Vaheleht: video

Olen siin järjepidevalt ja väga pikka aega midagi unustanud. Õnneks seltsimees Andrus tuletas meelde.

Kui Hiinas pargis jalutamas käisime nägime, kuidas sealsed lapsed end vormis hoiavad...

Kolmekümne teine peatükk: staarid

Vahepeal on täitsa märkimisväärseid sündmusi olnud. Alustaksin kõige olulisemast - nimelt mu tomatitele tulid õied! Sellele vaatamata pole nad lõpetanud mühinal kasvamist ja vaikselt hakkab tekkima hirm, et nad löövad varsti pea vastu lage ära. Joovad nad ka täitsa mehe moodi :)

Õied saabusid mu nn lõpetamise päevaks - vähemalt keegi elas kaasa sellele khm suursündmusele. Päev ise kujunes mõneti toredamaks kui ma oodanud olin. Pidime juba kell 7 hommikul kohal olema. Erinevate valdkondade esindajad selgitasid, mis parasjagu firmas toimub ja kuidas me oma poole aasta pärast toimuvatele ekasmitele peaksime valmistuma. Just, just, iga aasta tuleb neid eksameid uuesti teha... Hiljem moodustasime vestlusgrupid, mida juhtisid firmas töötavad purserid ja sfs-id ning mille tulemiks oli parem arusaam ülemuste õigustest ja kohustustest. Viimane oli iseäranis huvitav - nüüd saab ju näpuga järge ajada juhuks kui nemad ka komistama peaks.
Pildil on kolm eestlast ja kaks last (kolmas pole päris eestlane aga ta püüab kõvasti).

Beiruti lennuga saabus valgustuslik arusaam, et hindud polegi kõige jubedamad reisijad. Liibanonlaste vastu ei saa keegi! Mis iseenesest on väga veider. Kui võtta firmas töötavad liibanoni mehed siis pole teisi nii sõbralikke ja flirtivaid ja vastutulelikke (natuke omakasupüüdlikult) tüüpe kui nemad. Kaastöötajatest naisterahvad jagunevad umbes pooleks, osa on sama sõbralikud kui mehed ja ülejäänud on... noh nagu need reisijad Beiruti lennult - ülbed ja nõudlikud. Eks nad ise teavad ka, millised nad on, sest kui ma kambüüsis korraks hinge tõmbasin tuli üks kaastöötaja, kes lennul reisijana koju lendas ja ütles, et tema helistab ja ütleb, et on haige kui sellel lennul töötama peab. Mis juhatab sisse järgmise teema -
Pidin end eile Singapuri lennult maha võtma kuna ma olen haige. Ei midagi tõsist, lihtsalt põletik ja medõde kelle vastuvõtul käisin soovitas paar päeva kodus istuda ja antibiootikume süüa. Sellest on muidugi kahju, ma oleksin väga Singapuri tahtnud minna. Ning minu Dubais veedetud aeg venib ka kohutavalt pikaks - järgmine pikem lend on alles kuu lõpus Madriidi.

Kolmekümne esimene peatükk: ameeriklased ja tomatid

Ema saatis kodust eestikeelseid raamatuid ja elu on seeläbi veidi reaalsemaks muutunud.
Ameerikamaa oli seevastu täiesti ebareaalne kogemus. Inimesed sõitsid kõik hiiglaslike autodega ringi, toidupoes müüdi jäätist ämbritega, inimesed olid (tundusid) siiralt väga-väga sõbralikud ja sobivas (massi)suhtes autode ja jäätisega.
Külastasin Dallase kunstimuuseumi, mis oli väga ergastav elamus. Tegemist on väga laiahaardelise asutusega, kus olid esindatud nii Frida Kahlo, Peter Skubic, Pablo Picasso, Piet Mondrian, Giovanni Corvaja, Beppe Kessler ja väga palju teisi staare. Hämmastav oli ka inimeste hulk, kes kõik ringi tunglesid. Ma olen harjunud, et muuseumid on pigem jahedad ja tühjad kohad, kus hea aega iseendaga veeta. Ameeriklased jätsid seega väga kultuurse mulje. Pilt on muuseumi õuelt, kus puudevilus sai istuda ja raamatut lugeda (kuniks paduvihma hakkas sadama ja ära tuli joosta):

