Vaheleht: reklaam

Bussis peamajast lennuki poole sõites märkasin suurepärast reklaami:

lihtne, lööv ja kõigile arusaadav!
Ning muidugi oleks ma parema meelega vastiku turnaroundi asemel Nepaali läinud...

Neljakümne kaheksas peatükk: kino ja koduloomad

Hoolimata kergelt tõbisest enesetundest (unustasin pärast öist lendu magamistoa ukse lahti ja elutoa ventilatsioon on nii hirmus tugev, et suudab mu nõrgale immuunsüsteemile ka sellise vahemaa pealt hoobi anda) otsustasin õhtul Siiriga kinno minna. Kuna meil on varasemad kogemused siinsetest kinokülastustest siis ei hakanud me erilist plaani tegema, et mida täpsemalt vaadata - kino on kino ja ega siin häid filme nagunii ei näidata. Praakides välja õudus-, action- ja india tantsufilmid jäi valik kahe imala nimetuse vahele. Kuna mõlemad tundusid nii õudsad, et kumbki meist valiku tegemist enda peale ei tahtnud võtta siis tõmbasime Siiri nätsupakiga loosi. Võitis film pealkirjaga Romans. Pileteid ostes uurisin müüjalt veel, kas film on hea - tüüp vastas, et tundub olevat lausa väga hea film - kõik vaatavad ja kiidavad. (Me polnud isegi filmi plakatit näinud rääkimata mingist sisukirjeldusest!)
Natuke tuli aega parajaks teha ja kui lõpuks kinno sisenesime uuris tüüp, kes pileteid kontrollis, et tüdrukud, kas te teate ka, et see on india film? Eeee... teame teame, kuidas siis muidu...
Saalis olid ainult hindud ning ma olin juba veidi negatiivselt meelestatud. Ja siis saabus üllatus - subtiitrid on, aga ainult araabiakeelsed! Tekst ise kõlas veits nagu - haarmm kaddi habbala khndi oomr ka. Ja asi oli romantikast väga kaugel. Põhiosa ajast olid ekraanil keskmisest paksemad ja karvasemad india  mehed, kes raputasid oma pead küljelt küljele ning seletasid väga kiiresti ja jube palju.

 

ma ei pretendeeri mingisugustele autoriõigustele selle pildi puhul

 Esteetiliselt oli asi isegi kohati nauditav ja tundus, et asjas oli ka huumorit sest ülejäänud vaatajad naersid aga teksti poolest ei saanud küll mitte millestki aru. (Ma olen korra Prahas kogemata käinud kinos Rootsi filmi vaatamas, millel olid ainult tshehhi keelsed subtiitrid. Seal sai kohati päris hästi aru, millest jutt käib.)
Huvitav oli veel see kuidas filmi ette selgitati pikalt, kuidas suitsetamine on väga kahjulik ja seda kindlasti ei propageerita ning keset filmi, kui olid paar kohta, kus oli alkoholiga pistmist, ilmus ekraani vasakusse nurka pilt kirjaga, et ka alkohol on kahjulik ja sellest peaks hoiduma. Hea teada muidugi - kusagilt peab ju inimeste harimisega alustama...
Treiler on selline - annab tekstist aimu.

Jakartas ei kummitanud ka seekord. Ainuke kellega tuba jagasin oli armas väike sisalik, mis ilma Seychellide kogemuseta oleks ilmselt päris hirmus olnud (seal oli majas päris mitu ja palju suuremat isendit).

Õhtu veetsime meeskonna, õllede ja sääskedega basseini ääres ning järgmise päeva ägasin kerge pohmelli käes. Tellisin turgutuseks veidi puuvilju - saabunud vaagnal oli vähemalt kolm mulle täiesti tundmatut vilja. Näiteks mingid valged viilud, mis maitsesid veidi nagu kartul ja siis üks täiesti eriskummalise koorega küüslaugu moodi vili, mis maitses nagu odav parfüüm.

Lennujaamast soetasin endale kodulooma (lilled on küll toredad aga nad nõuavad päris palju hoolt - neid tuleb pea iga nädal kasta!). Pealegi ei välista nad liblikaga üksteist...
Nüüd on üksildased talveõhtud veidi kirkamad - Pu (papilio ulysses) on väga hea kuulaja ning väga ilusat värvi - mida muud me ikka sõpradelt eeldame :)

Vaheleht: märtsi graafik

Ma pole oma graafikutest ka kaua aega kirjutanud. Ilmselt seetõttu, et nüüd saab lende vahetada ja seega pole esialgset elevust, et nii nüüd on ja jääbki.

Märtsi graafiku olen aga mõnuga ära vahetanud ja kuna nüüd on suht kindel, et miskit ei muutu siis on ka teatav rahu tekkinid.

2. -> Johannesburg -> 4. tagasi
7. -> Jeddah ->
10. -> Huston -> 13. tagasi
18. -> Los Angeles -> 21. tagasi
25. -> Lissabon -> 27. tagasi
30. -> Kozhikode ->

Vahetustega õnnestus mul kahest turnaroundist üks LA teha. Päris suurepärane saavutus ma ütleks!

Sel kuul käisin Hong Kongis (tundus imeline koht - midagi Singapuriga võrreldavat), Johannesburgis ja homme hommikul lähen uuesti kummitavasse Jakartasse.

