Vaheleht: kool

Vahepeal tegin paar tiiru Praha vahet. Käisin ka koolis. Aknast piilusin teise kooli ´loenguid´ (koolid jagavad ühist sisehoovi) ja see meenutus tõi sooja tunde...

(ah et teiste akendest pole viisakas sisse piiluda ütlete te... no ostku siis kardinad)

Neljakümne viies peatükk: halb õnn

Kuna Barhaini lennul polnud piisavalt reisijaid võeti lennult maha kõige värskem stjuardess - see olin siis mina. Tüübid panid mu selle asemel reservi algusega kell 4 hommikul. Selle reserviga on nii, et tavaliselt neid, kes niimoodi järsult reservi on pandud, ei kasutata. Nõnda ma siis suhtusin sellesse veidi kergemeelselt ja toimetasin õhtul veel oma mõtete ja asjade kallal ning jäin magama alles kell 1. Siinkohal tulebki mu halb õnn mängu!
Mõni minut pärast nelja helistati, et äratus-äratus on aeg minna Beruti lennule (üks koledaima reisijate profiiliga lende). Sättisin end unise ja kurjana valmis ning läksin tööle. Kuna ullikesed reisijad ei suutnud õigeks ajaks väravasse jõuda hilines väljalend poolteist tundi. Ilmselt oleks varem minema saanud aga kargo tüübid pidid nende kohvrid lennukist maha laadima, kes kohale ei jõudnud. Lisaks oli 5st turistiklassi töötajast 2 esimest korda tööl, mis teeb lõppkokkuvõttes ülejäänutele rohkem tüli kui abi...
Vähemalt oli üks tore reisija, kes tuli kööki jutlema - väga huvitav noormees oli - töötas naftaplatvormil insenerina. No täielik ime-töö! Ma pole mõelnudki, et Päris Inimesed seal töötavad. Nii ma siis uurisin ja sain teada - ühel platvormil töötab 40-50 inimest (olgem täpsed - meest), jutti tuleb tööl olla 1 kuu (aga kui oled vastutulelik nagu see noormees siis püsid üksikul saarel kaks ja pool kuud), seejärel on kaks nädalat puhkust ja jälle kuu tööl, esialgu pole neil seal interneti- ega telefoniühendust (nii esimesed kolm nädalat), iga nädal tuuakse laevaga külmutatud sööki (värskest kraamist võib unistada), jõusaal on umbes nii suur nagu normaalse lasnamäe korteri wc, elatakse neljakesi ühes ruumis ja ´tuba´ peab jagama kolme teise tüübiga (tuba ise on midagi suurusjärgus lasnamäe korteri vannituba - nii, et nibin nabin kaks nari ära mahub) ja üldse pidi kole üksik ja rõõmutu olema. Tema puhul oli muidugi veel probleemiks kultuur - kui oled pea ainus liibanonlane platvormil ja ülejäänud on kõik malaisiast või indiast siis tulebki nutt peale ja tahaks koju. Pärast 6 kuud tööd hakkas tüüp vastu punnima ja nõudis tööd kuival maal - arvatavasti läks õnneks. Lisan veel, et tegemist oli platvorme ette valmistava firmaga, mis tähendab, et üks projekt ainult 6 kuud kestabki - äkki järgmistel nn püsivatel töötajatel on elu lill (internet on näiteks kohe olemas), hakkavad ainult porgandeid ja õunu sööma ning ei pea oma tuba kellegiga jagama... kes teab...
Tagasi Dubais nägin kuidas mu buss just peatusest välja sõitis ja järgmist tuli pool tundi oodata. Takso jaoks jäi ka mõni dirham puudu. Vähemalt sain keemilisest puhastusest pluusi, mille nad kaks nädalat tagasi ära kaotasid. Olgem austad - tegelikult ei saanud ma OMA pluusi. Tüübid käisid kontrollimas, mu pluus polnud välja ilmunud, küsisid, mis suurus pluus oli ja tõid mulle kellegi teise oma - triipkoodi, mis riideid ja omanikke seob rebisid uljalt maha ja ütlesid, et järgmine kord lase enda oma peale kleepida. Arvan, et minu pluus läks paar nädalat tagasi umbes sama teed...
Aga võib-olla ongi see liiga hm.. omandihimuline suhtumine. Kõik võikski käia usalduse alusel, viid muudkui riideid puhastusse ja käid küsid pärast mingi arvu tagasi... kaunis kommunism :)

Lisaks lõikasin lõpuks oma tomatitaimed maha ning noppisin viimased mammud küljest.

Eks need hullud oleks vabalt siin järgmise kevadeni mühistanud aga nad nägid juba nii närud välja. Sain õppetunni, et tuleb oma taimi piirata ja neid mitte liiga suureks lasta kasvada. Ehk järgmistega õnnestub.
Ja kui täna poest karamellijäätise koju tõin siis avastasin, et see on tibukollast värvi! No mis mõttes! Eesti omad on küll normaalsed pruunikad. Samas on see lõppkokkuvõttes ikkagi ainult toiduvärv seega olgu kasvõi lilla - maitse on oluline (eesti omad on maitsvamad!).

