Viiekümne seitsmes peatükk: There is no bullshit in Russia

Katsusin oma õnne ja tulin nende lahtiste piletitega läbi Venemaa koju. Just. Nendesamadega, millega ma kolm korda Kopenhagenis toppama olen jäänud, oma närve ja raha kulutanud ja lõpuks ikka kuskilt mujalt kaudu koju tulnud. 

Väljavaated eesti õhu lennule saada polnud üldse pahad. Tundus, et neil kohti on (amadeus.net i andmetel) aga ega seda interneti asja ei saa kunagi lõpuni usaldada - eriti kui läbi Venemaa minna, kus pooled asjad käsitsi ja kuskilt laua alt tehakse.

Samas see käsitsi ja laua alt on palju ausam kui mingi nõme bürokraatia, kus leitakse, et sa saaks küll lennule aga meil on nii suur lennujaam ja me eeldame, et ega sa kiirelt kõndida ei oska.

Algas asi nii, et küpsetasin ja keetsin terve 24. kuupäeva, et õhtul lähedasemate dubailastega pööripäeva tähistada. Lõpuks oli nii, et mugisime kiirelt kõik hea ja vähem parema ära, 

ma vaatasin kella ja jooksin kiiruga kõrvaltuppa magama. Ega und ei tulnud - ikkagi nii eriline päev ju. Nõnda saigi Adeleidi lennule täitsa magamata mindud. Ja see pole üldse naljaasi, kui lend on kell 2 öösel, kestab üle 12 tunni, 2 tundi enne tuleb lennujaamas olla ning puhkust saab keset lendu napid 3 tundi, millest enamus kulub une ootamisele ning kui see lõpuks saabub oleks vaja vetsu minna.

Adeleid oli üks päris tore linn. Selline, kus ei tule liiga palju vaeva näha, et loodusesse jõuda ning jalgrattaid antakse linna poolt niisama kasutada. Sõitsime mööda jõeäärt mereni, pikutasime seal pisut ning kimasime tagasi. Kokku tuli vähemalt 30km ja korralik päikesepõletus.

Kui tagasi Dubaisse maandusime kiirustasin koju asju pakkima, mis olenemata põhjalikust nimekirjast võttis tubli tunni, ning tagasi lennujaama. Lennujaamas oli veidi selgitamist, et mul viisat Venemaale pole aga ega ma sinna jääda ei plaanigi - lõpuks andsid tüübid lihtsalt alla ja lasid mu minna. St Peterburgi lend ise on omaette vaatemäng - lausa imeline kui palju alkoholi need tüübid tarbida suudavad!!! Ja kui lennukis alks otsa saab võetakse välja oma duty freest soetatud pudelid ja pidu jätkub.

Peterburgis tehti mulle ilma igasuguste ilustusteta selgeks, et pileti saan võibolla kaks tundi enne lennu väljumist, selleks pean kindlal ajal kindlas kohas neid ootama ja kui tahan aega parajaks teha siis poed on seal ja süüa saab teisest kohast. Daam keeras kannalt ringi ja läks minema. Info oli edastatud. Kaks tundi enne lendu õigel ajal õiges kohas oodates saabus lõpuks üks teine preili ja käskis endale järgneda - siinkohal tervitan geneetikat, mis mulle hea pikkusega jalad on andnud - tal oli päris raske sabas püsida ja vahepeal seljataha kiigates sai neiu aina hoogu juurde. Saabusime passikontrollini, kustkaudu inimesed lennujaama sisenesid ja preili küsis mu passi, bronneeringu koopiat ja pagasi lipikut. Arvasin, et ikka selleks, et ma korraks Venemaa poolel ära saaks käia ja pileti asja korda ajada aga kus sa sellega - ta teatas hoopis "oota siin!" ja tuiskas mu paberimajanduse ja PASSIGA minema!

Jäin talle veidi rumala näoga järele vaatama ning kujutasin vaimusilmas ette, kuidas ma oma olukorda selgitama hakkan, milline too preili täpselt välja nägi ja huvitav kuhu mind edasi (või tagasi?!) saadetakse. 15 minutit hiljem saabus ta mu paberite, passi ja piletiga ning tahtis juba ära joosta kui ma heldinult teda muudkui tänasin ja head vanaaasta lõppu ja jõule ja kes teab veel mida soovisin. Ta oli sellest päris segaduses. (Kristi arvas hiljem, et spasiba bljat oleks asja ära ajanud).

Vaatasin, et kõht hakkab juba päris tühjaks minema ja otsustasin varem kätte näidatud söögikohas keha kinnitada. See olukord meenutas mulle kangesti seda filmi. Kartuli asemel sain baklazaani ja teenindajad olid vastutulelikumad ning kui ma toidu kõrvale veel õlle tellisin tundus, et nad lausa mõistavad mind.

Turvakontrolli järjekorras heldisin vaadates, kuidas mingid tüüp otse pudelist viskit sama tempoga kui mina vett kulistasin (vedelikud võetakse kontrollis ju ära) ja preidid väikestest pudelikestest rummi kallutasid ja pepsit peale võtsid.

