Viiekümne esimene peatükk: puhtad toonid ja emotsioonid

Viimased paar päeva on läinud väga tugevate emotsioonide najal.Alustuseks oli mõnus ja rahulik Houstoni lend. 15,5 tundi sinna (õudne pikk) ja kaks päeva kohapeal. Vaatasin ringi nende veidi kõledas ja inimtühjas linnas, käisin pargis, mis oli ühe vahva porise jõe kaldal suurte ristteede all,

teel nägin ka mingit täiesti juhuslikku maja seriaalist Väike maja Preerias.

Üldiselt jäi sellest kõigest selline veidi kummaline aga väga soe ja mõnus tunne (ilm oli eesti mõistes suvine).
Tagasitee kõrbesse kulges ka suhteliselt rahulikult. Reisijaid oli vähe ning enamus neist magas mugavalt üle kolme-nelja istme - tõeline luksus. Aga just enne maandumist kui kõndisin oma kabiinis ja palusin inimestel vööd kinnitada ja aknakatted avada (et nad kõik näeks, kui lennukil mootorid plahvatavad ja meid sellest aegsalt teavitada saaks) otsustas üks mutt, et tal on kõrini ja ta tahab iseloomu näidata. ´Mina panen oma vöö kinni siis kui mina tahan´ ja mukib oma huuli edasi. Ma siis seisan ja vaatan, kudas ta seal oma välimuse kallal toimetab ja ei liigu edasi. Ütlen uuesti, et vöö peale, aknakate üless. Mutt teeb, et ei kuule mind ja asjatab edasi. Lõpuks käratab, et kas ma kavatsengi sinna seisma jääda. No muidugi kavatsen! Kuulge! Kui teie ei pane oma vööd peale ei saa mina oma kabiini nö turvaliseks nimetada, sellest sfs-i teavitada, tema tervest turistiklassi valmisolekust purserit teavitada ja tema omakorda kaptenit teavitada ning kapten ei saa lennukeskuselt maandumist nõuda, mille tulemusena me jääme oma maandumise ajast ilma ning jääme tiirutama ja uut aega ootama - kõik mingi keskealise proua huulevärvi pärast... Mul pole selliste asjadega pärast 17,5 tunnist tööpäeva üldse kannatust...
Järgmisena oli mingi tüüp end vetsu sulgenud ja kui ta lõpuks mu koputamise peale välja suvatses tulla kukkus mind sõimama, et mis ma õige endast arvan, et ma siin nõnda koputan, et ega ta ilmaasjata seal ei passinud. Ma uurisin vastu, et aga kuidas ma peaksin talle siis teada andma, et kogu lennuk tema järgi ootab?

Lõpuks saime tagasi kindlale pinnale ning asjad sujusid rahulikult edasi, kuniks kohvrid kätte saime ja ma vaatan, et imelik värk - üks lukk oleks nagu lahti. Tegelikult oli värk veelgi imelikum - mõlemad lukud olid hoopis puruks murtud. Tere tulemast USAsse - või õigemini - headaega USA. Tüüpidel pidavat võtmed selliste kohvrite jaoks olemas olema - nad lihtsalt ei suvatse neid kasutada...
Koju jõudes lõin kohvri lahti ja vastu tulvas imelist lõhna... jurakad olid ka mu parfüümi ära lõhkunud. Riiete vahelt leidsin sedeli, kus kinnitati, et see kõik on mu enda turvalisuse huvides - jajah.

Täna oli linna asja ja nagu ikka lõpetasin Meta pool voodis vedeledes. Järsku uurib Meta, et ´kuule, miks sa voodit raputad?´. Mina vastu, et ´ei mina ei raputa, sina ju ikka!´. Tõusime püsti ja põrand ka kõikus. Akna taga kõikus terve maailm. Minu esimene mõte oli - laua alla! Siis tuli meelde, et suurema jama korral sellest lauast vist abi ei oleks - me oleme 46. korrusel. Ärgitasime kõrvalt toast Julie ka kaasa (see vahtis parasjagu, et miks kardinad kõiguvad, kas keegi peseb aknaid väljast poolt) ja jooksime koridori. Lift või trepid? 46. korrus... Lift. Ja see peatus siis iga paari korruse tagant, inimesed trügisid närviliselt sisse. Lõpuks saime majast välja, kõigil oli loksumisest süda paha ja pea käis ringi (päris veider kui nüüd mõelda, laeva kõikumine ei häiri mind üldiselt kuigi palju aga kui maja kõikuma hakkab leiab aju, et asi pole õige). Seisime nõutult ja ootasime, et mis siis nüüd edasi, kõik ülejäänud tornid olid ka inimestest tühjaks valgunud.

