Hoolimata kergelt tõbisest enesetundest (unustasin pärast öist lendu magamistoa ukse lahti ja elutoa ventilatsioon on nii hirmus tugev, et suudab mu nõrgale immuunsüsteemile ka sellise vahemaa pealt hoobi anda) otsustasin õhtul Siiriga kinno minna. Kuna meil on varasemad kogemused siinsetest kinokülastustest siis ei hakanud me erilist plaani tegema, et mida täpsemalt vaadata - kino on kino ja ega siin häid filme nagunii ei näidata. Praakides välja õudus-, action- ja india tantsufilmid jäi valik kahe imala nimetuse vahele. Kuna mõlemad tundusid nii õudsad, et kumbki meist valiku tegemist enda peale ei tahtnud võtta siis tõmbasime Siiri nätsupakiga loosi. Võitis film pealkirjaga Romans. Pileteid ostes uurisin müüjalt veel, kas film on hea - tüüp vastas, et tundub olevat lausa väga hea film - kõik vaatavad ja kiidavad. (Me polnud isegi filmi plakatit näinud rääkimata mingist sisukirjeldusest!)
Natuke tuli aega parajaks teha ja kui lõpuks kinno sisenesime uuris tüüp, kes pileteid kontrollis, et tüdrukud, kas te teate ka, et see on india film? Eeee... teame teame, kuidas siis muidu...
Saalis olid ainult hindud ning ma olin juba veidi negatiivselt meelestatud. Ja siis saabus üllatus - subtiitrid on, aga ainult araabiakeelsed! Tekst ise kõlas veits nagu - haarmm kaddi habbala khndi oomr ka. Ja asi oli romantikast väga kaugel. Põhiosa ajast olid ekraanil keskmisest paksemad ja karvasemad india mehed, kes raputasid oma pead küljelt küljele ning seletasid väga kiiresti ja jube palju.
Esteetiliselt oli asi isegi kohati nauditav ja tundus, et asjas oli ka huumorit sest ülejäänud vaatajad naersid aga teksti poolest ei saanud küll mitte millestki aru. (Ma olen korra Prahas kogemata käinud kinos Rootsi filmi vaatamas, millel olid ainult tshehhi keelsed subtiitrid. Seal sai kohati päris hästi aru, millest jutt käib.)
Huvitav oli veel see kuidas filmi ette selgitati pikalt, kuidas suitsetamine on väga kahjulik ja seda kindlasti ei propageerita ning keset filmi, kui olid paar kohta, kus oli alkoholiga pistmist, ilmus ekraani vasakusse nurka pilt kirjaga, et ka alkohol on kahjulik ja sellest peaks hoiduma. Hea teada muidugi - kusagilt peab ju inimeste harimisega alustama...
Treiler on selline - annab tekstist aimu.
Jakartas ei kummitanud ka seekord. Ainuke kellega tuba jagasin oli armas väike sisalik, mis ilma Seychellide kogemuseta oleks ilmselt päris hirmus olnud (seal oli majas päris mitu ja palju suuremat isendit).
Õhtu veetsime meeskonna, õllede ja sääskedega basseini ääres ning järgmise päeva ägasin kerge pohmelli käes. Tellisin turgutuseks veidi puuvilju - saabunud vaagnal oli vähemalt kolm mulle täiesti tundmatut vilja. Näiteks mingid valged viilud, mis maitsesid veidi nagu kartul ja siis üks täiesti eriskummalise koorega küüslaugu moodi vili, mis maitses nagu odav parfüüm.
Lennujaamast soetasin endale kodulooma (lilled on küll toredad aga nad nõuavad päris palju hoolt - neid tuleb pea iga nädal kasta!). Pealegi ei välista nad liblikaga üksteist...
Nüüd on üksildased talveõhtud veidi kirkamad - Pu (papilio ulysses) on väga hea kuulaja ning väga ilusat värvi - mida muud me ikka sõpradelt eeldame :)
Natuke tuli aega parajaks teha ja kui lõpuks kinno sisenesime uuris tüüp, kes pileteid kontrollis, et tüdrukud, kas te teate ka, et see on india film? Eeee... teame teame, kuidas siis muidu...
Saalis olid ainult hindud ning ma olin juba veidi negatiivselt meelestatud. Ja siis saabus üllatus - subtiitrid on, aga ainult araabiakeelsed! Tekst ise kõlas veits nagu - haarmm kaddi habbala khndi oomr ka. Ja asi oli romantikast väga kaugel. Põhiosa ajast olid ekraanil keskmisest paksemad ja karvasemad india mehed, kes raputasid oma pead küljelt küljele ning seletasid väga kiiresti ja jube palju.
ma ei pretendeeri mingisugustele autoriõigustele selle pildi puhul
Esteetiliselt oli asi isegi kohati nauditav ja tundus, et asjas oli ka huumorit sest ülejäänud vaatajad naersid aga teksti poolest ei saanud küll mitte millestki aru. (Ma olen korra Prahas kogemata käinud kinos Rootsi filmi vaatamas, millel olid ainult tshehhi keelsed subtiitrid. Seal sai kohati päris hästi aru, millest jutt käib.)
Huvitav oli veel see kuidas filmi ette selgitati pikalt, kuidas suitsetamine on väga kahjulik ja seda kindlasti ei propageerita ning keset filmi, kui olid paar kohta, kus oli alkoholiga pistmist, ilmus ekraani vasakusse nurka pilt kirjaga, et ka alkohol on kahjulik ja sellest peaks hoiduma. Hea teada muidugi - kusagilt peab ju inimeste harimisega alustama...
Treiler on selline - annab tekstist aimu.
Jakartas ei kummitanud ka seekord. Ainuke kellega tuba jagasin oli armas väike sisalik, mis ilma Seychellide kogemuseta oleks ilmselt päris hirmus olnud (seal oli majas päris mitu ja palju suuremat isendit).
Õhtu veetsime meeskonna, õllede ja sääskedega basseini ääres ning järgmise päeva ägasin kerge pohmelli käes. Tellisin turgutuseks veidi puuvilju - saabunud vaagnal oli vähemalt kolm mulle täiesti tundmatut vilja. Näiteks mingid valged viilud, mis maitsesid veidi nagu kartul ja siis üks täiesti eriskummalise koorega küüslaugu moodi vili, mis maitses nagu odav parfüüm.
Nüüd on üksildased talveõhtud veidi kirkamad - Pu (papilio ulysses) on väga hea kuulaja ning väga ilusat värvi - mida muud me ikka sõpradelt eeldame :)
filmide vaatamise poole pealt, minu meelest täiesti lahe kogemus on vaadata filme täiesti arusaamatus keeles. Ise olen vaadanud jaapanikeelseid, hiinakeelseid, vist koreakeelseid ja vist taikeelseid. muidugi on tegemist olnud filmidega, kus rääkimisele lisaks lastakse aegajalt ka käed käiku :) Aga viimati sattusin ka india filmi vaatama, seal oli küll nii romantikat kui ka muinasjuttu, rääkimata tantsudest ja lauludest...
ReplyDelete