Linn ise ei ole inimestele mõeldud. Asi ei ole muidugi nii hull nagu Dubais, kus kohati on unustatud üldse jalakäijateteid ehitada ning linnaarhitekt tõsisema planeerimise ajaks ilmselgelt lõunale oli läinud aga õhkkond ei tundunud siiski sõbralik. Mulje jäi ka, et ameeriklased Usuvad palju. Vähemalt jäi päris palju silma kõiksuguste erinevate sektide kogunemiskohti...

Lend oli ülipikk (üle 15 tunni) aga vähemalt sai vahepeal 4 tundi ülemisel korrusel magada, mis aitas jalul püsida. Reisijad olid muidugi... taram-taram... hindud! Keegi oma tittedele ligi 16 h lennule piima kaasa polnud võtnud (sest muidugi on meil lennukis ju lehmad olemas!!!) ning lennu lõpuks saavutasin päris hea ajalise tunnetuse lutipudelite keevas vees soojendamisel. Mida kõike selles ametis ka selgeks ei õpi!
Unerütm pole ikka veel paika läinud...

Koju saabudes üllatasid mind mu armsad tomatid. Ma ei ole siin veel kirjutanud aga nimelt kasvatan ma tomateid. Vähemasti lõhna järgi olen ma kindel, et need on tomatitaimed, õisi ja vilju pole ikka veel näha... Üllatavad nad mind tegelikult iga kord kui pikemalt lennult tagasi jõuan. Nad kasvavad niiii kiirelt. Panen kaks pilti ka, ühe tegin enne Mauritiusele lendu ja teise tegin kui Dallasest koju jõudsin:

Vaatame, kes enne tomatid kätte saab, kas vanaisa või mina :)

Kolmekümnes peatükk: Saared

Palmisaared polnudki nii igavad ja nõmedad kui ma arvanud olin. Seishellidel oli küll lühike peatus (17h) aga natuke sain aru ikka, miks inimesed palju raha maksavad, et sinna lennata ja rannas lesida. Vesi oli nii soolane, et sai isegi suurtele lainetele vaatamata ilma vaevata pinnal hulpida ja pilvi vaadata. Mõnusalt soe oli ka ja ümbrus oli lopsakalt roheline ja lilleline. Siin kõrbes hakkab selliseid asju hindama (ei mitte soojust!).

Ghanast kahjuks ülevaadet ei saanud. Käisime meeskonnaga koos söömas ja baarides ning sellega asi piirduski. Päevane ülevaade jäi puudulikuks põhiliselt seepärast, et kui lõpuks sobiv hommikupoolik turgudele uitama minna tuli, põdesin eelmise öö baaris käiku ja kahtlesin sügavalt, kas ma üldse õhtusel lennul opereerida suudan. Ma tean küll, et ma viinaga hästi läbi ei saa aga kui mingi austraalia tüdruk hakkab õhutama, et ´kuule! sa oled ju põhjast pärit´ siis tundub endale ka, et see on mingi eriline näitaja...

