Saturday, 16 March 2013

Neljakümne üheksas peatükk: Inimesed

Käisin vahepeal Houstonis. See polnud mul tegelikult üldse esimene kord sinna jõuda aga sel korral ei tulnud ma otse puhkuselt, seega oli mul energiat ja jaksu ka ringi vaadata (puhkuse mõiste on täiesti vale tähenusega - ma siiralt ei usu, et keegi, kes puhkuselt tuleb tavaliselt eriti puhanud oleks - tehakse ju kõike seda, mida pool aastat planeeritud on!).
Houston on selline imelik ja vaikne koht, tänaval eriti inimesi ei jaluta, teed on ameerikale/texasele omaselt laiad, kesklinnast äärelinna poole liikudes muutub hoonestus järsult 50 korruselistest majadest 2 korruselisteks. Aga loomulikult on olemas see ülevoolav ameerika külalislahkus ja sõbralikkus. Näiteks tuli bussipeatuses kohe ligi mingi taat ja uuris, et kuhu ma lähen ´aaa... siis sa pead jah just selle bussi võtma!´ osutades bussile, millele ma juba peale hakkasin ronima. Bussis taat jätkas: ´ära sa sinna tagumisse ossa küll istu - seal on ainult kahtlased inimesed!´ - õpetussõnad kogu eluks, ma arvan.
Õhtul otsustasime ühe poola Lindaga kinno minna. Filmide valik oli võrreldes Dubai kinodega lausa imeline! Tervest valikust ma poleks tahtnud näha vist umbes kahte filmi (see näitab ka kui madalale mu latt siin elades langenud on!). Ja kino oli soe, ruumikas, puhas. Polnud liiga palju reklaame ega midagi. Ning filmi ajal sain paremat aimu ameeriklastest - kui filmis on pöördepunktid, siis need saavad vaatajale enamasti arusaadavaks natukene enne kui see punkt kätte jõuab. Ma arvan, et see on tehtud vaatajate ego tõstmiseks nii - et nad arvaks, et nad on jube kavalad ja arukad. Ja Houstonis filmi vaadates järsku publik hõiskab läbisegi ´Ohhh!!! Really!!!´, ´Wow!! OMG!!!´ jne. No halloo! kas te tõesti ei näinud seda tulemas!
Film oli Side Effects - täitsa vaadatav.

Täna loivasin korterist välja, et suuremast poest asju ja süüa tuua. Metroo lennujaama peatusest tuli peale tütarlaps, seljas lennujaama töötajate vorm ja peas täiesti tuttav nägu. Mu õuduseks tundis ta ka minu ära ja tuli kohe juttu ajama nagu suurima sõbrannaga. Üritasin pingsalt ta nimesilti lugeda aga sellest polnud erilist abi... Õnneks kukkus tsikk kiirelt vadistama, et mis täpselt juhtunud on. (Ma arvan, et me tulime samal ajal siia tööle) Ta oli kukkunud läbi iga-aastase korduseksami (see mille ma jaanuaris tegin) ja nii haledalt ja nii mitu korda, et teda enam tööle lasta ei saanud. Firma pakkus talle võimalust töötada pool aastat mingil suvalisel lennujaama töökohal ja siis uuesti kõik koolitused algusest peale läbi teha. Ma ei teadnud, et selline võimalus üldse eksisteerib! Ja täiesti mõistlik kui mõtlema hakata - tüüpidele on viisad kolmeks aastaks ära tehtud, osadele isegi usa viisad, neile elamine ja sellega kaasnev antud, koolitatud ja isegi aastakese töötada lastud - milleks neid siis minema saata? Isegi kui nad eriti arukad ei ole - ega siin see mõistus kõige olulisem näitaja ju polegi! Tütarlaps teadis rääkida, et sama asi oli juhtunud Mahmudiga (´tead ju teda küll!?´ - ´ee, vist jah...´ tean-tean, siin on iga kolmas Mahmud) ja siis veel mingi tüdrukuga, kes oli otsustanud siiski koju tagasi minna.
Palk ei pidanud lennujaamas kuigi paha olema - umbes 2/3 sellest, mis mina praegu saan. Ja graafik selline, et 2 päeva päevases vahetuses, 2 öises ja siis 2 vaba. Pole paha. Tüdruk ise tundus ka positiivne.

Kui lõpuks oma sisseostudega tagasi jõudsin ajasin paar sõna juttu meie maja toreda turvamehega. Ta on selline rõõmupall, iga kord nägu naeru täis ja uurib, et kuidas elu läheb. Teab täpselt, mis mu nimi on ja kus ma elan. Ma siis rääkisin, et täitsa jube lugu - magan koguaeg, usa lennud on unegraafiku nii paigast ära ajanud. Tüüp hakkas rääkima, et talle meeldib ka magada - iga päev saab kuskil 5-6 tundi. Ma naiivne inimene olin täitsa segaduses, et mis sa räägid! ainult 5-6 tundi! Rõõmsameelne india onu selgitas, et töötamisele ja sellega seonduvale läheb päevas 16 tundi: 2 tundi tööle tulekule, 12 tundi tööl, 2 tundi tagasi elukohta minekule (nad elavad firma majutuses kuskil kõrbes ja kuna buss nad kõik ükshaaval peale peab noppima läheb selle kõigega ilmatuma palju aega). Mõnikord tahab õhtuti midagi ikka toimetada ka - jälle kaks tundi läinud, vahest isegi kolm. Ja nii see elu läheb. Nii palju kui ma märganud olen pole neil vabu päevi ka... Peaks talle mõnikord midagi toredat viima - koti pähkleid või villased sokid...
Oma väsimust ja tuimust küll enam kurta ei julge.



Postiga tuli tore kleepekas, panin selle oma kohvrile. Tegemist on siiski rahvusvahelise probleemiga!