Suures kojutuleku ja kodusoleku elevuses ei kirjutanud ma loomulikult midagi kuigi öelda oleks olnud nii mõndagi. (Juuni) alustuseks vahetasin oma Veneetsia lennu Sao Paolo vastu kuigi Veneetsia oleks kindlasti huvitav olnud oma näituste ja asjadega... aga pean tunnistama, et olen siin veidi materialistiks muutunud ja üritan pigem rohkem lennutunde teha - eriti kui üks nädal kuust puhkus on. Ja kes siis Brasiiliasse ei tahaks minna! Selle loosungiga läksin kohe alt. Nimelt on Sao Paolo piisavalt lõunas ja seal oli antud hetkeks suht jahe talv käes. Muidugi pingutasid kohalikud oma saabaste ja mantlitega üle - nii külm seal nüüd ka polnud - aga kleidikese ja sandaalidega ma ka (hotellist) kaugele ei jõudnud. Üldiselt tundus linn suht tööstuslik ja kõle olevat aga ilmselt oleks toredaid kohti leidnud kui oleks kuhugi kaugemale vaatama saanud minna.
Külmale Sao Paolole järgnes soe lõbus ja tantsune Viin, kus Kristiina mulle kohaliku kunsti skeenet tutvustas ning maitsvaid pannkooke küpsetas (pärast seda kui me päikesetõusul pidustena ratastel koju kimasime). Nagu mõistan võib ta külalislahkust praegu kodumaal nautida. Kiirustage seltsimehed unetud!
Aga enne veel kui puhkus jõudis alata saabus ka kerge kultuurišokk milleks oli kaks lendu Ugandasse. Ilmselt oleks see va šokk veidi leebem olnud või sootuks olemata jäänud kui ma poleks paari tüdrukuga kaasa lastekodu külastama läinud. Nimelt käivad kaastundlikumad stjuardessid sealsetele lastekodudele asju viimas, misiganes neil endal või kellegil teisel üle on. Kuna mu tarbimisharjumused suurt ülejääki ei tekita ostsin kaasa mänguasju ja kommi - lisaks hädavajalikule on aegajalt ka midagi muud vaja. Tuli välja, et see lisa, mida aegajalt vaja on polegi lihtsalt kommid ja nänn vaid lihtne inimlik lähedus.
Ja kuigi see kõik oli väga südamlik ja tore traumeeris see mind samas päris korralikult. Võimalik, et ma mõtlen selle kõige üle liiga palju aga tundub, et see asi ei saa kuigi lihtne ka laste seisukohast olla. Iga päev saabub uue lennuga umbes 15-17 inimest, kes kõik ei lähe muidugi lapsi vaatama aga paar neist ikka tuleb - see tähendab katkematut voolu võõraid inimesi, kes kunagi ei pruugi tagasi tulla. Nad jäävad mõneks tunniks, mängivad ja lobisevad ning lähevad jälle minema. Kasvatajad on korraldanud asja nii, et lapsed võõrastele ikka tantsiks ja laulaks - ka selle vajalikkuse üle on mul kerge kahtlus. Muidu oli kõik väga südamlik ja tore ning kui keegi neid toetada tahab/saab siis neile on ka fb leht tehtud.
Ja siis saigi ilma suuremate jamadeta tagasi koju perega jaanipäeva veetma.
Ja rattaga sõitma
Ja saunatama
Ja purjetama
Päikesetõus hotelli aknast oli selline
Külmale Sao Paolole järgnes soe lõbus ja tantsune Viin, kus Kristiina mulle kohaliku kunsti skeenet tutvustas ning maitsvaid pannkooke küpsetas (pärast seda kui me päikesetõusul pidustena ratastel koju kimasime). Nagu mõistan võib ta külalislahkust praegu kodumaal nautida. Kiirustage seltsimehed unetud!
Ja Kristiina oli selline :)
Aga enne veel kui puhkus jõudis alata saabus ka kerge kultuurišokk milleks oli kaks lendu Ugandasse. Ilmselt oleks see va šokk veidi leebem olnud või sootuks olemata jäänud kui ma poleks paari tüdrukuga kaasa lastekodu külastama läinud. Nimelt käivad kaastundlikumad stjuardessid sealsetele lastekodudele asju viimas, misiganes neil endal või kellegil teisel üle on. Kuna mu tarbimisharjumused suurt ülejääki ei tekita ostsin kaasa mänguasju ja kommi - lisaks hädavajalikule on aegajalt ka midagi muud vaja. Tuli välja, et see lisa, mida aegajalt vaja on polegi lihtsalt kommid ja nänn vaid lihtne inimlik lähedus.
Ja kuigi see kõik oli väga südamlik ja tore traumeeris see mind samas päris korralikult. Võimalik, et ma mõtlen selle kõige üle liiga palju aga tundub, et see asi ei saa kuigi lihtne ka laste seisukohast olla. Iga päev saabub uue lennuga umbes 15-17 inimest, kes kõik ei lähe muidugi lapsi vaatama aga paar neist ikka tuleb - see tähendab katkematut voolu võõraid inimesi, kes kunagi ei pruugi tagasi tulla. Nad jäävad mõneks tunniks, mängivad ja lobisevad ning lähevad jälle minema. Kasvatajad on korraldanud asja nii, et lapsed võõrastele ikka tantsiks ja laulaks - ka selle vajalikkuse üle on mul kerge kahtlus. Muidu oli kõik väga südamlik ja tore ning kui keegi neid toetada tahab/saab siis neile on ka fb leht tehtud.
 |
| Väntsu-väntsu |
Ja rattaga sõitma
Ja saunatama
Ja purjetama
 |
| Pildi tegi Tõnis kuna mul endal olid käed tööd täis |
