Kahekümne kuues peatükk: Pildid

Mulle tuli sõber külla!! Nüüd ongi nii, et vabad päevad veedan Reikoga ja vahepeal pean tööl ka käima. Te ju teate Reikot! Ta oskab eesti keeles ´parem pööre´ ja ´vasak pööre´ öelda pärast seda, kui me eelmine aasta temaga Prahast Eestisse sõitsime.

Blogi kirjutamine on ainult unarusse jäänud. Kuidagi raske on jälle järjepeale saada. Panen ülesse mõned pildid ja üritan neid selgitada...

Käisime Reikoga Dubai galeriisid otsimas. Tõesti tõesti! Siin ongi päris galeriid olemas aga asukoht on neil veidike keeruline. Trampisime neid otsides mööda tööstusmaastiku, kus pole jalakäijate teid. Ainuke asi, mis meid lõpuks päästis oli hea õnn ja telefoni gps süsteem sest ka taksojuhid ei teadnud, mida me sealt täpselt otsime. Õnneks asusid galeriid kõik enam-vähem puntras koos garaaž-linnaku moodi kohas. Ruumides sees oli kõik nagu mujalgi - sirge ja valge.

Toreda euroopaliku kohviku leidsime ka. Sinna tahaks tihedamini minna aga taaskord - mismõttes tööstuslinnak!!! Jala või bussiga normaalsed inimesed siin ringi ei liigu...

Uue korterikaaslase Joannaga oleme nagu hämarik ja koit. Tahaks kohtuda ja rääkida aga kui tema kooli läheb siis mina magan ja kui mina koju jõuan on tema magama läinud. Jätame üksteisele kööki toredaid kirjakesi.

Ning ükskord õnnestus kõik kangelased ühe laua taha saada. Joanna muidugi ei söönud sest tal oli uneaeg juba :)

Maailma kõrgeima hoone kõrval tutvusime ka vesipiibukultuuriga. Keegi oli lauale araabia keeles midagi kirjutanud (´Kes seda loeb on loll´ või midagi sarnast ilmselt...)

Enne kui Reiko tagasi Jaapanisse lendas käisin väikesel lõunasöögil koos ta vanematega. Ema oli terve laua toitu täis vaaritanud ja kiitis kui kenasti ma pulkadega süüa oskan. Pärast einet oli ilus tassitäis soolast teed kirsiõite ja vetikavarrega ning kartulist valmistatud magus marmelaadikomm. Väga veider igastahes!

Vaheleht: auto

Olen ammu tahtnud jagada pilte tuunitud autodest, mida siin päris palju ringi liikumas näha on. Nüüd on selleks võimalus tänu uue vidina olemasolule:

Mitshubishi fuso - ma arvan, et see kõliseb sõites väga rahustavalt.

Kahekümne viies peatükk: vaheldused

Birminghamiga polnud midagi erilist. Halb ilm, toredad majad ja tööriistapood koos hindu välimusega kaupmehega, kellel tundus olevat kõige kõvem inglise aktsent Inglismaal üldse ja kes tagus vastu rinda ´Mina kohalik, mina Birminghamist...´. Eks ta siis olgu kui see talle nii oluline on. Ostsin sellelt päris inglise mehelt liivapaberit, jootmisaluse ja ühe odavama riigli.

Tore oli, et Birminghamis on terve ehtekvartal, millele viitavad sildid linnas. Ning kuigi ma vaatasin eelmisel päeval ainult põgusalt internetist, kus on hotell ja kus tööriistapood, olin ma täiesti võimeline sinna ilma kaardita orienteeruma. Tagasi hotelli oli muidugi palju keerulisem saada - jubedat külma vihma sadas ja kohalikud polnud üldse abivalmid.

Ma ei tea kas ma olen maininud, et siia riiki ei tohi sisse tuua päris mitmeid asju. Alustades erinevatest ravimitest, kanaliha, piraattooteid, erootilisi asju ja kes-teab-veel-mida. Kui tollitöötajad mu kohvris riiglit silmasid oli elevust kui palju. Kutsuti kõrvale ja kästi pagas avada, uuriti riiglit iga nurga pealt ja nõuti selgitusi, et mida ma täpselt sellega teha plaanin. Ma ei taha mõeldagi, mis nende preilide peas toimus...