Karvase mütsiga tollitöötaja manitses mokaotsast midagi aga tegelikult said ju kõik aru, et puhkus on alanud.

Vaheleht: kingiidee

Kuna vahetasin vahepeal elukohta sain kaasavaraks täiesti imelise vidina, mis sobib iga endast lugupidava jõuluvana kingikotti.

Hops-hops-hops ja valmis! Imeline vidin, millega igapäevane pesuvoltimine lõbusaks muuta! Virn tuleb sama kena kui kaubanduskeskuse riidelettidel.

Ja kuigi seda ilmselt Eesti hästivarustatud poelettidelt ei leia siis sellest pole hullu - vabalt võite Voltija ise vanast pappkarbist meisterdada ning parima äranägemise järgi kaunistada. 

Ning kui murrate pead, kuhu jõuluvana saabumiseni kõik need kingikuhjad peita siis pole muret! Voltijad mahuvad kenasti voodi alla!

Viiekümne kuues peatükk: lollidel veab

(Puhkuselt tulles kirjutasin ja jätsin draftsi seisma:)

Ei saa öelda, et meil emaga puhkuse asukohavalikuga liiga hästi vedanud oleks aga siiski...

Plaane tehes vaatasime igasugu huvitavaid kohti, kuhu minna aga õnneks suutsime erinevatel kaalutlustel Filipiinide keskosa oma plaanidest välja jätta (see, mis taifuuni poolt täitsa tümaks tehti). Palawani saarel plaanisime ka saare põhjapoolsesse otsa mõneks päevaks minna kuid ka see plaan jäi katki kuna taifuuni teekond oli paika pandud (möödudes sealt suht lähedalt) ja pole ju mõtet minna ise endale muhku norima.

Siis panime endale suurel saarel tagasisõidu lennujaama lähedal kalli hotelli kinni, et enne tsivilisatsiooni naasemist pori korralikult maha pesta ja kui võimalik ka lähedalasuvale vulkaanile minna. Aga meie lend suurele saarele tühistati ja me pidime need viimased kaks ööd juba koduseks saanud väikeses (ja oluliselt odavamas) hotellis veetma ning viimase päeva hommikul terve teekonna korraga sõitma. Sellele teekonnale jäi nii mõnigi planeerimatu asi. Näiteks küsimus, kuidas kõige kiiremini ja samas mõistlikult saada Manila lennujaamast Clarki omasse (~100km). 

Alustuseks tuli Manila lennujaamas tüdinemiseni vaielda taksojuhtidega, kes üritavad turistidelt mitu nahka koorida, stiilis "ma tahan taksot, millel oleks taksomeeter!" - "Ära muretse, ma teen sulle mõistliku hinna ja sa saad bussijaama 550 pesoga!". Ma ei tahtnud jonni kuidagi jätta kuigi bussijaama oleks suht kiitelt tahtnud. Pärast mitme tüütu tüübiga vaidlemist (ja igasugu jaburaid valesid stiilis - meil ei ole lubatud taksomeeteit kasutada) näidati meile siiski suund kätte, kus normaalsed inimesed normaalseid taksosid saavad. Siinkohal mainiks, et lennujaam röövtaksosid soosib ja neile parima koha klientide püüdmiseks annab samas kui normaalsed taksod kuskil kaugemal nurgas passivad. 

Bussijaamas taksost välja astudes krabas mingi vanamees kohe ema seljakoti ja uuris, kuhu me minna tahame. Ning ka see oli täielik õnn sest kui ta meid joonelt õige bussini poleks viinud (väikese taskuraha eest muidugi - kuidagi tuli ema kott ta käst kätte ju saada) oleks me sellest bussist napilt maha jäänud.

Ning kui lõpuks bussile saime saabus kergendus kuigi kõva loksumine mööda täitsa hulle tänavaid ja teid alles ees seisis. Buss oli nagu eeldasime plastikust istmekatetega, jääkülma konditsioneeriga (ma arvan, et filipiinod karastavad end selle abil) ja suure televiisoriga, kust mingi usa õudusfilmi karjed-kriisked-plärtsud meid kurdistada püüdsid. Samas lõi see päris autentse taustaheli arvestades, kuidas buss mööda teed hüples. Täielikuks boonuseks oli, et justnimelt selles bussis asus meie reisi kõige parem wifi levi. 

Lennujaamas koorisid nunnud filipiinlased veel paar nahka me seljast. Nimelt pärast pileti kätte saamist ja enne passikontrolli sisenemist on neil väike lauake, kus mingi mehike nõuab terminali tasu. See oli 550 pesot inimese kohta (võrdluseks bussisõit  100km on 150 pesot inimese kohta). Muidugi jäi meil 40 pesot puudu ja selline tore põrandaalune äri kaardimakseid ei võimalda. Nõnda tuli minna pangaautomaadist lisa võtma - üks väljavõte on 200 pesot. Ma siis uurisin, et mis me selle suurepärase tasu eest saame - tüüp valetas, et wifi ja kõik muu hea ootab ees. Kui lõpuks terminalis uurisin, et kus see wifi siis on selgus, et selle raha eest teevad nad meile hoopis teadaandeid (nelja väravaga lennujaamas ei leia ma loomulikult ülesse, et kuhu ja millal minna tuleb).

