Suhteliselt järsu otsusega andsin lennufirmale lahkumisavalduse, pakkisin oma kola kokku ja lendasin tagasi koju elama. Eks ma olin plaaninud seda käiku nagunii aga miskipärast olin veendunud, et peaksin 4 aastat ikka täis lendama. Juuliks oli selge, et mingit nelja aastat siit küll ei tule ja 20. augustil pühkisin liiva jalgelt ning lendasin koju.
Nüüd olen tegelenud puhkamisega. Ja magamisega. Ning normaalsetel kellaaegadel normaalse toidu söömisega. Joon isukalt kraanivett (viimane kuu enne kõrbest lahkumist ei suutnud ma sealset pudelivett enam juua - nii halvasti maitses ja nii tühjana ning mitte midagi andvana tundus see... aga kraanist ei julgenud ka juua).
Naudin isegi seda, et kell neli päeval on kottpime ja võib suhtelises südamerahus magama minna. Ning kõndida saab igale poole... ja rattaga sõita - täiesti imeline!
Kuigi esimesed kaks-kolm kuud oli selline harjumise aeg. Ei olnud erilist entusiasmi midagi teha või kuhugi tööle end pakkuda. Isegi ehteid ei tahtnud teha. Ja kuigi oli plaanis korterit remontima hakata lükkasin seda sujuvalt edasi ega julgend/suutnud isegi ehitusmeestele helistada, et midagi kokku leppida.
Aga kõik muutus hoobilt, kui uus eluaasta turjale ronis ning nüüd tundub entusiasmi ja energiat taas olevat. Lammutan hoogsalt köögi seintelt kipsi maha, organiseerin abivägesid ning joonistan uue vannitoa ning köögi plaane. Tunde kaob mingite tobedate lampide valmisele (kas keegi üldse kunagi paneb tähele, mis lambid inimestel vannitubades on!? Ma küll ei märka!) ning ehitusfoorumite lappamisele, kas heliisolatsiooniks sobib kork või pillirooplaat...
Nüüd hakkangi ehitusblogi pidama sest tahaks pidevalt inimestelt nõu küsida või ideid jagada ja tundub tüütu ükshaaval teile kirju saata ja helistada... Ning äkki keegi teine tahaks just koguaeg nõu anda, kellelt polegi küsitud!
Nüüd olen tegelenud puhkamisega. Ja magamisega. Ning normaalsetel kellaaegadel normaalse toidu söömisega. Joon isukalt kraanivett (viimane kuu enne kõrbest lahkumist ei suutnud ma sealset pudelivett enam juua - nii halvasti maitses ja nii tühjana ning mitte midagi andvana tundus see... aga kraanist ei julgenud ka juua).
Naudin isegi seda, et kell neli päeval on kottpime ja võib suhtelises südamerahus magama minna. Ning kõndida saab igale poole... ja rattaga sõita - täiesti imeline!
Kuigi esimesed kaks-kolm kuud oli selline harjumise aeg. Ei olnud erilist entusiasmi midagi teha või kuhugi tööle end pakkuda. Isegi ehteid ei tahtnud teha. Ja kuigi oli plaanis korterit remontima hakata lükkasin seda sujuvalt edasi ega julgend/suutnud isegi ehitusmeestele helistada, et midagi kokku leppida.
Aga kõik muutus hoobilt, kui uus eluaasta turjale ronis ning nüüd tundub entusiasmi ja energiat taas olevat. Lammutan hoogsalt köögi seintelt kipsi maha, organiseerin abivägesid ning joonistan uue vannitoa ning köögi plaane. Tunde kaob mingite tobedate lampide valmisele (kas keegi üldse kunagi paneb tähele, mis lambid inimestel vannitubades on!? Ma küll ei märka!) ning ehitusfoorumite lappamisele, kas heliisolatsiooniks sobib kork või pillirooplaat...
Nüüd hakkangi ehitusblogi pidama sest tahaks pidevalt inimestelt nõu küsida või ideid jagada ja tundub tüütu ükshaaval teile kirju saata ja helistada... Ning äkki keegi teine tahaks just koguaeg nõu anda, kellelt polegi küsitud!
