Ema saatis kodust eestikeelseid raamatuid ja elu on seeläbi veidi reaalsemaks muutunud.
Ameerikamaa oli seevastu täiesti ebareaalne kogemus. Inimesed sõitsid kõik hiiglaslike autodega ringi, toidupoes müüdi jäätist ämbritega, inimesed olid (tundusid) siiralt väga-väga sõbralikud ja sobivas (massi)suhtes autode ja jäätisega.
Külastasin Dallase kunstimuuseumi, mis oli väga ergastav elamus. Tegemist on väga laiahaardelise asutusega, kus olid esindatud nii Frida Kahlo, Peter Skubic, Pablo Picasso, Piet Mondrian, Giovanni Corvaja, Beppe Kessler ja väga palju teisi staare. Hämmastav oli ka inimeste hulk, kes kõik ringi tunglesid. Ma olen harjunud, et muuseumid on pigem jahedad ja tühjad kohad, kus hea aega iseendaga veeta. Ameeriklased jätsid seega väga kultuurse mulje. Pilt on muuseumi õuelt, kus puudevilus sai istuda ja raamatut lugeda (kuniks paduvihma hakkas sadama ja ära tuli joosta):
Linn ise ei ole inimestele mõeldud. Asi ei ole muidugi nii hull nagu Dubais, kus kohati on unustatud üldse jalakäijateteid ehitada ning linnaarhitekt tõsisema planeerimise ajaks ilmselgelt lõunale oli läinud aga õhkkond ei tundunud siiski sõbralik. Mulje jäi ka, et ameeriklased Usuvad palju. Vähemalt jäi päris palju silma kõiksuguste erinevate sektide kogunemiskohti...
Lend oli ülipikk (üle 15 tunni) aga vähemalt sai vahepeal 4 tundi ülemisel korrusel magada, mis aitas jalul püsida. Reisijad olid muidugi... taram-taram... hindud! Keegi oma tittedele ligi 16 h lennule piima kaasa polnud võtnud (sest muidugi on meil lennukis ju lehmad olemas!!!) ning lennu lõpuks saavutasin päris hea ajalise tunnetuse lutipudelite keevas vees soojendamisel. Mida kõike selles ametis ka selgeks ei õpi!
Unerütm pole ikka veel paika läinud...
Koju saabudes üllatasid mind mu armsad tomatid. Ma ei ole siin veel kirjutanud aga nimelt kasvatan ma tomateid. Vähemasti lõhna järgi olen ma kindel, et need on tomatitaimed, õisi ja vilju pole ikka veel näha... Üllatavad nad mind tegelikult iga kord kui pikemalt lennult tagasi jõuan. Nad kasvavad niiii kiirelt. Panen kaks pilti ka, ühe tegin enne Mauritiusele lendu ja teise tegin kui Dallasest koju jõudsin:
Vaatame, kes enne tomatid kätte saab, kas vanaisa või mina :)
Ameerikamaa oli seevastu täiesti ebareaalne kogemus. Inimesed sõitsid kõik hiiglaslike autodega ringi, toidupoes müüdi jäätist ämbritega, inimesed olid (tundusid) siiralt väga-väga sõbralikud ja sobivas (massi)suhtes autode ja jäätisega.
Külastasin Dallase kunstimuuseumi, mis oli väga ergastav elamus. Tegemist on väga laiahaardelise asutusega, kus olid esindatud nii Frida Kahlo, Peter Skubic, Pablo Picasso, Piet Mondrian, Giovanni Corvaja, Beppe Kessler ja väga palju teisi staare. Hämmastav oli ka inimeste hulk, kes kõik ringi tunglesid. Ma olen harjunud, et muuseumid on pigem jahedad ja tühjad kohad, kus hea aega iseendaga veeta. Ameeriklased jätsid seega väga kultuurse mulje. Pilt on muuseumi õuelt, kus puudevilus sai istuda ja raamatut lugeda (kuniks paduvihma hakkas sadama ja ära tuli joosta):
Linn ise ei ole inimestele mõeldud. Asi ei ole muidugi nii hull nagu Dubais, kus kohati on unustatud üldse jalakäijateteid ehitada ning linnaarhitekt tõsisema planeerimise ajaks ilmselgelt lõunale oli läinud aga õhkkond ei tundunud siiski sõbralik. Mulje jäi ka, et ameeriklased Usuvad palju. Vähemalt jäi päris palju silma kõiksuguste erinevate sektide kogunemiskohti...
Lend oli ülipikk (üle 15 tunni) aga vähemalt sai vahepeal 4 tundi ülemisel korrusel magada, mis aitas jalul püsida. Reisijad olid muidugi... taram-taram... hindud! Keegi oma tittedele ligi 16 h lennule piima kaasa polnud võtnud (sest muidugi on meil lennukis ju lehmad olemas!!!) ning lennu lõpuks saavutasin päris hea ajalise tunnetuse lutipudelite keevas vees soojendamisel. Mida kõike selles ametis ka selgeks ei õpi!
Unerütm pole ikka veel paika läinud...
Koju saabudes üllatasid mind mu armsad tomatid. Ma ei ole siin veel kirjutanud aga nimelt kasvatan ma tomateid. Vähemasti lõhna järgi olen ma kindel, et need on tomatitaimed, õisi ja vilju pole ikka veel näha... Üllatavad nad mind tegelikult iga kord kui pikemalt lennult tagasi jõuan. Nad kasvavad niiii kiirelt. Panen kaks pilti ka, ühe tegin enne Mauritiusele lendu ja teise tegin kui Dallasest koju jõudsin:
Vaatame, kes enne tomatid kätte saab, kas vanaisa või mina :)
Järsku on kanep?!! :)
ReplyDeleteMuide, sa pead tomatitaimi vist mingi hetk toestama -kuigi nad suudavad kasvada ka ilma tugipulgata aga sellisel juhul hakkavad nad jubedal moel vonklema nagu lihasööjataimed.
Jaa, ma ka just kastsin tomateid. Janused elukad! Ema on nad kasvuhoones kõik ilusasti nööridega üles sidunud. Kas ma võin ka võistluses osaleda?
ReplyDeleteJajah, Kristiina Kibe arvs ka, et kanep... äkki ongi ah!
ReplyDeleteMa eile panin osadele mingid bambuspulgad toeks, kartsin, et vigastan liialt juuri ja seega kõigile kohe esimese hooga ei tahtnud panna. Kui nad homseks ära pole surnud toestan teised ka ära.
Võistlusega on nii, et kui mul hoopis kanep on siis ma ei kvalifitseeru ju. Või äkki siiski. Kes viimasena naerab... sellel oli kanep :)