Lõpetuseks. Aasiasse ei taha enam reisida - pidevalt sobravad kellegi väikesed käed rahakotis ja mõeldakse välja mingeid imelisi hindu (tüübid üritavad isegi siis kui asjal hinnasilt küljes on - lollid valged inimesed ei oska ju midagi märgata), kõik see räpp ja prussakad, jube ülerahvastatus, niiskus ja palavus... virin-virin...

Aga emaga oli tore!

Selle kolmerattalise kummi suutsid valged daamid katki istuda (tegelikult aitas mingi nael ka)

Põhimõtteliselt olime terve puhkuse kerges õlle vines. Kuidagi pidi kultuurishokiga hakkama ju saama...

Lahjemad joogid tekitasid üldist hämmeldust

Teel maaalusele jõele

Teed väljaspool kesklinna (kusjuures ma arvan, et me oleme siin ikka veel Puerto Princesa linnas - see on pindalalt üks Filipiinide suurimaid linnu)

Kaunid mäed

Ämblikpaadid

Päevake rannas

Sulandusime täiega massi...

Põhiline transpordivahend

Jeee! Tagasi tsivilisatsiooni!

Vaheleht: läksime emaga Filipiinidele teravaid elamusi otsima

Ja saime, mis tahtsime. Siia jõudis üks suuremaid (äkki selle aasta omi??? või üldse kõige suurem???) taifuune Haiyun. Õnneks oleme turvaliselt Palawani saarel ja Haiyun lubas räsida ainult saarestiku keskosa. Täna õhtul ja öösel peaks meie saare põhja osast üle rullima ja edasi aasia poole minema. 

Siin on esimene aste juba alanud ja vihma kallab ojadena. Elekter käis ka juba korra ära. Aga kohalikud on positiivsed ja rõõmsad ning me joome empsuga õlle, sööme banaani peale ja loeme raamatuid.

(Sama) Mõnusat äraolemist teile kõigile!

Täpsemalt kirjutan hiljem.

Viiekümne viies peatükk: idast läände, läänest itta

Palju on, millest kirjutada aga motivatsiooni jääb vajaka.

Ma ei teagi, kas tingituna selle kuu lennugraafikust või liiga pikast ebaregulaarsest elurütmist (detsembris saab juba kaks aastat siin täis) aga mul on tekkinud tõsised unehäired. Üritan toimida loogika järgi, et magan kui und on aga see on viinud selleni, et magan päeval ja öösel loen raamatuid. Vahele tuleb veel paar öist/päevast lendu ja see kõik väsitab jubedalt.

Samas on olnud täiesti vaimustavalt tore kuu. Enamus lende on seotud tuttavate/sõpradega, mis kergelt erakliku elu palju rõõmsamaks muudavad. 

Kuu esimeses poolde vahetasin endale ühe San Francisco lennu. Varem ma seda lendu saanud pole ja erilist huvi selle vastu ka ei tundnud kuna tegemist on 15 tundi kestva puhta õudusega. Reisijate profiil on keskmisest raskem ja kui nii pikale lennule veel kehv meeskond peaks ka satuma siis... no siis on väga paha. Positiivse küljepealt on San Franciscos Taavi 

ja teda on ikka tore kord mõne aasta jooksul näha. Ning lend ei olnud ka nii hull kui kõik reklaamisid.

Käisin Taavi soovitusel toredas hipide linnaosas Highsis (kus korra tekkis isegi tunne, et äkki pole liiga turvaline) ja unustasin end raamatupoodi. Üllatuseks avastasin makstes, et näppu oli hakanud signeeritud raamat. 

Muidugi tuli ka turistimad kohad kiirelt läbi jalutada.

Ning ühel tänaval oli suunav silt:

Aga mida ei olnud oli Linda.

Õnneks ma tean täpselt, kus ta tegelikult on ja 27. kuupäevaks saingi lennu tema juurde! Loodetavasti tulevad suuremad pidustused. Tiksuma on hakanud uus kümnend...

Pärast läänest saabumist saadeti mind suht kohe ida poole: Singapur-Brisbane-Singapur. Ma pole niiii väsinud juba kaua olnud. Kuigi Singapur on üks mu lemmikumaid tehismaailmu polnud seekord sellest liiga palju rõõmu. Esimesed 24h sõin ja magasin ning järgmisel 24 tunnil käisin punase turistibussiga linnas tiirutamas ja jalutasin kuulsas tehispargis.

Brisbaneis magasin taaskord suure isuga ja tegin linnas ainult sümboolse tiiru. Õhk oli pehmelt soe. Hakkasin jälle mõistma, miks kõik eestlased Austraaliasse elama tahavad minna...

Viikümne neljas peatükk: kui palju aega on 24 tunnis?

