(Puhkuselt tulles kirjutasin ja jätsin draftsi seisma:)
Ei saa öelda, et meil emaga puhkuse asukohavalikuga liiga hästi vedanud oleks aga siiski...
Plaane tehes vaatasime igasugu huvitavaid kohti, kuhu minna aga õnneks suutsime erinevatel kaalutlustel Filipiinide keskosa oma plaanidest välja jätta (see, mis taifuuni poolt täitsa tümaks tehti). Palawani saarel plaanisime ka saare põhjapoolsesse otsa mõneks päevaks minna kuid ka see plaan jäi katki kuna taifuuni teekond oli paika pandud (möödudes sealt suht lähedalt) ja pole ju mõtet minna ise endale muhku norima.
Siis panime endale suurel saarel tagasisõidu lennujaama lähedal kalli hotelli kinni, et enne tsivilisatsiooni naasemist pori korralikult maha pesta ja kui võimalik ka lähedalasuvale vulkaanile minna. Aga meie lend suurele saarele tühistati ja me pidime need viimased kaks ööd juba koduseks saanud väikeses (ja oluliselt odavamas) hotellis veetma ning viimase päeva hommikul terve teekonna korraga sõitma. Sellele teekonnale jäi nii mõnigi planeerimatu asi. Näiteks küsimus, kuidas kõige kiiremini ja samas mõistlikult saada Manila lennujaamast Clarki omasse (~100km).
Alustuseks tuli Manila lennujaamas tüdinemiseni vaielda taksojuhtidega, kes üritavad turistidelt mitu nahka koorida, stiilis "ma tahan taksot, millel oleks taksomeeter!" - "Ära muretse, ma teen sulle mõistliku hinna ja sa saad bussijaama 550 pesoga!". Ma ei tahtnud jonni kuidagi jätta kuigi bussijaama oleks suht kiitelt tahtnud. Pärast mitme tüütu tüübiga vaidlemist (ja igasugu jaburaid valesid stiilis - meil ei ole lubatud taksomeeteit kasutada) näidati meile siiski suund kätte, kus normaalsed inimesed normaalseid taksosid saavad. Siinkohal mainiks, et lennujaam röövtaksosid soosib ja neile parima koha klientide püüdmiseks annab samas kui normaalsed taksod kuskil kaugemal nurgas passivad.
Bussijaamas taksost välja astudes krabas mingi vanamees kohe ema seljakoti ja uuris, kuhu me minna tahame. Ning ka see oli täielik õnn sest kui ta meid joonelt õige bussini poleks viinud (väikese taskuraha eest muidugi - kuidagi tuli ema kott ta käst kätte ju saada) oleks me sellest bussist napilt maha jäänud.
Ning kui lõpuks bussile saime saabus kergendus kuigi kõva loksumine mööda täitsa hulle tänavaid ja teid alles ees seisis. Buss oli nagu eeldasime plastikust istmekatetega, jääkülma konditsioneeriga (ma arvan, et filipiinod karastavad end selle abil) ja suure televiisoriga, kust mingi usa õudusfilmi karjed-kriisked-plärtsud meid kurdistada püüdsid. Samas lõi see päris autentse taustaheli arvestades, kuidas buss mööda teed hüples. Täielikuks boonuseks oli, et justnimelt selles bussis asus meie reisi kõige parem wifi levi.
Lennujaamas koorisid nunnud filipiinlased veel paar nahka me seljast. Nimelt pärast pileti kätte saamist ja enne passikontrolli sisenemist on neil väike lauake, kus mingi mehike nõuab terminali tasu. See oli 550 pesot inimese kohta (võrdluseks bussisõit 100km on 150 pesot inimese kohta). Muidugi jäi meil 40 pesot puudu ja selline tore põrandaalune äri kaardimakseid ei võimalda. Nõnda tuli minna pangaautomaadist lisa võtma - üks väljavõte on 200 pesot. Ma siis uurisin, et mis me selle suurepärase tasu eest saame - tüüp valetas, et wifi ja kõik muu hea ootab ees. Kui lõpuks terminalis uurisin, et kus see wifi siis on selgus, et selle raha eest teevad nad meile hoopis teadaandeid (nelja väravaga lennujaamas ei leia ma loomulikult ülesse, et kuhu ja millal minna tuleb).
Lõpetuseks. Aasiasse ei taha enam reisida - pidevalt sobravad kellegi väikesed käed rahakotis ja mõeldakse välja mingeid imelisi hindu (tüübid üritavad isegi siis kui asjal hinnasilt küljes on - lollid valged inimesed ei oska ju midagi märgata), kõik see räpp ja prussakad, jube ülerahvastatus, niiskus ja palavus... virin-virin...
Aga emaga oli tore!
 |
Selle kolmerattalise kummi suutsid valged daamid katki istuda (tegelikult aitas mingi nael ka)
|
 |
| Põhimõtteliselt olime terve puhkuse kerges õlle vines. Kuidagi pidi kultuurishokiga hakkama ju saama... |
 |
| Lahjemad joogid tekitasid üldist hämmeldust |
 |
| Teel maaalusele jõele |
 |
| Teed väljaspool kesklinna (kusjuures ma arvan, et me oleme siin ikka veel Puerto Princesa linnas - see on pindalalt üks Filipiinide suurimaid linnu) |
 |
| Kaunid mäed |
 |
| Ämblikpaadid |
 |
| Päevake rannas |
 |
| Sulandusime täiega massi... |
 |
| Põhiline transpordivahend |
 |
| Jeee! Tagasi tsivilisatsiooni! |