Väike elamus oli siiski baari (või oli see lausa ööklubi) tualettruum, mille esruum oli pesus naisterahvaid täis, kes kõik oma väljanägemise kallal vaeva nägid. Kraanikausside ümber olev laud oli paksult kaetud riiete, ehete, kosmeetika ja kingadega. Ma ei hakanud endale midagi külge riputama ja proovisin ka mitte kõõrdi vaadata kuna õhkkond ei tundunud eriti sõbralik. Vaatasin, et asja aetud saaks ja jooksin kiirelt minema.
Mauritiuse fenomenile ma pihta ei saanud. Lennuk oli täis õnnelike äsjaabiellunuid (nad nägid päris jubedad välja sest enamikel oli seljataga pikk lend Dubaisse ja ootamine lennujaamas), kes otsustanud kaunile palmisaarele puhkama minna. Saar ise polnud pooltki nii tore kui Seishellid. Põhilselt seetõttu, et tegemist on suurema saarega, kus ühest linnakesest teise minekuks palju raha taksojuhtidele tuleb anda. Miskipärast oli meid majutatud mingisugusesse äri-linna, kus peale läikivate majade ja hotellide muud polnud. Varematel aastatel olla meil mingi peen ranna-hotell olnud aga kuna meeskond end viisakalt ülal ei suutnud pidada jäi see tehing katki - nüüd siis õpime kombeid koos ärimeestega.
Esimesel päeval käisime katamaraaniga sõitmas ja ujumas. Ma ei hakka pikemalt kirjutama, kuidas ma merest ja lainetest puudust olin tundnud.

Teisel päeval olime plaaninud mägedesse kõndima minna aga kuna õhtul lend oli ei julgenud päris metsikult uitama minna ja läksime mingisse pargi moodi kohta. Kõndida sai, vihma sai ka ja kits lubas endale pai teha. Päris imeline!

Samal päeval kui Mauritiuselt kodusesse Dubaisse sain jõudis külla ´sugulane´ Minna. Magas mõne öö mu diivanil, võttis kaasa oma CouchSurfing sõbra organiseeritud Sharjah kunstimuuseumi külastusele ja lendas edasi Türgi poole kui mina Hyderabradi lennul olin.
Muuseum oli päris muljetavaldav:

Vaheleht: graafik

Oli küll juttu, et juunis olen reservis (st üks päev teatatakse ette, mis lennud tulemas on ja vahepeal võivad helistada keset ööd ja lennujaama kamandada) aga näe - graafik on olemas ja esimene lend isegi tehtud...

2. -> Hyderabad -> 
5. -> Dallas (49h) -> 8. tagasi11. -> Ahmedabad -> 
13. -> Kooli lõpetamine
15. -> Beirut ->
20. -> Singapur (34h) -> 22. tagasi
26. -> Peshawar ->
27. -> Delhi ->
30. -> Madrid (31h) -> 2. juuli tagasi

Jube graafik igatahes - 5 turnaroundi ja ainult kolm normaalset lendu.

Kahekümne üheksas peatukk: nii need asjad käivad...

Täna öösel läksin Hyderabadi lennule (väljalend 3.45 hommikul). Me peame kaks tundi enne lennu väljumist peamajas end lennule registreerima. Sinna sõit võtab ka oma aja ning muidugi tuleb enne lendu ka juuksed kammida ja huuled punaseks võõbata. Kõik kokku läheb ajaliselt nii, et ma ärkasin 15 minutit enne 12 öösel ülesse. Kuna ma olin oma unerütmi püüdlikult mõjutanud ja juba kell 6 õhtul magama läinud siis see kõik polnudki nii jube kui arvata võiks.
Umbes tund aega enne väljalendu oleme me tavaliselt lennukis toimetamas. Sinna viib meid buss peamajast ja reaalsesse lennujaama terminalihoonesse ei sisene me kunagi (olen seal ainult korra käinud - siis kui detsembris Dubaisse lendasin).
Tänane hommik oli veidi eriline sest kui meie lennukini jõudsime ei olnud lennuk veel kohale jõudnud. Vaade oli selline:

Bussijuht oli nii unine, et ei pannud midagi tähele...

Ja nii oligi, et terve rida inimesi oli unustanud oma tööd teha ja lennuk oli kes-teab-kus. Istusime tund aega bussis ja ootasime, et see kohale veeretataks. Kõik vanemad lendajad (ka piloodid) väitsid, et sellist asja pole enne olnud - selline ajalooline sündmus siis!

Siiski õnnestus meil kõiges nii väle olla, et kui lõpuks Dubais maandusime olime ainult 5 minutit hiljaks jäänud. Jabur...