskeks elama?!) ja panin nurka, kus kohtub krohvitud sein laudisega seinaga esimese kihi savikrohvi ära. Muud head polegi jõudnud... Tahaks, et see kõik juba valmis saaks...

seinad SEINAD

Eile näitas Alar mulle laudise aluse karkassi ehitamise nipid kätte ja aitas esimesed liistud (päris jämedad teised!) loodi seina panna.

Selle toimetamise käigus sai mulle selgeks tõsiasi - lammutada lihtne, ehitada raske. Samas andis ehitamine mõnusa energialaengu samas kui lammutamisega tekib lihtsalt uut ruumi juurde, millega vaja taskord harjuda.
Aga et täna poleks niivõrd raske päev otsustasin taaskord lammutada. Appi tuli terve tubli tiim (ttt!?) ja töö lausa lendas käes...

Alguses oli dushinurk veel olemas.

Aga järsku laiutas seinas vaid suur auk.

Ja siis polnudki enam niipalju nurki kui varem...

Lisaks avastasin, et eelmised remontnikud on täitsa soodad peast. Terve seinatäis palke (millele ma olen oma laudise karkassi loodinud!) on ühest otsas lihtsalt tuimalt läbi saetud ning niisama jäetud - põhimõtteliselt, et las lappavad, kuidas tuju tuleb. Või äkki kukuvad lihtsalt niisama seinast ära... saabki naabritega lähedasemaks.

Ja kööki sai valgus!

Eilne möödus peaaegu asjalikult, käisin sõidutunnis veendumas, et päris ilma kõrvalise abita (arusaam, et mina ju ei vastuta!) ei saa ma auto juhtimisega veel hakkama. Kuigi õpetaja muudkui kiidab aga ma tean küll, miks ta seda teeb - ta on suurte kogemustega ja on ilmselt näinud, et kui õpilasi tümitada siis neil kaob isu õppimise vastu täitsa ära.

Hiljem käisime emaga seinast kangutatud kipsi prügimäele viima. Otsustasime, et kui sodi pidevalt ära viia sedamööda, kuidas teda juurde tekib ei kasva kuhjad nii suureks, et auto pagasnikusse enam ära ei mahuks. Seekord käisime Kopli ehitusjäätmete prügilas, mis oli väga peen koht. Kõigepealt sõitsime autoga kaalule, siis paluti ühe suure (prügi)mäe otsa sõita ja oma nodi sinna maha panna ning lõpuks kaaluti auto uuesti üle ja esitati arve. Mäe otsas askeldas üksik härrasmees, kes näis kogu seda kraami seal sorteerivat. Kõik oli nii sürreaalne, et jube kahju, et pilti ei teinud... Piirkonda arvestades kerkivad kunagi selle mäe otsa kindlasti kallid kortermajad nimega Le Gárbage või midagi.

Hiljem käisime Majatohtris ostlemas (takk, krohv, pilliroog) ning ühendasime ära uue kraani vana asemele, mis eelneval päeval otsad oli andnud. Polnud nii keeruline midagi...

Aga täna pani Andrus kööki uued juhtmed. 

Niimoodi mõtteliselt, et ma saaks pärast karkassi ehitades neile kohad jätta. Ainult ühe ühendas päriselt ära ja nüüd on köögis taas valgus! (Laelamp pole töötanud ajast kui pottsepp selle juhtmed kogemata läbi saagis...) 

Ja vahepeal käisime Alariga karkassi materjali ostmas - homme läheb (loodetavasti) ehituseks!!

Aaloe ja akutrell vaatavad imestunult uusi juhtmeid.

Purskkaev

Täna suutsin teha ülimalt tegusa päeva. Alustasin kohe pärast hommikusööki ja tõstsin köögi kõigest üleliigsest tühjaks, liigutasin kapi paigast ning ühendasin lahti elektrijuhtmed.

Avastasin õudusega, et keegi kavalpea on mingi pleki seina tagunud ja selle alla mingit vill tüüpi isolatsiooni pannud - ilmselt  seina kaitseks gaasipliidi eest.

Seejärel tolmutasin terve elamise ja oma kopsud täis ning kangutasin taas seinatäie kipsplaati maha.

Kõik oligi juba liiga hea, et tõsi olla - torudest pidin lahti ühendama ainult kraani äravoolu - põrand oli juba peaaegu puhtaks nühitud ning hakkasin köögikappi koos kraanikausi ja muu iluga seinale taas lähemale tõstma. Ühendasin äravoolu tagasi, jõudsin just mõelda, et näe päris väsitav päev oli, ei jõudnud isegi lõunat süüa ja avasin kraani kui... JUST! PURSKAEV!
Paanikas hoidsin torust kinni ja toppisin mingit kopsikut alla. Siis sain aru, et peaks ikka minema ja vee kinni keerama ning tormasin wc-sse. Seal oli nii pime, et ei näinud midagi (elekter oli ju väljas!) kobasin veidi ja keerasin midagi justkui kinni, jooksin tagasi kööki - ei midagi - ikka purskab! Otsisn taskulambi ja läksin uuesti vett kinni keerama. Nüüd leidsin kõik võimalikud ja vähem võimalikud kraanid ilma vaevata, keerasin kõik kinni - ja vesi ikka niriseb. Katki oli läinud kraani pehme toru. Ilmselt oli see aastaid ühes asendis olnud aga nüüd ma sikutasin seda ja survestasin veidi ning see ei meeldinud sisemisele kummist torukesele üldse.
Lõpuks leidsin lahenduse ja keerasin lahti hoopis pesumasina veetoru, mis asus kraanist oluliselt madalamal ja tõmbas selle nirina siis enda peale. Kopsik alla ja süda rahul.
Edasi oli kõik veidi igavam ja tüütum. Naabrimees käis ja vangutas pead, et näe toru jah katki, ema viis ehituspoodi, ostsime uue kraani ja torudele igaks juhuks pimedad otsad ka. Uus kraan muidugi ei sobinud vanade torude mõõduga ja oli üleminekut vaja aga vähemalt sobisid pimedad otsad ja sai selle vee jama lahendatud...