Neljakümne seitsmes peatükk: Vanaisa

Jaanuari lõpus juhtus selline ootamatu lugu, et vanaisa sai jälle aasta võrra vanemaks ja otsustas selle suurepärase sündmuse puhul kodust jalga lasta ning soojale maale puhkama sõita. Mõeldud tehtud. Vaatasin talle piletid läbi Münheni Dubaisse ja jätsin täielikult tähelepanuta tõsiasja, et järgmine lend väljus hoopis teisest terminalist - päris õel tegu arvestades, et vanaisa saksa ja inglise keel kannatavad võrdlust ehk minu... soome ja vene keelega (ei mul polnud lapsena soome televisiooni). Õnneks jäi lendude vahele piisavalt aega ja pärast korralikku seiklemist jõudis vanaisa emiraatide lennu väravasse (selles ta ei saanud kuidagi kahelda nähes pikkades kleitides mehi ja looritatud naisi). Tellisin talle Dubaisse tervitus teeninduse, kes ta maanduva lennu väravast kenasti minuni oleks pidanud tooma. Nende eest suutis vanaisa lihtsalt ära joosta (ilmselt jäid tüübid väravasse hiljaks sest tegelikult pole vanaisa eriline jooksumees). Õudus seisnes selles, et ta lennuk maandus uude nn terminali, millest väljapääsemiseks peab kuidagi vanasse saama - ma polnud elu sees näinud, milline see uus terminal seest poolt on ja kuidas see vanaga ühendatud on. Vanaisa pabistas ja helistas, mina olin hullumas ja lõpuks kui ta juba passikontrolli järjekorras seisis leidis tervitus teenindus ta ülesse, võttis ta kohvri ja tegi viimased kolm sammu minuni - nii paljutki neist abi.
Võtsime siin Dubais igasugu asju ette, mida ma siin veedetud aasta ja paari kuu jooksul pidevalt edasi olen lükanud - käisime paadiga jõel õhtust söömas, maailma kõrgeima maja lounge is (maailma kõrgeimal asuv lounge seega!) shampust joomas ja suupisteid nautimas, Abu Dhabi mosheed vaatamas (mahutab 41000 palvetajat- päris hirmus eh!), ja muidu mööda linna kolamas.
Pärast nädalakest Dubais oli kõik justkui tehtud (peale kõrbe safari sest sel päeval, kui me plaanisime minna, sadas vihma), ostsime piletid Seichellidele, pakkisime paar asja kaasa ja lendasime edasi lõunasse. Öömajaga vedas meil suurepäraselt - saime kahepeale terve maja kolme magamistoaga. Asi millega eriti ei vedanud oli see, et neil on seal vasakpoolne liiklus, jube kitsad teed (kraavi ja tee vahel piirdeid ei ole) ja palju mägesid. Vanaisa oli hullumas ja mina ei saanud ka suurt muuga toeks olla kui hüüdsin oioioi!!!mägimägimägi!! - peaks autojuhiload ikka ära tegema, saaks vanaisale natukenegi puhkust anda. Sellest õudusest hoolimata on Mahe saar ikka veel üks mu lemmikuid paradiisisaari oma pikkade liivaste randade, rannas hulkuvate koerte, hiiglaslike lainete ja troopilise loodusega. Isegi kohati sadav vihm ei häirinud.
Tagasisõidu eelsel õhtul lobisesin Metaga, et kas ma ikka mahun lennule ja mis me vanaisaga veel paar päeva enne ta kojusõitu Dubais teha plaanime, kui Metal meenus - selleks, et vanaisa Dubaisse tagasi saaks peab tal olema eri tüüpi viisa. Ja muidugi see, mille ma talle taotlesin oli kõige tavalisem ühekordse sisenemise loaga viisa. Seda pole loomulikult kuskil taotluses ega viisal endal märgitud aga asjad lihtsalt käivad nii. Saabus täielik paanika - kuidas lahendada olukord, et vanaisa Dubaisse tagasi ei saa, Münhen Tallinn lennuni on veel kolm ööd, kõik ta soojad riided on Dubais ja Seichellide migratsioonile on antud kindel kuupäev, millal me lahkume. Läbi suure närvikulu ja paanika sai vanaisa lend Münhenisse varasemaks vahetatud, mulle samale lennule pilet ostetud ja Münhenisse öömaja reserveeritud. Nüüd sõltus kõik sellest, et Seichellidelt väljuv lend ei hilineks sest muidu pole mul aega kahe lennu vahelt korterisse kihutada, vanaisa ja enda talveriided pakkida ja tagasi lennujaama tormata. Täielik hullumeelsus aga kõik õnnestus ilma suurema jamata. Hommikul lahkusime soojalt ja mõnusalt saarelt ja õhtul maandusime lumisesse ja jäisesse Münhenisse.
Need paar päeva Saksamaal polnudki väga jubedad. Käisime linnas jalutamas, kunstimuuseumi vaatamas, mõnusat kodust sööki söömas ja õlut joomas. Viimasel päeval läksime koos lennujaama ja siis kumbki oma teed.
Paar meeleolukat pilti ka:

70 - juhuu!!

rätiga

troopika

ja palmid

kunst

 

ja kodune söök