Enne kui Prahasse puhkama läksin oli Zürichi lend. Ma tean, et see kõlab juba imelikult, et kõik lennud nii toredad ja head on aga... no on lihtsalt! Hotell oleks muidugi võinud linnas asuda, mitte lennujaama juures aga ega need 15 minutit rongis ka nii jubedad ei olnud.
Juhtusin linna minema koos kahe veidi tüütu tütarlapsega ja otsustasin suht kohe, et ´ma kõnnin lihtsalt edasi ja ei vaata tagasi´. Arvan, et see otsus säästis nii mõnegi närviraku ning võõrastes linnades on ju tore üksi ringi uidata.
Järv ja jõgi, mille kaldal Zürich asub on nii puhtad, et ilma vaevata näeb põhjas toimuvat.
Ja ka Zürichi vanamehed mängivad malet - nad on muidugi suurelt ette võtnud :)
Paadid on kõik kenasti ära pakitud.
Vaatasin seda veele ehitatud Haapsalu kuursaali moodi ehitist pikalt ja mõtlesin, millega tegemist on. Vahepeal tulid märgade juustega prouad välja, võtsid oma jalgrattad ja sõitsid minema. Kui üks preili jälle mööda silda kaldale jalutas läksin ja küsisin otse, et mis värk on. Tegemist on linna vanima naiste ujuaga. Ujumine toimub muidugi jões, ehitis on selleks, et riideid vahetada ja baarist mahla tellida. Õhtuti pidid ka peod toimuma - eeldan, et seda siis juba kõigile, mitte ainult naistele :)
Preili oli väga jutukas ja rääkis, et jõel on selliseid asutusi veel (ja mitte ainult naistele) aga see pidavat kõige väärikam olema. Sissepääs on 6 franki, mis teda väga ärritas kuna elu Shveitsis on aja jooksul hullumeelselt kalliks läinud ja ta koliks kohe minema, kui seda ilusat puhast jõge keset linna poleks.
Veel oli linnas palju kohti, kus jalga puhata ilma, et keegi rahaliselt ahistama hakkaks. Ma arvan, et see on väga tänuväärne nähtus, mida planeerijad ja arhitektid ka mujal rakendama peaks. Ühel pingil armastas keegi Aini - tore ju!
Järvel oli täielik melu.
Ja siis need toredad maitsvad kringlid. Ma ei tuleks muidu selle pealegi, et sööks vorsti kringliga aga päris maitsev oli...
.
Prahas oli tore käia. Sai sõpru ja tuttavaid näha ning loomulikult kõvasti head tshehhi õlut juua. Mu rõõmustuseks polnud ka õlle hind muutunud, jäädes baaris kuskile 1,3 euro kanti.
Nostalgitsesin pehme laega kõrtsus.
Vaatasin kohalikud eestlased üle (päris hull vaatamine oli...).
Raputasime Evaga park-aias puid ja mugisime õunu ja ploome (ei, taamal lebavad inimesed ei saanud õunaga pihta).
Vares ja lilled - viisin Eva valgesse koju veidi värvi.
Kohvitasime ja teetasime ja mugisime pidevalt. Katarinaga siinkohal.
Nastassia ja Pavel olid head võõrustajad kuigi Pavel istus koguaeg kodus ja tegi tööd. Vahepeal sõi ka...
Me sõime ka Nastassiaga :)
Saatsin kodustele postkaarte aga seda te teate nagunii. Vaadake parem milline suurepärane postkontor Prahas on!
Lõpetuseks pilt linnalapse kurvast elust, mis vahepeal elevust saab kui kuskil ehitustööd toimuvad.
