Viiekümne üheksas peatükk: Märtsis on õnnelikud juhused

Märtsis oli mul taaskord väike puhkus (aga selle üle ei maksa liigset elevust tunda sest eks juba vanasõna ütleb, et kes aasta alguses pea iga kuu puhkust saab peab aasta teises pooles end pooleks töötama).

Kuna firma oli ääreni lahkust täis oli mu viiepäevasele puhkusele veel viis päeva juurde lisatud. See aga annab juba täiesti tõsiseltvõetava tegutsemisvabaduse. Õnnelike juhuste tahtel langes osa sellest ajast koku Münhenis toimuva Schmuck iga. Ülejäänud osa puhkusest otsustasin aga Jaapanis veeta.

Natuke läks Schmucki külastamine segaselt. Kui ma oma graafikuid ja asju varem teaks saaks öömaju ja inimestega kohtumisi veidi paremini planeerida. Aga läks nagu läks ja õnnelikke juhuseid ning kohtumisi jagus hulgim. 

Näiteks olid mu Praha sõbrad mulle muuhulgas prii pääsme Schmuckile organiseerinud. 

Ja ühel näituse satusin täiesti juhuslikult kokku kahe austraallasega, kellega kunagi 2007 aastal Melbournis koos sai õpitud. Ning viimasel päeval enne lennujaama minekut õnnestus poes sokke ostes isegi Ketliga kokku joosta. 

Tegin natuke näitusepilte ka:

Seejärel algas mu järjekordne lennuseiklus. Olin end Lufthansa Münhen-Narita lennule broneerinud ja kõigi eelduste kohaselt pidi see lend piisavalt tühi olema. Südame rahustuseks küsisin veel infolauast üle, et kas lend on ikka piisavalt tühi ja ma saan ikka pileti kui väravasse lähen. Vastus oli kõike muud kui rahustav - lend on üle broneeritud aga minge proovige, äkki saate kuidagi peale. Istusin närviliselt väravas, panin end mingisse ootenimekirja, kuhu kõik minusugused töötajate piletitega reisijad end registreerima peavad. Nimekirjas oli veel üle kümne nime.
Mingi noormees, kes ka end nimekirja oli pannud hakkas ajaviiteks juttu ajama. Rääkis, et ta poissõber töötab sellel lennul ja neil on Tokyos 4 päevane layover. Seepärast üritavad pea kõik töötajad oma sõpru-sugulasi kaasa võtta. Tundsin end järjest ebakindlamalt - ma olen ju hoopis teise firma töötaja, kellelegi ei lähe korda, kas ma saan sellele lennule või mitte! Seejärel selgus, et Air ANA oli oma Tokyo lennu tühistanud ja üritas võimalikult sure hulga oma reisijaid Lufthansa lennule saada - sellest ka suur üle broneerimine.
Lõpuks hõigati välja terve seeria nimesid aga mina enda oma ei kuulnud. Noormees läks koos teiste õnnelikega väravasse ja viipas mulle hüvastijätuks. Istusin seal nagu hunnik õnnetust ja nuputasin, kuskohas ma järgneva öö veedan kui üks värava töötajatest hakkab mulle viipama, et tule-tule nüüd, mis sa passid! Ühesõnaga - ma sain lennule aga nad andsid mulle töötajate istme - järgmiseks 11 tunniks! Mõtlesin veel kahtlevalt, et ei tea, kas ma tahan seda teha...

Istusin tagumises köögis ühele vabale töötajate istmele ja kujutlesin, milline piin mind eest ootab. Üks stjuardessidest selgitas, et nad said kõik oma sugulased ja sõbrad lennule tänu sellele, et töötajate puhkeala (CRC) uks ei töötanud korralikult. Sellest tulenevalt pidi firma eraldama neile reisijate istmed, et nad saaks lennul puhata aga nemad otsustasid neile istmetele oma pereliikmed võtta ja katkise uksega CRCs ikkagi magada. Pärast õhkutõusmist ütlesid nad mulle, et ma jään neile teeninduse ajaks jalgu ja äkki ma lähen ja põõnan neli tundi nende CRCs kuniks nad oma toimetustega ühelepoole saavad. (Seda vist ei pea mainima, et CRC on reisimiseks mugavam kui esimene klass!) Hiljem magasid töötajad vahetustega 5 tundi ja siis oli taas minu kord. Mul ei ole kunagi varem nii mugavat ja pikka lendu olnud! Lufthansa on ametlikult mu lemmik firma.

