Lissabon oli külm ja vihmane aga suutis meid siiski mingi imeliku jõuga hotellist välja meelitada. Õhtu lõpuks kui keha külmast ja märjast tuim ning kõht mingit väga kahtlast (selgelt turistidele mõeldud) kraami täis oli ei suutnud ma ikka veel otsustada, kas see käik oli ikka hea mõte või mitte. Vähemalt oli kaasas Yixin (kirjutasin tema otsekohesusest ja vahetust siirusest juba septembris), kes oli veel õhemalt riides aga jätkuvalt entusiastlik.
Ainuke asi, mille kordaminekus ma täiesti kindel olen on kaks kotitäit söögi ja veiniga, mille ma hoolikalt riiete vahele mähkisin ja Dubaisse kaasa vedasin. Siin avastasin, et mul pole otseloomulikult veiniavajat. Õnneks käib portvein kergelt lahti ja asi polnudki nii hull kui esmapilgul tunduda võib.
Lend Vietnami tõi tagasi aastataguse elevuse ja rõõmu, et saab näha midagi uut ja ootamatut. Miskipärast pole mind tüütuseni aasia vahet sõidutatud (nagu näiteks Joannat, kes sinna iga kuu vähemalt üks-kaks koda saab) ja mu väga tagasihoidlik aasia kogemus (kaks Hiina linna, mõned Jaapani linnad, Singapur, Hong Kong, Manila, Jakarta) sai täiesti uue tahu. Ho Chi Minh is oli kõike - inimesi, turismi, haisu, kultuuri, massiliselt rollereid, prostitutsiooni, imelikku sööki (ma olen kindel, et ma sõin seal muu toidu hulgas näiteks ka koera) ja palju muud.
Käisime esimesel õhtul söömas ja hotelli ümbruses ringi luusimas ning järgmise päeva hommikul sõitsime Mekongi jõe deltasse, kus oli mingi turistide Disneyland. Paar toredat asja selle juures siiski oli. Näiteks sai paadiga sõita
ja mõnusat lõunasööki ning pärast seda võrkkiiges leiba lusse lasta.
Minu suurim elamus oli kaks tundi bussisõitu läbi linna, külade ja põldude.
Kohalikud kalmud olid suured kivist moodustised ja tundub, et inimesi maetakse sinna, kuhu nad kukuvad - osa oli kohe elumaja taga, osa kuskil keset põldu.
Tundub, et kohalikud suudavad lisaks usinale töötegemisele ka korralikult puhata. Teeääres oli näha mitmeid suure varikatusega putkasid, kus rippus hulgaliselt võrkkiiki - no tõesti, mis mõnu see pärast rasket tööpäeva viisakalt kuskil laua taga istuda ikka oleks?
Hamburgi jaoks koostasin pika ostunimekija, kus olid põhiliselt igasugu medikamendid ja kodukeemia. Nimelt olen ma veendunud, et sellist (ja ka palju muud) kraami pole mõtet osta kahtlastest kohtadest, kus riik ei tee mingit järelvalvet tootjate ja toodete üle. Kui seda lennu ajal pilootidele rääkisin kinnitas kapten mu arvamust öeldes, et riik, kus me praegu elame müüb kõige enam nn lettidele kohandatud kraami. Ma siiralt ei usu siinsete tüüpide kohanduste heatahtlikusse...
Kahjuks oli pühapäevasel päeval palju poode Hamburgis suletud, samas ühendas see hommikusöögil toreda seltskonna, kes kõik apteeki tahtsid külastada ja noh - seltsis ju ikka segasem.
Pärast tegin väikese jalutuskäigu Ausenalsteri järve kaldal ja jälgisin mööda silkavaid sakslasi ja järvel sõitvaid purjekaid. Väga mõnus harmooniline ja rahulik õhkkond oli - ma tunnen euroopast väga puudust...
Ainuke asi, mille kordaminekus ma täiesti kindel olen on kaks kotitäit söögi ja veiniga, mille ma hoolikalt riiete vahele mähkisin ja Dubaisse kaasa vedasin. Siin avastasin, et mul pole otseloomulikult veiniavajat. Õnneks käib portvein kergelt lahti ja asi polnudki nii hull kui esmapilgul tunduda võib.
Lend Vietnami tõi tagasi aastataguse elevuse ja rõõmu, et saab näha midagi uut ja ootamatut. Miskipärast pole mind tüütuseni aasia vahet sõidutatud (nagu näiteks Joannat, kes sinna iga kuu vähemalt üks-kaks koda saab) ja mu väga tagasihoidlik aasia kogemus (kaks Hiina linna, mõned Jaapani linnad, Singapur, Hong Kong, Manila, Jakarta) sai täiesti uue tahu. Ho Chi Minh is oli kõike - inimesi, turismi, haisu, kultuuri, massiliselt rollereid, prostitutsiooni, imelikku sööki (ma olen kindel, et ma sõin seal muu toidu hulgas näiteks ka koera) ja palju muud.
(see on näiteks kohalik Espak - hea valik keramilisi plaate ja mõnus hunnik puitdetaile, uksi, redeleid, aknaid - aina ehita!)
Käisime esimesel õhtul söömas ja hotelli ümbruses ringi luusimas ning järgmise päeva hommikul sõitsime Mekongi jõe deltasse, kus oli mingi turistide Disneyland. Paar toredat asja selle juures siiski oli. Näiteks sai paadiga sõita
ja mõnusat lõunasööki ning pärast seda võrkkiiges leiba lusse lasta.
Minu suurim elamus oli kaks tundi bussisõitu läbi linna, külade ja põldude.
Kohalikud kalmud olid suured kivist moodustised ja tundub, et inimesi maetakse sinna, kuhu nad kukuvad - osa oli kohe elumaja taga, osa kuskil keset põldu.
Tundub, et kohalikud suudavad lisaks usinale töötegemisele ka korralikult puhata. Teeääres oli näha mitmeid suure varikatusega putkasid, kus rippus hulgaliselt võrkkiiki - no tõesti, mis mõnu see pärast rasket tööpäeva viisakalt kuskil laua taga istuda ikka oleks?
Hamburgi jaoks koostasin pika ostunimekija, kus olid põhiliselt igasugu medikamendid ja kodukeemia. Nimelt olen ma veendunud, et sellist (ja ka palju muud) kraami pole mõtet osta kahtlastest kohtadest, kus riik ei tee mingit järelvalvet tootjate ja toodete üle. Kui seda lennu ajal pilootidele rääkisin kinnitas kapten mu arvamust öeldes, et riik, kus me praegu elame müüb kõige enam nn lettidele kohandatud kraami. Ma siiralt ei usu siinsete tüüpide kohanduste heatahtlikusse...
Kahjuks oli pühapäevasel päeval palju poode Hamburgis suletud, samas ühendas see hommikusöögil toreda seltskonna, kes kõik apteeki tahtsid külastada ja noh - seltsis ju ikka segasem.
Pärast tegin väikese jalutuskäigu Ausenalsteri järve kaldal ja jälgisin mööda silkavaid sakslasi ja järvel sõitvaid purjekaid. Väga mõnus harmooniline ja rahulik õhkkond oli - ma tunnen euroopast väga puudust...
No comments:
Post a Comment