Päris tihti kuulen, et Mis!? Ainult 24 tundi? No sellega ei jõua sa ju küll mitte midagi? Saad lihtsalt linnukese kirja...
Ja eks see mõnes mõttes ju nii ongi. Pärast 52 tunniseid USA layovereid oli endal ka natuke selline tunne, et 24 tunni jooksul jõuab korra magada, süüa ja tagasilennule sättima hakata.
Samas kui ühte nädalasse mahub Durban (LAV) ja Dublin siis tundub see 24 tundi üüratu aeg, mis annab päris palju tugevaid emotsioone. Iga järgnev kohapeal veedetud päev oleks lihtsalt rahulikum/rahustavam. Tihtipeale tundub ka magamine täiesti ületähtsustatud toiming olevat. Magan siis kui igav on ja tagasi Dubais olen.

Durban
Kuna maandusime suhtelistelt hilja siis ega muud tarka peale õhtusöögi polnudki plaanis. Lõuna Aafrika on Argentiina kõrval tuntud väga maitsva liha poolest, mis on minusugusele tüübile, kes kalast kangemat kraami hetkel enam ei tarbi suhteliselt heidutav. Meeskond tellib ribimägesid ja veiniojasid ning kõik vaatavad veidi kahtlustava pilguga mu õlle ja kala poole. Õllest said šotlased ja ukrainlased vähemalt aru. Pärast küllaltki meeleolukat õhtusööki ei tahtnud keegi loomulikult enam magama minna. Tänaval kostus ´kauneid´ karaoke helisid ja kuna veiniojad olid teinud oma töö seadsime sammud sinna suunda. Siinkohal tasub mainimist, et meiesugustele tüüpidele on karaoke laulmine Aafrikas täielik fiasko. Väike stiilinäide kohalikust hääleulatusest on siin. Aga see kõik ei hoidnud meeskonda loomulikult tagasi. Lõpuks pidin lahkuma kuna asi läks õhtu edenedes ikka jube piinlikuks.
Järgmisel hommikul seadsin sammud ranna suunas, mis pidi 25 minutilise jalutuskäigu kaugusel asuma. Tõepoolest oligi sinna umbes 25 minutit lõõskavas päikesepaistes mööda järsku mäenõlva alla jalutamist. Alumine linn oli kaunis kuigi LAVile omaselt on kõik eramajade hoovid kõrgete aedadega, mille ülemised osad on veel okastraadi, elektrikarjuse või klaasikildudega vähem atraktiivseks muudetud.
Kaunis rannas kaasa võetud lõunasööki mugides tundus elu ilus.

 

Vaid natuke hirmutas mõte tagasiteest - seedkord siis ülesmäge. Vabalt oleks võinud rohkem hirmutada sest see oli üks julm sammumine. Ning kuna valge naine seal naljalt niisama ringi ei kõnni (kõik endast lugupidavad isikud kasutavad autosid) siis pidev signaalitamine ajas lõpuks päris närvi.
Tagasiteel lennukis jäid päris paljud reisijad mind jõllitama ning ma jõudsin juba mõelda, et ju ma tundun neile siis väga kaunis. Reaalsus oli see, et päikesepõletus mu näol ja kätel hakkas lõpuks välja paistma ning hoolitsevad kolleegid uurisid, et kas kõik on ikka korras. Korras, korras - vähese puudri viga... (päikesepõletus pole meile tegelikult standardite kohaselt lubatud)

Dublin
Kui ema sõbranna Advig kuulis, et ma mõne päeva pärast tema uue kodukoha lähistel maandun sai mu 24 tundi kiirelt planeeritud. Siinkohal talle suured tänud meeldiva aja ja sooja vastuvõtu eest. Pärast tööpäeva võttis ta muhe majaperemees mu käekõrvale ning viis rongiga Dublini lähedal asuvaasse väikelinna, kust oli veel pool tundi autosõitu nende kodu lähedal asuvasse Wicklow mägede rahvusparki. Ega ma ausaltöeldes kohe aru ei saanudki, kui pikk matk mööda mägesid meil ees seisab. Isegi kui Advig seda mainis ja pimedale ajale jäämisest rääkis ei jõudnud see kõik mulle päris hästi kohale. Matkarada ise oli enamuses vanadest raudteeliipritest ehitatudja pidi kuskil 9 kilomeetrit olema. 9 kilomeetrit jah aga enamuses ülesmäge ja vastutuult ning hingematvalt kenas looduses. Lõpuks kui nii pime oli, et umbes sai aru, kus tee läheb jõudsime tagasi alla orgu, astusime läbi ühest vanast surnuaiast, mille hauakivid minust kõrgemad olid (kõik oli väga maagiline ja samas hirmus) ning saime muheda majaperemehega küüti koju, kus juba ootas maitsev õhtusöök koogiga. Kindlasti peaks sinna tagasi minema, et maagiline surnuaed ka vähem maagilisel ajal üle vaadata ning paremat aimu saada majast, mis selleks ööks peavarju pakkus.