Trivandrumi lennuks valmistusin põhjalikult ja varakult. Piinasin end eelneval ööl magades ainult neli tundi (minu jaoks kohutavalt vähe) ning olin päeval nii toimekas kui suutsin ja käisin Dubai kirbuturul. Turg oli päris tore vaheldus ning kubises asiaatidest. Palju müüdi kaltse, kingi ja ehteid aga leidus ka toredaid raamatuid ning majapidamisasju. Välja nägi selline:

Eriti millegi ostmiseks isu ei olnud aga kiiruga võtsin siiski ühe raamatu, et oleks midagi millega aega raisata. Õnneks ostis Daniela hulgem raamatuid ning tulevikus kavatsen kaval olla ning kõik raamatud temalt laenutada - pole mõtet siin endale suurt varandust kokku kuhjata. Äkki kingin selle ühe, mille ostsin ka talle sünnipäevaks kui loetud saan...

Kell 5 pärastlõunal läksin magama ning kell pool 12 õhtul ärkasin ja sättisin end lennule. See oli üks päris hull ots. Tüübid nõudsid muudkui õlut ja viskit, segasid need omavahel kokku ning lennu lõpuks olid täis nagu tarakanid. WCd olid täis oksendanud ning kui ma maandumiseks oma istmele kolmanda ukse juures istusin, mis on vastakuti reisijatega (Airbusis on ruumi nii vähe, et mu põlved on peaaegu vastu vastas istuva reisija põlvi) ei teadnud ma kuhu suunas suurest täisoksendatud saamise hirmus pöörata. Õnneks laabus kõik rahulikult ja kained reisijad ei suutnud oma kaasmaalaste käitumist ära vabandada. Tagasilennul olime ise ka veidi arukamad ja ei jaganud jooke nii heldekäeliselt. Kui ma kell 2 pärastlõunal lõpuks koju sain magasin jutti kuni järgmisel hommikul kella seitsmeni.

Eile kirjutasin alla paberile, mille kohaselt kolmetoalise korteri vabanemisel mind koos ühe aruka inglase ja tshehhiga sinna ümber kolitakse. Praegune elukoht jääb linnast veidi kaugele kuigi korter on suur ja naabriks sain eile hilisõhtul toreda poola naisterahva. Lubatud eestlane ei ilmunud välja ja nüüd jagan kööki ning elutuba Joannaga kellele meeldib puhtus. Ta nühkis kõik juba mingi peene lõhnava vahendiga üle. Mulle meeldib ka puhtus ja võib juhtuda, et ma ei tahagi ta juurest lahkuda...

Varahommikul käisin USA viisa intervjuul, mis seisnes järjekorras seismises. Läksime tund aega enne nõutud aega kohale kuna firmas käivad jutud, et kui kell 7 minna siis läheb terve päev aega. Kuigi juba kell 6.08 järjekorras olime polnud me mitte esimesed - lugesin üle - umbes 70 inimest olid veel varasemad!! Kell 7 hakati inimesi tasapisi sisse laskma, kõigilt võeti käekotid ära ja saadeti järgmisse järjekorda. Siin oli meie firma inimestel väike eelis kuna normaalsed inimesed saadeti mingisse kolmandasse järjekorda, kust nad hiljem meie omasse tulid. Andsime oma paberid ja passi ära ning istusime ootesaali. Natuke enne kella 9 hommikul küsiti mult viis küsimust (nimi? oled enne usas käinud? on sul seal pere? oled vahistatud olnud? oled abielus?) ja öeldi, et homme saad passi viisaga kätte. Jabur... kõigile sellistele ja ka palju põhjalikumatele küsimustele olin ma varemalt arvutis vastanud. Põhimõtteliselt testiti kui väga ma seda viisat tahan, kas olen nõus järjekorras passima ja pudeli liiga kallist vett ostma.

Metroopeatuses nägin korraks päris elu -

Vaheleht: graafik

Aprill on selline:

4. -> Birmingham -> 6. tagasi
8. -> Trivandrum ->
11. -> USA viisa intervjuu
13. -> Kapplinn -> 15. tagasi
17. -> Istambul ->
19. -> Damascus ->
22. -> Kuweit ->
25. -> Veneetsia -> 26. tagasi
29. -> Shanghai -> 1. mai tagasi

Kahekümne neljas peatükk: aprill!

Esimesel aprillil sai kõvasti halba nalja. Olin Harares Zimbabwes ja õhtul pidi lend tagasi Dubaisse olema. Lõuna paiku käisin koos ühe väga paranolise Ameerika päritolu piloodiga linna uudistamas. Kõndimine ei tulnud muidugi kõne allagi sest ´Aafrika on jube ebaturvaline´. Ma ei saanud vastu ka vaielda ning üksi kõndimiseks julgust ei jagunud aga kuna tema takso eest maksis polnud väga vahet.Härra oli internetist välja vaadanud, mis maju ta linnas näha tahab (loe, mille ees ta endast pilti tahab) ning kohale jõudes tuli välja, et tegemist oli valitsuse majadega. Ronisime välja, ta hakkas juba poseerima ja mina pilti tegema kui sõjaväe riietuses mehed teisel pool tänavat lõugama pistsid. Käskisid meid enda juurde tulla ja pilti ei lubanud teha. Ameerika onu kamandas mu kiirelt autosse, vajutas uksed lukku ja käskis juhil gaasi anda. Selgitas mulle, et tema pole mitte paranoliline vaid realist ja me peame õhtusele lennule jõudma ega saa siin mingite tüüpidega kaasa minna. Ilmselt oli tal õigus.