Jaapanis oli veel üks õnnelik juhus. Nimelt oli mu sõber, kellele ma külla läksin, endale 6 kuud tagasi pileti Pina Baushi tantsuetendusele ostnud. Ülejäänud piletid olid juba ammu läbi müüdud. See aga tähendas, et ma peaksin need 3-4 tundi niisama linnapeal uitama, kui tema kultuuri naudib. Lisaks oli see kõik veel logistiliselt jube ebamugav. Parkisime auto teatri juurde ära ja jalutasime sealt läbi, et uurida, et ega keegi viimase hetke pileteid ei müü kui märkasime mingit eriti pikka järjekorda. Teater oli nimelt paigutanud päris suure hulga lisaistmeid saali ja hakkas neid tund enne etendust müüma. Vaatasime skeptiliselt järjekorra pikkust aga otsustasime siiski proovida. Ma olin viimase 10 inimese hulgas, kes sel õhtul endale pileti sai! Ja see etendus oli seda kõike väärt!

Kirsiõitega läks Jaapanis sel aastal natuke kauem ja sellest vaatemängust jäin ma kahjuks ilma. Kuigi paar puud siiski leidsin :)

Viiekümne kaheksas peatükk: Frustreeriv veebruar

See aasta on päris meeleolukalt kulgenud.

Veebruaris tegime Kätriniga HOP galeriis näituse Väikesed Valitsejad (Little Empresses), millega lahkasime hetkel mõlemat köitvat kodu-teemat.

Näitus sai päris head tagasisidet ja süstis (mulle) indu loominguga aktiivsemalt edasi tegeleda.

Näituse korraldamiseks koju ja tagasi Dubaisse sõit oli tavapärane seiklus ja närvikulu. Nimelt otsustasin kõige kiiremat teedpidi koju sõita ja selleks oli kurikuulus Aerofloti lennufirma vahemaandumisega Moskvas.
Juba Dubai lennujaamas pardakaarti nõudes sahmisid tüübid arvutite taga tavapärasest kauem aga said asjaga lõpuks siiski hakkama. Magasin terve tee Moskvasse ning kui seal lõpuks kohal olin sammusin uljalt transfer laua juurde. Siin algas jama. Tallinnase väljuva lennuni oli veel üle tunni aja aega aga tüüp ei suuda mulle pardakaarti printida. Näeb, et pilet on arvutis olemas aga mingi tehnilise jama tõttu mind lennule registreerida ei suuda. Nõnda ta seal jamas, helistas ülemustele, karjus ja ähvardas... kuniks lennuk ikkagi ilma minuta Tallinna poole ära lendas.
Siis teatas noormees, et kuna lennuk nüüd läinud on saaksid nad mu homsele lennule panna... aga kuna mul viisat pole siis tuleks mind hoopis riigist välja saata. Siinkohal sain ma juba päris kurjaks - mismõttes! Nemad keeravad mingi jama kokku ja mina muudkui kannatagu! Käskisin neil veidi oodata ja lubasin, et muretsen uued piletid. See polnud kuigi kerge, kuna ma ei saa vajalikele netilehtedele oma telefoniga ligi. Noormees viis mind kuhugi taharuumidesse, kus prouad kõvasti ´tööd´ tegid ja netipoodidest head-paremat endale valisid. Veidi vastumeelselt lasti mind ühe arvuti taha. Klaviatuur on kirillitsas! Hüpikaknad on blokeeritud, mida mul oma programmide kasutamiseks vaja on! Kõvasti jahmedamist ja ei mingit kasu... Lõpuks tegime ikkagi kõik vajaliku skype teel ja ema abiga. Aga kuna väljuva lennuni oli umbes 5 tundi aega ei saanud noormees mulle ikkagi piletit anda. Kirjutas mulle hoopis mingi Loa:

Kui märgitud ajal nõutud laua juurde läksin oli sellel silt:

No tere Venemaa!!! Tõepoolest???
Üritasin töötajate moodi inimestelt aru pärida aga keegi millestki midagi ei teadnud ega aidata osanud. Istusin nõutult oma värava juurde maha ja ootasin, mis üllatusi elul veel tuua on. Üllatuseks oli üks varemalt arvutite taga ´tööd´ vihtunud proua, kes ei-tea-kuskohast järsku mu kõrvale ilmus, mulle pileti pihku surus ja minema tammus. Nojah! Kas ma tõepoolest veel üllatun?
Kõige lühem ja kiirem tee koju kestis lõpuks ligi 16 tundi.