  

 

 

 

Viiekümne kolmas peatükk: juuni

Suures kojutuleku ja kodusoleku elevuses ei kirjutanud ma loomulikult midagi kuigi öelda oleks olnud nii mõndagi. (Juuni) alustuseks vahetasin oma Veneetsia lennu Sao Paolo vastu kuigi Veneetsia oleks kindlasti huvitav olnud oma näituste ja asjadega... aga pean tunnistama, et olen siin veidi materialistiks muutunud ja üritan pigem rohkem lennutunde teha - eriti kui üks nädal kuust puhkus on. Ja kes siis Brasiiliasse ei tahaks minna! Selle loosungiga läksin kohe alt. Nimelt on Sao Paolo piisavalt lõunas ja seal oli antud hetkeks suht jahe talv käes. Muidugi pingutasid kohalikud oma saabaste ja mantlitega üle - nii külm seal nüüd ka polnud - aga kleidikese ja sandaalidega ma ka (hotellist) kaugele ei jõudnud. Üldiselt tundus linn suht tööstuslik ja kõle olevat aga ilmselt oleks toredaid kohti leidnud kui oleks kuhugi kaugemale vaatama saanud minna.

Päikesetõus hotelli aknast oli selline

 Külmale Sao Paolole järgnes soe lõbus ja tantsune Viin, kus Kristiina mulle kohaliku kunsti skeenet tutvustas ning maitsvaid pannkooke küpsetas (pärast seda kui me päikesetõusul pidustena ratastel koju kimasime). Nagu mõistan võib ta külalislahkust praegu kodumaal nautida. Kiirustage seltsimehed unetud!

Ja Kristiina oli selline :)

Aga enne veel kui puhkus jõudis alata saabus ka kerge kultuurišokk milleks oli kaks lendu Ugandasse. Ilmselt oleks see va šokk veidi leebem olnud või sootuks olemata jäänud kui ma poleks paari tüdrukuga kaasa lastekodu külastama läinud. Nimelt käivad kaastundlikumad stjuardessid sealsetele lastekodudele asju viimas, misiganes neil endal või kellegil teisel üle on. Kuna mu tarbimisharjumused suurt ülejääki ei tekita ostsin kaasa mänguasju ja kommi - lisaks hädavajalikule on aegajalt ka midagi muud vaja. Tuli välja, et see lisa, mida aegajalt vaja on polegi lihtsalt kommid ja nänn vaid lihtne inimlik lähedus.
Ja kuigi see kõik oli väga südamlik ja tore traumeeris see mind samas päris korralikult. Võimalik, et ma mõtlen selle kõige üle liiga palju aga tundub, et see asi ei saa kuigi lihtne ka laste seisukohast olla. Iga päev saabub uue lennuga umbes 15-17 inimest, kes kõik ei lähe muidugi lapsi vaatama aga paar neist ikka tuleb - see tähendab katkematut voolu võõraid inimesi, kes kunagi ei pruugi tagasi tulla. Nad jäävad mõneks tunniks, mängivad ja lobisevad ning lähevad jälle minema. Kasvatajad on korraldanud asja nii, et lapsed võõrastele ikka tantsiks ja laulaks - ka selle vajalikkuse üle on mul kerge kahtlus. Muidu oli kõik väga südamlik ja tore ning kui keegi neid toetada tahab/saab siis neile on ka fb leht tehtud.

Väntsu-väntsu

Ja siis saigi ilma suuremate jamadeta tagasi koju perega jaanipäeva veetma.

Ja rattaga sõitma

 Ja saunatama

Ja purjetama

Pildi tegi Tõnis kuna mul endal olid käed tööd täis

Vaheleht: kuulutus, kuulutus

Hea uudis kõigile töötutele eestlastele!
Firma tuleb 6. juulil Tallinnasse toredaid, kuni 35. aastaseid eestlasi (ja ka kõiki teisi) värbama. Oled sobiv kandidaat, kui kikivarvul seistes suudad katsuda 212cm kõrguse korteri lage ja sulle meeldivad inimesed. Inglise keele oskus on suureks abiks.
Firma poolt pakutakse elamist Dubais (kus korteri ventilatsioonis võib olla väike hallitusepoiss). Lende üle maailma. Päris head palka. Püsivalt sooja ilma baasis ehk Dubais, kus temperatuur küündib suvel 50 kraadini - sisuliselt pole vaja saunas käia - hüppad rõdule, praed veidi ja siis tagasi jahedasse ventileeritud tuppa. Lisaks saad laialdasi teadmisi hindude hingeelust ja araablaste kombestikust.

Boonuspaketina hakkad mõistma kui mõnus on elu eestis ning pärast pooltteist aastat lendamist avastad, et sul on kerge ajukahjustus ja korterivõtmed jäid poodi/kohver on kuhugi kadunud/arstile pidi hoopis kolm kuud hiljem minema/2 piires arvutamine käib üle jõu/LIS ei ole LYS jne jne.

Tulge kõik!

Viiekümne teine peatükk: mai on pohmell

Aprill lõppes toreda koduskäiguga, millele järgnes mai nagu suur pohmell. Kõik, mis sai valesti minna, see ka läks (tegelikult olgem ausad - asjad võivad ilmselt veel halvemini minna).
Sain maiks suurepärase graafiku - üle pika aja olin kohe väga rahul. Kuu alguses oli München - jeee! saab minna ja ehtenäitused üle vaadata! Siis Singapur-Melbourne-Singapur - Singapur on üks toredamaid kohti aasias ja Melbourneis on nii toredaid eestlasi kui ka austraallasi, keda oleks rõõm näha. Siis üks Pakistani turnaround - kõik ei saa ideaalne olla. Praha ja sõbrad, Seattle - üks mõnusamaid Ameerika linnasid ning lõpetuseks 5 vaba päeva jutti.

