Aprill lõppes toreda koduskäiguga, millele järgnes mai nagu suur pohmell. Kõik, mis sai valesti minna, see ka läks (tegelikult olgem ausad - asjad võivad ilmselt veel halvemini minna).
Sain maiks suurepärase graafiku - üle pika aja olin kohe väga rahul. Kuu alguses oli München - jeee! saab minna ja ehtenäitused üle vaadata! Siis Singapur-Melbourne-Singapur - Singapur on üks toredamaid kohti aasias ja Melbourneis on nii toredaid eestlasi kui ka austraallasi, keda oleks rõõm näha. Siis üks Pakistani turnaround - kõik ei saa ideaalne olla. Praha ja sõbrad, Seattle - üks mõnusamaid Ameerika linnasid ning lõpetuseks 5 vaba päeva jutti.
Algas asi sellega, et Münhenisse minekul, kui ma peamajja jõudsin polnud bussis mu väikest kohvrit. Loomulikult jäin ma lennust maha, manager muretses mulle uue (kasutatud) kohvri ja öösel saadeti mind hoopis Pariisi. Mitte, et mul midagi Pariisi vastu oleks aga ma tahtsin ikkagi Münhenisse minna.
Singapur-Melbourneilt võeti mind õhtu enne lendu maha sest Austraalial olla mingi probleem mu riiki lubamisega. Asemele pandi Ho Chi Minh, mis oli seekord huvitav kuna kohalik tüdruk vedas meid mööda linna ringi ja näitas tänavaelu. Järgmisel päeval käisime Cu Chi tunneleid uudistamas, mis olid sõjas Ameeriklaste vastu otsustava tähtsusega.
Tagasi Dubais avastasin, et järgmisel hommikul on lennukavas LYS. Vaatasin, mis ilm Lissabonis on, pakkisin kohvrid ja läksin jälle tööle. Briifingul sai selgeks, et LYS on hoopis Lyon ja ilm on seal veidi külmem. Siiski oli tegemist imetoreda linnaga - rentisin ratta ja kimasin ringi.
Tagasi Dubais valmistusin oma ühte ja ainukest turnaroundi tegema. Kuna tegemist oli öise lennuga läksin kell 4 pärastlõunal magama. Enne seda veel arvestasin, et mis kell ma peamajas pean olema, mis kell bussi istuma ja seega, mis kell ärkama. Kui peamajja jõudsin imestasin, et miks mu Pakistani lendu ekraanidel pole. Natuke aega pärast imestamist sain aru, et mu tehted olid kõik valed olnud - olin tund aega hiljem kohale jõudnud ja seega oma esimese puudumise kirja saanud. Firma suhtub puudumistesse päris karmilt - nende eest saab hoiatuse ja kui hoiatus käes võib järgmisse klassi tööle saamisest suu puhtaks pühkida - umbes aastaks või paariks. Tulin nutusena korterisse tagasi, saatsin managerile põhjaliku kirja oma puudumise põhjusest ja jäin vastust ootama. Vastust ei tulnud - tundub, et pääsesin hoiatusest. Vaatame tulevikus, kas äriklassi lastakse või jäi ikka märk külge.
Seekord Prahasse minnes otsustasin, et ei hakka inimesi teavitama vaid teen neile üllatuse. Ka see oli mul üks ütlemata paha mõte - kes oli telefoni koju unustanud, kes töökohta vahetanud, kes pidulikul õhtusöögil jne jne. Tagasilennu eelsel hommikul õnnestus siiski mõnda inimest näha ja reedehommikusel turul köögivilja, juustu ning vorsti osta.
Hommikusöök Nastinka ja Paveli juures Prahas
Kuna käin oma selja ja jalgadega regulaarselt arsti külastamas siis oli mu peas kindel mälestus, et mai keskel peab uuesti minema. Imestasin, et sekretär mulle meenutavat sms-i ei ole saatnud, panin omale aja kirja ja läksin vabal päeval kohale (sinna on kuskil tund aega bussidega seiklemist). Arst tuleb ooteruumi uurima, et ´noh, mis siis nüüd mureks - miks sa nii vara tulid?´. ´Eee, te ütlesite, et ma pean 6 nädala pärast tulema´ - ´Ei! Mis 6 nädala! 4 kuu pärast ikka!´. Siinkohal olin ma kõigist nendest möödalaskmistest juba nii väsinud ja pideva jamaga juba ära harjunud, et ma isegi ei imestanud enam, kuidas asjad jälle nii kujunesid. Helistasin Kristile (üks tore eestlane siin), saime kohvikus kokku ja lobisesime kuni õhtuni.
Kohtasin Kristit kui Münhenist reisijana tagasi lendasin, ta naeratas ilusasti, hääldas mu nime õigesti ja pakkus juua.
Seattle lennule unustasin meeskonna nimekirja kaasa võtta (kirjutan alati enne lendu vajaliku info välja, et kõik selge oleks) ning loomulikult oli sealne suvi ootamatult külmaks ja vihmaseks kevadeks muutunud.
Ning kui eile Dubais toidupoodi läksin siis unustasin (ma ei kujuta ette, mis valemiga!?) oma võtmed poodi. Vantsisin siis läbi 38 kraadise kuumuse poodi tagasi ja tõin võtmed ära.
Oma 5 vaba päeva vahetasin ühe meeleheitliku poisi Lagose lennu vastu. Ta tahtis oma puhkust pikendada ja kuna mul nende 5 päeva jaoks otsest plaani polnud (Kaia va jurakas sõitis ju Eestisse tagasi, talle külla ei saanud) siis, miks ka mitte. Lagoses antakse hea päevaraha (u140 dollarit) sest söök on jube kallis ja ma tahtsin oma silmaga näha, kuidas meid automaatidega relvastatud eskordiga seal ringi veetakse. Pärast kuuldusi, kuidas kohalikud kümnete kaupa üksteist notivad muutus mu huvi natuke tagasihoidlikumaks. Aga nüüd tuleb minna ja asi ikkagi üle vaadata. Huvitav, mis valesti läheb? Eskort unustab tulla? Mõni muu terav elamus?
Järgmise kuu graafikus suutsin mõningaid muudatusi sisse viia ja praeguste plaanide kohaselt peaksin siit 22. juuni liikuma hakkama. Eks saab näha, kuidas asjad kujunevad aga praegu tundub, et saan äkki jaaniõhtuks kodusele pinnale. Jeee!