Edasi sõidutas juht meid turule kuna härra soovis suveniire osta. Siinkohal hakkasin ma juba ka autojuhi selges mõistuses kahtlema. Tüüp viis meid mingile geto turule, kus kahelpool tänavat inimesed kastide otsast potte, lusikaid, gaasipõleteid ja jumal teab mida müüsid. Tänaval töötasid ka habemelõikajad ja majad meenutasid oma trööstituses Kopli liine. Ma vist ei pea lisama, et meie ainsad turistid olime ja hirmunult autoaknast välja vaatasime. Härra võttis ohjad jälle enda kätte (´We dont belong here!´) ja kamandas autojuhi kiirelt ümber pöörama ja minema sõitma. Juba hakkasid mingid mehed karjudes auto ligi tulema ja... no oli ikka hirmus küll!

Siis viidi meid turistidele (ja vb ka rikkamatele kohalikele) suunatud turule, kus ma hämmingus vaatasin kuidas härra kaubelda oskab. Mina olen tavaline põhjamaa inimene ja kui mulle hind öeldakse siis ma ei hakka seda 10x väiksemaks kauplema aga tema sai sellega suurepäraselt hakkama. Pärast selgitas, et ta tunneb piiri ära ja annab alati nii palju raha, et müüja ka kasumit saaks. Kokku ostis ta zim dollareid, mis 2009 aastal räige inflatsiooni tõttu käibelt kaotati. Kasutusel oli olnud 25 biljonilised rahatähed ja ka 100 triljonilised. Eelmisel päeval oli üks teine autojuht rääkinud, kuidas päts leiba oli maksnud 3 triljonit zim dollarit. Suuremateks ostudeks tuli raha autoga kohale vedada ja inflatsioon oli nii kiire, et kui ta korraks kõrval asuvasse poodi oli hindu kontrollima läinud oli tagasi tulles toote hind kahekordne olnud.

Kui lennujaama jõudsime teatati meile, et lend jääb vähemalt tund aega hiljaks. Hotelli ei helistatud kuna meie firma oli öelnud, et las tulevad ikka varem kohale, saavad kiiremini äkki pärast minema. Õnneks võimaldati meil aega parajaks teha äriklassi ootesaalis ja kui lennuk lõpuks kohal oli ootasime väravas. Ootasime ja ootasime kuni saabus teade, et ühe ratastoolireisija peen elektrooniline ratastool on kadunud ja nad ei saa teda lennukist maha. No täitsa jabur! Passisime seal väravas üle poole tunni.

Lend oli vahemaandumisega Lusakas Zambias. Osa inimesi läks maha, koristajad koristasid lennuki ära, osa uusi reisijaid tuli peale, köökidesse laeti kärud uute toitudega jne. Lõpuks oli kõik valmis ja inimesed koos meiega turvaliselt istuma pandud kui kapten tegi teadaande, et udu on laskunud ja nähtavus on vähem kui 15 meetrit. Meile helistati veel eraldi ja öeldi, et kui asi selgemaks ei lähe saame alles järgmise päeva pärastlõunal minema. Nimelt saab meil mingil hetkel liiga pikalt tööaega täis ja siis hakkab kohustuslik puhkus. Pärast 3 tunnist passimist ja reisijate rahustamist (kedagi ei lastud lennukist välja) läks udu siiski kergemaks ja lendasime välja - kohustusliku puhkuseni oli 1 tund jäänud - vedas firmal.

Lisaks läks meil katki masin, mis prügi lapikuks surub seega polnud me mitte lihtsalt rampväsinud vaid maadlesime ka prügiuputusega. Vähemalt olid reisijad väga arusaavad ja sõbralikud ning kiitsid meid vastupidavuse eest. Oli ka põhjust!

Muidu oli Zimbabwe tore. Olime kohapeal 48 tundi ja esimesel päeval käisime kahe piloodi ja sfs iga toredal safaril. Vedas, et ma sebra käest hammustada ei saanud:

Malaariat ka vast ei saanud...

Aga täna öösel peaksin uue korterikaaslase saama. Nimeks Liina nagu turmavees ütles - just just - eestlane! Loodame, et läheb hästi.