Algas asi sellega, et Münhenisse minekul, kui ma peamajja jõudsin polnud bussis mu väikest kohvrit. Loomulikult jäin ma lennust maha, manager muretses mulle uue (kasutatud) kohvri ja öösel saadeti mind hoopis Pariisi. Mitte, et mul midagi Pariisi vastu oleks aga ma tahtsin ikkagi Münhenisse minna.

Singapur-Melbourneilt võeti mind õhtu enne lendu maha sest Austraalial olla mingi probleem mu riiki lubamisega. Asemele pandi Ho Chi Minh, mis oli seekord huvitav kuna kohalik tüdruk vedas meid mööda linna ringi ja näitas tänavaelu. Järgmisel päeval käisime Cu Chi tunneleid uudistamas, mis olid sõjas Ameeriklaste vastu otsustava tähtsusega.

Tagasi Dubais avastasin, et järgmisel hommikul on lennukavas LYS. Vaatasin, mis ilm Lissabonis on, pakkisin kohvrid ja läksin jälle tööle. Briifingul sai selgeks, et LYS on hoopis Lyon ja ilm on seal veidi külmem. Siiski oli tegemist imetoreda linnaga - rentisin ratta ja kimasin ringi.

Tagasi Dubais valmistusin oma ühte ja ainukest turnaroundi tegema. Kuna tegemist oli öise lennuga läksin kell 4 pärastlõunal magama. Enne seda veel arvestasin, et mis kell ma peamajas pean olema, mis kell bussi istuma ja seega, mis kell ärkama. Kui peamajja jõudsin imestasin, et miks mu Pakistani lendu ekraanidel pole. Natuke aega pärast imestamist sain aru, et mu tehted olid kõik valed olnud - olin tund aega hiljem kohale jõudnud ja seega oma esimese puudumise kirja saanud. Firma suhtub puudumistesse päris karmilt - nende eest saab hoiatuse ja kui hoiatus käes võib järgmisse klassi tööle saamisest suu puhtaks pühkida - umbes aastaks või paariks. Tulin nutusena korterisse tagasi, saatsin managerile põhjaliku kirja oma puudumise põhjusest ja jäin vastust ootama. Vastust ei tulnud - tundub, et pääsesin hoiatusest. Vaatame tulevikus, kas äriklassi lastakse või jäi ikka märk külge.
Seekord Prahasse minnes otsustasin, et ei hakka inimesi teavitama vaid teen neile üllatuse. Ka see oli mul üks ütlemata paha mõte - kes oli telefoni koju unustanud, kes töökohta vahetanud, kes pidulikul õhtusöögil jne jne. Tagasilennu eelsel hommikul õnnestus siiski mõnda inimest näha ja reedehommikusel turul köögivilja, juustu ning vorsti osta.

 Hommikusöök Nastinka ja Paveli juures Prahas

Kuna käin oma selja ja jalgadega regulaarselt arsti külastamas siis oli mu peas kindel mälestus, et mai keskel peab uuesti minema. Imestasin, et sekretär mulle meenutavat sms-i ei ole saatnud, panin omale aja kirja ja läksin vabal päeval kohale (sinna on kuskil tund aega bussidega seiklemist). Arst tuleb ooteruumi uurima, et ´noh, mis siis nüüd mureks - miks sa nii vara tulid?´. ´Eee, te ütlesite, et ma pean 6 nädala pärast tulema´ - ´Ei! Mis 6 nädala! 4 kuu pärast ikka!´. Siinkohal olin ma kõigist nendest möödalaskmistest juba nii väsinud ja pideva jamaga juba ära harjunud, et ma isegi ei imestanud enam, kuidas asjad jälle nii kujunesid. Helistasin Kristile (üks tore eestlane siin), saime kohvikus kokku ja lobisesime kuni õhtuni.

Kohtasin Kristit kui Münhenist reisijana tagasi lendasin, ta naeratas ilusasti, hääldas mu nime õigesti ja pakkus juua.

Seattle lennule unustasin meeskonna nimekirja kaasa võtta (kirjutan alati enne lendu vajaliku info välja, et kõik selge oleks) ning loomulikult oli sealne suvi ootamatult külmaks ja vihmaseks kevadeks muutunud.

Ning kui eile Dubais toidupoodi läksin siis unustasin (ma ei kujuta ette, mis valemiga!?) oma võtmed poodi. Vantsisin siis läbi 38 kraadise kuumuse poodi tagasi ja tõin võtmed ära.
Oma 5 vaba päeva vahetasin ühe meeleheitliku poisi Lagose lennu vastu. Ta tahtis oma puhkust pikendada ja kuna mul nende 5 päeva jaoks otsest plaani polnud (Kaia va jurakas sõitis ju Eestisse tagasi, talle külla ei saanud) siis, miks ka mitte. Lagoses antakse hea päevaraha (u140 dollarit) sest söök on jube kallis ja ma tahtsin oma silmaga näha, kuidas meid automaatidega relvastatud eskordiga seal ringi veetakse. Pärast kuuldusi, kuidas kohalikud kümnete kaupa üksteist notivad muutus mu huvi natuke tagasihoidlikumaks. Aga nüüd tuleb minna ja asi ikkagi üle vaadata. Huvitav, mis valesti läheb? Eskort unustab tulla? Mõni muu terav elamus?

