Ma ei teagi, kas tingituna selle kuu lennugraafikust või liiga pikast ebaregulaarsest elurütmist (detsembris saab juba kaks aastat siin täis) aga mul on tekkinud tõsised unehäired. Üritan toimida loogika järgi, et magan kui und on aga see on viinud selleni, et magan päeval ja öösel loen raamatuid. Vahele tuleb veel paar öist/päevast lendu ja see kõik väsitab jubedalt.
Samas on olnud täiesti vaimustavalt tore kuu. Enamus lende on seotud tuttavate/sõpradega, mis kergelt erakliku elu palju rõõmsamaks muudavad.
Kuu esimeses poolde vahetasin endale ühe San Francisco lennu. Varem ma seda lendu saanud pole ja erilist huvi selle vastu ka ei tundnud kuna tegemist on 15 tundi kestva puhta õudusega. Reisijate profiil on keskmisest raskem ja kui nii pikale lennule veel kehv meeskond peaks ka satuma siis... no siis on väga paha. Positiivse küljepealt on San Franciscos Taavi
ja teda on ikka tore kord mõne aasta jooksul näha. Ning lend ei olnud ka nii hull kui kõik reklaamisid.
Käisin Taavi soovitusel toredas hipide linnaosas Highsis (kus korra tekkis isegi tunne, et äkki pole liiga turvaline) ja unustasin end raamatupoodi. Üllatuseks avastasin makstes, et näppu oli hakanud signeeritud raamat.
Muidugi tuli ka turistimad kohad kiirelt läbi jalutada.
Ning ühel tänaval oli suunav silt:
Aga mida ei olnud oli Linda.
Õnneks ma tean täpselt, kus ta tegelikult on ja 27. kuupäevaks saingi lennu tema juurde! Loodetavasti tulevad suuremad pidustused. Tiksuma on hakanud uus kümnend...
Pärast läänest saabumist saadeti mind suht kohe ida poole: Singapur-Brisbane-Singapur. Ma pole niiii väsinud juba kaua olnud. Kuigi Singapur on üks mu lemmikumaid tehismaailmu polnud seekord sellest liiga palju rõõmu. Esimesed 24h sõin ja magasin ning järgmisel 24 tunnil käisin punase turistibussiga linnas tiirutamas ja jalutasin kuulsas tehispargis.
Brisbaneis magasin taaskord suure isuga ja tegin linnas ainult sümboolse tiiru. Õhk oli pehmelt soe. Hakkasin jälle mõistma, miks kõik eestlased Austraaliasse elama tahavad minna...