Tagasi Dubaisse pidin lendama otse pärast näituse avamist. Lend väljus kuskil kella 5 paiku hommikul seega otsustasin pärast avamist pummeldada kuniks lennujaama tuleb minna. Mõeldud tehtud! Siiani on veidi ähmane kogu see teekond (ma imestan, et nii joogiseid reisijaid üldse lennukisse lastakse). Aga kuidagi ma sinna Lufthansa lennule Frankfurdi suunas sain. Mu õnn oli suur kui avastasin, et saan üle kolme istme põõnata. Ainuke õudne asi oli saabuv pohmell ja jube joogijanu.
Frankfurdis võtsin oma kohvri välja, kõmpisin teise terminali, registreerisin end lennule, andsin neile kohvri edasi ja läksin oma pardakaartidega passikontrolli suunas. Pidevalt huilgasid mingid neoon-särkides segased tüübid mööda terminali ringi ja vilistasid. Ega ma täpselt aru ei saanud, mis seal toimub kui järsku kuskilt kuulsin - turvatöötajate streik! Passikontrolli järjekord oli hiiglama pikk ja tundus, et kedagi ei tööta seal. Mingil hetkel hakkas järjekord veidi liikuma kuniks mul oli jäänud veel 10 meetrit oodata. Siis tulid turvamehed ja teatasid, et minge laiali, lennujaam on suletud. Nad said päris kurjaks kui inimesed kuhugi minna ei tahtnud. Soovitasid lennufirmade kassadesse pöörduda ja uurida, mis edasi saab.
Oh seda tunglemist. Ja mina pohmellis ning magamata. Tõeline õudusunenägu. Oma mantli olin ka kavalasti kohvrisse ära pannud, et see otse Dubaisse läheks ning ma sellega mööda terminale ei peaks sammuma. Istusin ja ootasin, et inimesed maha rahuneks ning otsustasin hiljem uurida, mis minust siis nüüd saab. Pärast paari tunnist ootamist saabus uudis, et meid kõiki pannakse bussidele ja sõidutatakse Düsseldorfi. Lennuk lennuatatakse ka sinna ja siis sealt lendame Dubaisse edasi. Kõik läkski nõnda - ainult kohutavalt külm oli pideval ilma mantlita. Ning ma jõudsin Dubaisse tubli 6-7 tundi hiljem. See oli see aeg, mis ma pidin oma järgmiseks töö-lennuks magama.

Ning ega sellega siis draama ei lõppenud. Dubais oli nii paks udu, et takso sõitis mitu korda valesti - juht ei näinud õiget teed. Lõpuks korteris magasin oma 3 tundi und ja hakkasin tööle kiirustama. Alles siis kui juba peamajas olin meenus, et oleks olnud kaval helistada infoliinile ja uurida, et ega mu väljalend ei hiline udu tõttu... helistasin ja muidugi see hilines! Sõitsin tagasi koju, tukastasin veel tunnikese ja kobisin taaskord tööle.
Hakkas passimine. Kõigepealt ootasime pikka aega peamajas (õnneks oli kohvik avanud arve firma kulul seega sai tasuta süüa ja juua), siis kui lõpuks lennukisse jõudsime passisime seal edasi. Ei vaja vist mainimist kui jubedalt väsinud ma selleks ajaks olin. Istusin äriklassis ja vaatasin telekat (töö ajal magamine pole lubatud), kui järsku saabusid reisijad. Ja oi-oi kui kurjad reisijad! Neid vaesekesi oli lennujaamas suures teadmatusest hoitud, süüa ja juua polnud nad endale oma suures ihnuses ka loomulikult ostnud. Ja ega see siis ei tähendanud, et me nendega õhku saame tõusta. Põhimõtteliselt oli firma sokutanud tülikaks muutunud reisijad lennujaamast lennukisse aga udu oli ikka veel korralik ja õhku ei saanud keegi tõusta.
Aga lõpuks lõppevad kõik õudsad olukorrad. Saime loa välja lennata, töötasime terve tee Prahasse ja kobisime hotelli magama.