Vaheleht: katsed

Koostöös teiste teadushuvilistega on valminud piltlik analüüs, mis juhtub Kalevi kommidega, kui neid keset kõige palavamat suve Dubaisse saata (Eestis palavat suve pole seega jutt käib ikka Dubai suvest).

Analüüsist selgub, et kõige kuumalembelisemad on marmelaadikompvekid Tiina ja koorelikööri maitselised pumatikompvekid Irish Cream, mis suutsid säilida suhteliselt sarnased oma esialgsele kujule. Pralineekompvek Oravake aga kipub mööda pakendi seinu laiali määrduma ja oma algupärase kuju täielikult minetama.

Kõrgelt hinnatud ja laialdaste kommisöömiskogemustega žürii kinnitab, et maiustuste maitse kuumuse mõjul oluliselt ei muutunud.

Neljakümne neljas peatükk: toimetused

Vahepeal juhtus nii, et sõber Simon käis külas ja läks ära. Ma ei osanud arvatagi kui tüütu võib vabadel päevadel (lisaks tööpäevadele) kellegi kantseldamine olla. Ega ma ise seda nõnda sõnastada esialgu ei osanud. Lihtsalt tundsin, kuidas tahaks lendude vahepeal jõudu koguda ja pikutada aga näe - peab hoopis mingi tüübiga õue mängima minema.
 Nii sai taaskord Dubai ´suurepärased´ galeriid üle vaadatud ja päev läbi palavuses ja liivas vantsitud.

 
Galeriidega on siin selline lugu, et need asuvad konkreetselt keset mittemidagi. Nagu keegi paneks Tallinna kõik galeriid näiteks kuskile Maardusse, kus rekkad kaupa käivad laadimas (ma ei tea, kus nad tegelikult seda teevad). Ja ega seal siis mingeid toredaid galeriisid poleks - kõik oleks tugevalt kommerts suunitlusega ja vahelduseks oleks üks nn muureum, mis oleks tegelikult mingi rikka ärimehe erakogu. Selle on ta koostanud loomulikult oma suurepärase maitse järgi.
Ühesõnaga oli palav, tolmune, janune ja mitte seda pingutust vääriv üritus. Ning muidugi sõi see terve päeva ära (tund metroode ja bussiga, tund liivas kõmpimist ja pärast pidi ju tagasi ka tulema).
Närve rahustasin Dallasest ostetud puslega, mis osutus liiga lihtsaks

 - panin selle kahe päevaga kokku. Mäletan, kuidas ema mulle vanasti puslesid kinkis, kus üle poole pildist oli muru - ilmselt ta lootis, et siis on titt tükiks ajaks jalust ära aga toime oli vastupidine - ma ei viitsinud nende kallal pusida. Kinkisin need edasi sõbrannale, kellel oli kolm õde-venda. Nad siis madistasid ja võistlesid omavahel kuni kõik need heinamaad kokku ladusid.
Veel tegin äreva NY lennu kohe kui see daami nimeline torm seal vaibunud oli. Ööbimine on meil Manhattanil Central Parki kõrval seega suurt vaeva linna jõudmiseks nägema ei pea. Selgus ka, et see oli parim piirkond, kus pärast orkaani olla sest meil oli olemas lausa elekter ja vesi! Niipalju kui ma ümbruses jalutasin tundus, et linn on ehmatusest suht kenasti toibunud. Kohati oli näha tänavatel laudasid pikendusjuhtmetega, et vähem õnnelikud linlased saaks oma telefone laadida. Central Park oli langenud puude tõttu suletud ja ka osa tänavaid ühe langeva kraana tõttu (kaunis nagu murdunud tulp)-

ülejäänud pilt oli rahulik - turistid tunglesid, poed olid avatud, tänaval tüütasid igasugused tüübid, kes turiste tüütama peavad.
Korra käisime Dubais Metaga tõestamas, et ma pole oma ronimise asju asjata siia vedanud. Tundsin end seinal saamatu ja nõrgana - aga mida muud seal tunda ongi kui kolm aastat ennast ainult treppidest üles olen vedanud (nüüd on trepid lausa liftide vastu vahetunud). Peaks tihedamini käima - adrenaliin on alles :)

Ning kui täna peamajas lennule minnes kiirelt tualetist läbi põikasin märkasin midagi ehmatavat

tüübid on meile vetsu kaalu pannud! Ega vist see aeg ka kaugel pole kui lisaks metallidedektolile ja pagasi skanneerimisele vaikselt (lootes, et eile söödud küpsised veel välja ei paista) kaalule tuleb astuda - nii nagu vanadel headel aegadel...