Ega edasi polnudki midagi. Käisime poes sest mina keeldusin torni naasemast :)

Ahjaa... juba paar päeva vähem kui nädala pärast olen kodus! Jejejeee!

Viiekümnes peatükk: Lissabon - Ho Chi Minh - Hamburg

Lissabon oli külm ja vihmane aga suutis meid siiski mingi imeliku jõuga hotellist välja meelitada. Õhtu lõpuks kui keha külmast ja märjast tuim ning kõht mingit väga kahtlast (selgelt turistidele mõeldud) kraami täis oli ei suutnud ma ikka veel otsustada, kas see käik oli ikka hea mõte või mitte. Vähemalt oli kaasas Yixin (kirjutasin tema otsekohesusest ja vahetust siirusest juba septembris), kes oli veel õhemalt riides aga jätkuvalt entusiastlik.

Ainuke asi, mille kordaminekus ma täiesti kindel olen on kaks kotitäit söögi ja veiniga, mille ma hoolikalt riiete vahele mähkisin ja Dubaisse kaasa vedasin. Siin avastasin, et mul pole otseloomulikult veiniavajat. Õnneks käib portvein kergelt lahti ja asi polnudki nii hull kui esmapilgul tunduda võib.


Lend Vietnami tõi tagasi aastataguse elevuse ja rõõmu, et saab näha midagi uut ja ootamatut. Miskipärast pole mind tüütuseni aasia vahet sõidutatud (nagu näiteks Joannat, kes sinna iga kuu vähemalt üks-kaks koda saab) ja mu väga tagasihoidlik aasia kogemus (kaks Hiina linna, mõned Jaapani linnad, Singapur, Hong Kong, Manila, Jakarta) sai täiesti uue tahu. Ho Chi Minh is oli kõike - inimesi, turismi, haisu, kultuuri, massiliselt rollereid, prostitutsiooni, imelikku sööki (ma olen kindel, et ma sõin seal muu toidu hulgas näiteks ka koera) ja palju muud.

 

 (see on näiteks kohalik Espak - hea valik keramilisi plaate ja mõnus hunnik puitdetaile, uksi, redeleid, aknaid - aina ehita!)

Käisime esimesel õhtul söömas ja hotelli ümbruses ringi luusimas ning järgmise päeva hommikul sõitsime Mekongi jõe deltasse, kus oli mingi turistide Disneyland. Paar toredat asja selle juures siiski oli. Näiteks sai paadiga sõita

ja mõnusat lõunasööki ning pärast seda võrkkiiges leiba lusse lasta.

Minu suurim elamus oli kaks tundi bussisõitu läbi linna, külade ja põldude.
Kohalikud kalmud olid suured kivist moodustised ja tundub, et inimesi maetakse sinna, kuhu nad kukuvad - osa oli kohe elumaja taga, osa kuskil keset põldu.

Tundub, et kohalikud suudavad lisaks usinale töötegemisele ka korralikult puhata. Teeääres oli näha mitmeid suure varikatusega putkasid, kus rippus hulgaliselt võrkkiiki - no tõesti, mis mõnu see pärast rasket tööpäeva viisakalt kuskil laua taga istuda ikka oleks?

Hamburgi jaoks koostasin pika ostunimekija, kus olid põhiliselt igasugu medikamendid ja kodukeemia. Nimelt olen ma veendunud, et sellist (ja ka palju muud) kraami pole mõtet osta kahtlastest kohtadest, kus riik ei tee mingit järelvalvet tootjate ja toodete üle. Kui seda lennu ajal pilootidele rääkisin kinnitas kapten mu arvamust öeldes, et riik, kus me praegu elame müüb kõige enam nn lettidele kohandatud kraami. Ma siiralt ei usu siinsete tüüpide kohanduste heatahtlikusse...
Kahjuks oli pühapäevasel päeval palju poode Hamburgis suletud, samas ühendas see hommikusöögil toreda seltskonna, kes kõik apteeki tahtsid külastada ja noh - seltsis ju ikka segasem.
Pärast tegin väikese jalutuskäigu Ausenalsteri järve kaldal ja jälgisin mööda silkavaid sakslasi ja järvel sõitvaid purjekaid. Väga mõnus harmooniline ja rahulik õhkkond oli - ma tunnen euroopast väga puudust...