Järgmise kuu graafikus suutsin mõningaid muudatusi sisse viia ja praeguste plaanide kohaselt peaksin siit 22. juuni liikuma hakkama. Eks saab näha, kuidas asjad kujunevad aga praegu tundub, et saan äkki jaaniõhtuks kodusele pinnale. Jeee!

Vaheleht: suurpuhastus

Otsustasin täna oma rahaasjad korda teha. Sõna kõige otsesemas mõttes.

Nimelt olen siin oldud aja jooksul teinud erinevate riikide rahaga nii, et mis üle see ümbrikusse, sahtlisse ja silma alt ära - sinna juurde naiivne mõte, et kui järgmine kord lähen siis võtan kindlasti kaasa ning leian kasutust. Seekord Prahas sai selgeks, et raha jäi jälle Dubaisse ja süsteem ei toimi.

Ümbrikutele oli veel kirjutatud riik, kus kohast raha pärit on - parim neist: ÜLEJÄÄNUD. 

Viiekümne esimene peatükk: puhtad toonid ja emotsioonid

Viimased paar päeva on läinud väga tugevate emotsioonide najal.Alustuseks oli mõnus ja rahulik Houstoni lend. 15,5 tundi sinna (õudne pikk) ja kaks päeva kohapeal. Vaatasin ringi nende veidi kõledas ja inimtühjas linnas, käisin pargis, mis oli ühe vahva porise jõe kaldal suurte ristteede all,

teel nägin ka mingit täiesti juhuslikku maja seriaalist Väike maja Preerias.

Üldiselt jäi sellest kõigest selline veidi kummaline aga väga soe ja mõnus tunne (ilm oli eesti mõistes suvine).
Tagasitee kõrbesse kulges ka suhteliselt rahulikult. Reisijaid oli vähe ning enamus neist magas mugavalt üle kolme-nelja istme - tõeline luksus. Aga just enne maandumist kui kõndisin oma kabiinis ja palusin inimestel vööd kinnitada ja aknakatted avada (et nad kõik näeks, kui lennukil mootorid plahvatavad ja meid sellest aegsalt teavitada saaks) otsustas üks mutt, et tal on kõrini ja ta tahab iseloomu näidata. ´Mina panen oma vöö kinni siis kui mina tahan´ ja mukib oma huuli edasi. Ma siis seisan ja vaatan, kudas ta seal oma välimuse kallal toimetab ja ei liigu edasi. Ütlen uuesti, et vöö peale, aknakate üless. Mutt teeb, et ei kuule mind ja asjatab edasi. Lõpuks käratab, et kas ma kavatsengi sinna seisma jääda. No muidugi kavatsen! Kuulge! Kui teie ei pane oma vööd peale ei saa mina oma kabiini nö turvaliseks nimetada, sellest sfs-i teavitada, tema tervest turistiklassi valmisolekust purserit teavitada ja tema omakorda kaptenit teavitada ning kapten ei saa lennukeskuselt maandumist nõuda, mille tulemusena me jääme oma maandumise ajast ilma ning jääme tiirutama ja uut aega ootama - kõik mingi keskealise proua huulevärvi pärast... Mul pole selliste asjadega pärast 17,5 tunnist tööpäeva üldse kannatust...
Järgmisena oli mingi tüüp end vetsu sulgenud ja kui ta lõpuks mu koputamise peale välja suvatses tulla kukkus mind sõimama, et mis ma õige endast arvan, et ma siin nõnda koputan, et ega ta ilmaasjata seal ei passinud. Ma uurisin vastu, et aga kuidas ma peaksin talle siis teada andma, et kogu lennuk tema järgi ootab?

Lõpuks saime tagasi kindlale pinnale ning asjad sujusid rahulikult edasi, kuniks kohvrid kätte saime ja ma vaatan, et imelik värk - üks lukk oleks nagu lahti. Tegelikult oli värk veelgi imelikum - mõlemad lukud olid hoopis puruks murtud. Tere tulemast USAsse - või õigemini - headaega USA. Tüüpidel pidavat võtmed selliste kohvrite jaoks olemas olema - nad lihtsalt ei suvatse neid kasutada...
Koju jõudes lõin kohvri lahti ja vastu tulvas imelist lõhna... jurakad olid ka mu parfüümi ära lõhkunud. Riiete vahelt leidsin sedeli, kus kinnitati, et see kõik on mu enda turvalisuse huvides - jajah.