Üllatused

Eemaldades vahvaid kipsplaate seintelt, mis olidki suvalt lihtsalt kruvidega palgi külge kruvitud leidsin väikese üllatuse. Eks puumajadest võibki üllatusi oodata ja öeldakse, et parem on üldse mitte kuskilt midagi lahti kruvida kui ei taha kohe palju maksma hakata. Aga samas tahaks majale head ja et palgid hingata saaks - kips ju ei lase eriti...

Täna käis härra spetsialist suurte aparaatidega mu kööginurga üllatust uurimas. Nimeks andis esmasel vaatlusel asjale Korgik ning pärast uurimist ja puurimist arvas, et olukord oleks võinud kordades hullem olla. Kahjustunud on maksimaalselt 1/3 palgi läbimõõdust ja suhteliselt talutava suurusega ala. Nüüd oleks vaja meistrit, kes pudeda osa palgist peitliga maha toksiks ning sobiva jupi asemele paneks. Ning see kõik ei ole üldse odav lõbu... Kogu see uurimine, puurimine ja parandamine läheb lõppkokkuvõttes kuskil sinna 1000€ kanti maksma. Päris huvitav, mille arvelt see lõpuks läheb.

Samas võiks eelarveauku lappida äkki kruvide ja naeltega, mille (ühest!!) seinast välja tõmbasin. Täiesti hullumeelne hulk on neid. 10cm2 alalt saab vabalt 8 naela kätte - või noh mis nüüd nii vabalt.. paras nuhtlus on see tõmbamine tegelikult.

Lisaks soetasin täna endale Balta turult pingeindikaator kruvikeeraja. Mõtlesin, et äkki on turvalisem nõnda pistikuid seinast maha kruvida enne kui kipsi kallale asun - et saaks näha, kas võib veel juhtmest särtsu saada või on tõenäosus madalam. Koju jõudes hakkasin mõtlema, et kas Balta turg on ikka see koht, kuskohast selliseid asju ostma peaks... Lisaks jõudsin (kõrvalise abiga) arusaamisele, et ma pean selle kruvikeeraja sisuliselt pistiku auku toppima, et mingit infot pinge kohta saada. See aga käib mul vaimselt üle jõu. Lapsest peale on selgeks tehtud, et pistikutesse ei topita igasugu vardaid ja asju, mis pähe tuleb ja nüüd siis nii... ei suuda... Aga ühe tillukese kruvi sain selle peene kruvikeerajaga küll seinast välja! (Kruvikeeraja ei helendanud!) Samas oleks selle tillukese kruvi jaoks võinuga ka ilmselt sobinud.
Oo... ja tegelikult saan ma seda LEDiga varustatud kruvikeerajat hoopis jõulukaunistusena kasutada!!!

Tagasi Koduvabariigis kodu ehitamas

Suhteliselt järsu otsusega andsin lennufirmale lahkumisavalduse, pakkisin oma kola kokku ja lendasin tagasi koju elama. Eks ma olin plaaninud seda käiku nagunii aga miskipärast olin veendunud, et peaksin 4 aastat ikka täis lendama. Juuliks oli selge, et mingit nelja aastat siit küll ei tule ja 20. augustil pühkisin liiva jalgelt ning lendasin koju.
Nüüd olen tegelenud puhkamisega. Ja magamisega. Ning normaalsetel kellaaegadel normaalse toidu söömisega. Joon isukalt kraanivett (viimane kuu enne kõrbest lahkumist ei suutnud ma sealset pudelivett enam juua - nii halvasti maitses ja nii tühjana ning mitte midagi andvana tundus see... aga kraanist ei julgenud ka juua).
Naudin isegi seda, et kell neli päeval on kottpime ja võib suhtelises südamerahus magama minna. Ning kõndida saab igale poole... ja rattaga sõita - täiesti imeline!

Kuigi esimesed kaks-kolm kuud oli selline harjumise aeg. Ei olnud erilist entusiasmi midagi teha või kuhugi tööle end pakkuda. Isegi ehteid ei tahtnud teha. Ja kuigi oli plaanis korterit remontima hakata lükkasin seda sujuvalt edasi ega julgend/suutnud isegi ehitusmeestele helistada, et midagi kokku leppida.
Aga kõik muutus hoobilt, kui uus eluaasta turjale ronis ning nüüd tundub entusiasmi ja energiat taas olevat. Lammutan hoogsalt köögi seintelt kipsi maha, organiseerin abivägesid ning joonistan uue vannitoa ning köögi plaane. Tunde kaob mingite tobedate lampide valmisele (kas keegi üldse kunagi paneb tähele, mis lambid inimestel vannitubades on!? Ma küll ei märka!) ning ehitusfoorumite lappamisele, kas heliisolatsiooniks sobib kork või pillirooplaat...

Nüüd hakkangi ehitusblogi pidama sest tahaks pidevalt inimestelt nõu küsida või ideid jagada ja tundub tüütu ükshaaval teile kirju saata ja helistada... Ning äkki keegi teine tahaks just koguaeg nõu anda, kellelt polegi küsitud!