Päris tihti kuulen, et Mis!? Ainult 24 tundi? No sellega ei jõua sa ju küll mitte midagi? Saad lihtsalt linnukese kirja...
Ja eks see mõnes mõttes ju nii ongi. Pärast 52 tunniseid USA layovereid oli endal ka natuke selline tunne, et 24 tunni jooksul jõuab korra magada, süüa ja tagasilennule sättima hakata.
Samas kui ühte nädalasse mahub Durban (LAV) ja Dublin siis tundub see 24 tundi üüratu aeg, mis annab päris palju tugevaid emotsioone. Iga järgnev kohapeal veedetud päev oleks lihtsalt rahulikum/rahustavam. Tihtipeale tundub ka magamine täiesti ületähtsustatud toiming olevat. Magan siis kui igav on ja tagasi Dubais olen.
Durban
Kuna maandusime suhtelistelt hilja siis ega muud tarka peale õhtusöögi polnudki plaanis. Lõuna Aafrika on Argentiina kõrval tuntud väga maitsva liha poolest, mis on minusugusele tüübile, kes kalast kangemat kraami hetkel enam ei tarbi suhteliselt heidutav. Meeskond tellib ribimägesid ja veiniojasid ning kõik vaatavad veidi kahtlustava pilguga mu õlle ja kala poole. Õllest said šotlased ja ukrainlased vähemalt aru. Pärast küllaltki meeleolukat õhtusööki ei tahtnud keegi loomulikult enam magama minna. Tänaval kostus ´kauneid´ karaoke helisid ja kuna veiniojad olid teinud oma töö seadsime sammud sinna suunda. Siinkohal tasub mainimist, et meiesugustele tüüpidele on karaoke laulmine Aafrikas täielik fiasko. Väike stiilinäide kohalikust hääleulatusest on siin. Aga see kõik ei hoidnud meeskonda loomulikult tagasi. Lõpuks pidin lahkuma kuna asi läks õhtu edenedes ikka jube piinlikuks.
Järgmisel hommikul seadsin sammud ranna suunas, mis pidi 25 minutilise jalutuskäigu kaugusel asuma. Tõepoolest oligi sinna umbes 25 minutit lõõskavas päikesepaistes mööda järsku mäenõlva alla jalutamist. Alumine linn oli kaunis kuigi LAVile omaselt on kõik eramajade hoovid kõrgete aedadega, mille ülemised osad on veel okastraadi, elektrikarjuse või klaasikildudega vähem atraktiivseks muudetud.
Kaunis rannas kaasa võetud lõunasööki mugides tundus elu ilus.
Tagasiteel lennukis jäid päris paljud reisijad mind jõllitama ning ma jõudsin juba mõelda, et ju ma tundun neile siis väga kaunis. Reaalsus oli see, et päikesepõletus mu näol ja kätel hakkas lõpuks välja paistma ning hoolitsevad kolleegid uurisid, et kas kõik on ikka korras. Korras, korras - vähese puudri viga... (päikesepõletus pole meile tegelikult standardite kohaselt lubatud)
Dublin
Kui ema sõbranna Advig kuulis, et ma mõne päeva pärast tema uue kodukoha lähistel maandun sai mu 24 tundi kiirelt planeeritud. Siinkohal talle suured tänud meeldiva aja ja sooja vastuvõtu eest. Pärast tööpäeva võttis ta muhe majaperemees mu käekõrvale ning viis rongiga Dublini lähedal asuvaasse väikelinna, kust oli veel pool tundi autosõitu nende kodu lähedal asuvasse Wicklow mägede rahvusparki. Ega ma ausaltöeldes kohe aru ei saanudki, kui pikk matk mööda mägesid meil ees seisab. Isegi kui Advig seda mainis ja pimedale ajale jäämisest rääkis ei jõudnud see kõik mulle päris hästi kohale. Matkarada ise oli enamuses vanadest raudteeliipritest ehitatudja pidi kuskil 9 kilomeetrit olema. 9 kilomeetrit jah aga enamuses ülesmäge ja vastutuult ning hingematvalt kenas looduses. Lõpuks kui nii pime oli, et umbes sai aru, kus tee läheb jõudsime tagasi alla orgu, astusime läbi ühest vanast surnuaiast, mille hauakivid minust kõrgemad olid (kõik oli väga maagiline ja samas hirmus) ning saime muheda majaperemehega küüti koju, kus juba ootas maitsev õhtusöök koogiga. Kindlasti peaks sinna tagasi minema, et maagiline surnuaed ka vähem maagilisel ajal üle vaadata ning paremat aimu saada majast, mis selleks ööks peavarju pakkus.