Täna oli linna asja ja nagu ikka lõpetasin Meta pool voodis vedeledes. Järsku uurib Meta, et ´kuule, miks sa voodit raputad?´. Mina vastu, et ´ei mina ei raputa, sina ju ikka!´. Tõusime püsti ja põrand ka kõikus. Akna taga kõikus terve maailm. Minu esimene mõte oli - laua alla! Siis tuli meelde, et suurema jama korral sellest lauast vist abi ei oleks - me oleme 46. korrusel. Ärgitasime kõrvalt toast Julie ka kaasa (see vahtis parasjagu, et miks kardinad kõiguvad, kas keegi peseb aknaid väljast poolt) ja jooksime koridori. Lift või trepid? 46. korrus... Lift. Ja see peatus siis iga paari korruse tagant, inimesed trügisid närviliselt sisse. Lõpuks saime majast välja, kõigil oli loksumisest süda paha ja pea käis ringi (päris veider kui nüüd mõelda, laeva kõikumine ei häiri mind üldiselt kuigi palju aga kui maja kõikuma hakkab leiab aju, et asi pole õige). Seisime nõutult ja ootasime, et mis siis nüüd edasi, kõik ülejäänud tornid olid ka inimestest tühjaks valgunud.

Ega edasi polnudki midagi. Käisime poes sest mina keeldusin torni naasemast :)

Ahjaa... juba paar päeva vähem kui nädala pärast olen kodus! Jejejeee!

Viiekümnes peatükk: Lissabon - Ho Chi Minh - Hamburg

Lissabon oli külm ja vihmane aga suutis meid siiski mingi imeliku jõuga hotellist välja meelitada. Õhtu lõpuks kui keha külmast ja märjast tuim ning kõht mingit väga kahtlast (selgelt turistidele mõeldud) kraami täis oli ei suutnud ma ikka veel otsustada, kas see käik oli ikka hea mõte või mitte. Vähemalt oli kaasas Yixin (kirjutasin tema otsekohesusest ja vahetust siirusest juba septembris), kes oli veel õhemalt riides aga jätkuvalt entusiastlik.

Ainuke asi, mille kordaminekus ma täiesti kindel olen on kaks kotitäit söögi ja veiniga, mille ma hoolikalt riiete vahele mähkisin ja Dubaisse kaasa vedasin. Siin avastasin, et mul pole otseloomulikult veiniavajat. Õnneks käib portvein kergelt lahti ja asi polnudki nii hull kui esmapilgul tunduda võib.


Lend Vietnami tõi tagasi aastataguse elevuse ja rõõmu, et saab näha midagi uut ja ootamatut. Miskipärast pole mind tüütuseni aasia vahet sõidutatud (nagu näiteks Joannat, kes sinna iga kuu vähemalt üks-kaks koda saab) ja mu väga tagasihoidlik aasia kogemus (kaks Hiina linna, mõned Jaapani linnad, Singapur, Hong Kong, Manila, Jakarta) sai täiesti uue tahu. Ho Chi Minh is oli kõike - inimesi, turismi, haisu, kultuuri, massiliselt rollereid, prostitutsiooni, imelikku sööki (ma olen kindel, et ma sõin seal muu toidu hulgas näiteks ka koera) ja palju muud.

 

 (see on näiteks kohalik Espak - hea valik keramilisi plaate ja mõnus hunnik puitdetaile, uksi, redeleid, aknaid - aina ehita!)

Käisime esimesel õhtul söömas ja hotelli ümbruses ringi luusimas ning järgmise päeva hommikul sõitsime Mekongi jõe deltasse, kus oli mingi turistide Disneyland. Paar toredat asja selle juures siiski oli. Näiteks sai paadiga sõita

ja mõnusat lõunasööki ning pärast seda võrkkiiges leiba lusse lasta.

Minu suurim elamus oli kaks tundi bussisõitu läbi linna, külade ja põldude.
Kohalikud kalmud olid suured kivist moodustised ja tundub, et inimesi maetakse sinna, kuhu nad kukuvad - osa oli kohe elumaja taga, osa kuskil keset põldu.

Tundub, et kohalikud suudavad lisaks usinale töötegemisele ka korralikult puhata. Teeääres oli näha mitmeid suure varikatusega putkasid, kus rippus hulgaliselt võrkkiiki - no tõesti, mis mõnu see pärast rasket tööpäeva viisakalt kuskil laua taga istuda ikka oleks?

Hamburgi jaoks koostasin pika ostunimekija, kus olid põhiliselt igasugu medikamendid ja kodukeemia. Nimelt olen ma veendunud, et sellist (ja ka palju muud) kraami pole mõtet osta kahtlastest kohtadest, kus riik ei tee mingit järelvalvet tootjate ja toodete üle. Kui seda lennu ajal pilootidele rääkisin kinnitas kapten mu arvamust öeldes, et riik, kus me praegu elame müüb kõige enam nn lettidele kohandatud kraami. Ma siiralt ei usu siinsete tüüpide kohanduste heatahtlikusse...
Kahjuks oli pühapäevasel päeval palju poode Hamburgis suletud, samas ühendas see hommikusöögil toreda seltskonna, kes kõik apteeki tahtsid külastada ja noh - seltsis ju ikka segasem.
Pärast tegin väikese jalutuskäigu Ausenalsteri järve kaldal ja jälgisin mööda silkavaid sakslasi ja järvel sõitvaid purjekaid. Väga mõnus harmooniline ja rahulik õhkkond oli - ma tunnen euroopast väga puudust...