Peab vist lihtsalt nentima fakti, et kirjutamisega tegelen hetkel vähem (vähemalt blogisse kirjutamisega) ning tegema seda siis kui jõuab ja ilma igasuguste süümekateta.
On olnud absoluutselt hullumeelne kuu. Mul pole olnud aega korteris isegi põrandaid pühkida või näiteks magada, mis mingil hetkel päädis une-maratoniga.
Algas kõik Dallase lennuga, kui ma veel täpselt arugi ei saanud, mis ees ootab. Tegin sisseoste teades, kuhu varsti lennata tuleb ja mõnulesin niisama. Lend ise polnud nii jube kui esimesel korral (hakkan vist igasugu jaburustega harjuma) ja tagasi Dubaisse maandudes algas kohe ´puhkus´ ning kohtusin peamajas Metaga. Uurisime, kui suure tõenäosusega me öösel väljuvale Osaka lennule mahume ning ostsime piletid, kuigi tõenäosus oli väga väga tagasihoidlik. Tegin kiire 6 tunnise une (pärast usa lende tuleks kaks päeva magada, et tagasi normaalseks saada), tõstin asjad ühest kohvrist teise ning kiirustasin tagasi lennujaama. See, et me lennule ikka peale mahume otsustati umbes tund enne väljumist. Aga te ju teate kuidas need lennujaamad on - kõik me oleme harjunud, et aega on laialt käes ja vabalt võib ühest poekesest teise kõndida, lollakaid pilte teha, inimesi vaadata ja niisama uimerdada. Mingil hetkel ikka meenus, et oot oot - vaatame, mis kell lennukile peaks minema. Sel hetkel oli juba viimane kutse ning muidugi oli lennuk pargitud kuhugi lennujaama teise otsa. Tormasime nagu segased aga saime ikkagi peale...
Osakast võtsime bussi ja sõitsime Narasse, kus meid ootas väike Reiko.
Ega me tema suhtes päris ausalt polnud toiminud - pole just kuigi tore külalisi oodata ilma täpselt teadmata, kas ja millal nad saabuvad, aimates, et ilmselt ikka millalgi oktoobris. Reiko ema oli vaaritanud hulga sööki, korkisime õlled lahti (emale viski) ja hubane õhtu jaapani kodus võis alata. Ei pea vist mainima, et reisides inimeste kodude külastamine annab hoopis parema arusaamise, mis seal kultuuris täpselt toimub.
Tore seik oli näiteks see, kui me oma mõnusaid mattidele seatud asemeid veidi nõutult vaatasime ja Reiko pahvatas - oot! te tahate patju ka või!? Ja neil oli seal eriti äge wc pott - ma ei mõista, miks igal pool sellised ei ole??!!
(põhimõte on see, et loputuskasti minev vesi jookseb läbi kastile paigutatud kraani, et saaks käed ka puhtaks pesta).
Reiko juurest sõitsime kõik koos järgmisel päeval Kyotosse - vaatasime seal ringi, käisime söömas ja karaoket laulmas (väga piinlik!)
ning kimasime öise bussiga Tokyosse. Päris mugav buss oli, istmed käisid peaaegu horisontaalseks ja neid oli ainult kolm tükki reas.
Tokyo polnud palju muutunud viimasest korrast, kui ma seal Lindaga käisin. Ilm oli ainult veidi mõnusam - nii 20 kraadi sooja 30 asemel, mis seal suvel on. Me isegi ööbisime samas kapselhotellis, kus 5 aastat tagasi (see oli muutunud lihtsalt kulunumaks).
Täielik koomika oli, kuidas me hommikul kell 4 ärkasime, et kuulsale kalaturule minna. Metroos otsustasime vaadata, kuidas see täpselt avatud on ning avastasime, et iga kuu teisel ja neljandal kolmapäeval turgu ei toimu - meie õnne arvestades oli parasjagu tegemist just kuu teise kolmapäevaga... Aga sellistel jube varastel hommikutundidel linnas ringi kõndides saab taaskord huvitava elamuse. Keegi ei töllerda jalus ning saab näha, kuidas linn ärkab. Tokyo tundus olevat päris hiline linn (mitte nagu Poola väikelinnades, kus kell 6 hommikul põhiline liiklus toimub).
Järgmisel hommikul ärkasime taas kell 4, et turule minna. Seekord läks kõik õnneks. Võiks öelda, et meil vedas hullupööra. Kuna me polnud piisavalt kodutööd teinud läksime suvalises metroo peatuses maha ja sisenesime turule kohast, kus turistid tavaliselt ei ründa. Päris hirmus oli - üksi poleks seal masinate ja usinate inimeste vahel küll tahtnud liikuda. Jõudsime tihedale turule, kus kõik lauad olid lookas igasugu imeliste mereandide all. Osa kalu olid suuremad kui inimesed, kes nende kallal askeldades päid ja uimi eemaldasid või neid lihtsalt pooleks saagisid. Kõik oli nagu hirmus imedemaa. Ja tundus ka, et meid jõllitatakse sama imestunult nagu me ise seal ringi jõllitasime. Mingil hetkel saabusime tihedama liiklusega laiemasse kohta (nad sõidavad seal mingite väikeste kiirete masinatega ringi ja jalakäijatest eriti ei hooli - ise pidi valvsalt ringi vaatama, et millegile alla ei jääks või lööki ei saaks) ning mingi sinises ärritunud härra nabis meid kinni ning üritas kõigest sellest huvitavast välja pukseerida. Veel nägime teispool laiemat teed suuri saale, kus toimus kuulus oksjon. Põrand oli kaetud hiiglaslike külmutatud (kala)kehadega ja mingid asjalikud tüübid tammusid seal vahel ringi neid uurides.
Sinises ärritunud mees andis meile paberi ja käskis eemale sushit sööma minna. Paberilt lugesime, et kõik need alad, mille just läbinud olime, polnud tavalistele külastajatele üldse mõeldud. Oskjonit võib külastada ainult ette registreerides ja turule võib minna pärast kella 9 hommikul kui kõik enam-vähem müüdud ja kinni pandud on.
Läksime veel kohvikusse muljetama ja teed jooma... ning kui ma lõpuks märkasin kella vaadata oli kerge vapustus. Pidin nimelt lennukile jõudma, et koju ema vaatama sõita. Askeldasin metroodega, otsisin sularahaautomaati, sest lennujaama metroo piletist jäi kaks eurot puudu ja kõik ümbruskonna automaadid pakkusid väikseima rahana 100 eurot. Võtsin hotellist kohvri ning jooksin metroosse - järgmise lennujaama rongini oli 25 minutit aega. Umbes siis sain aru, et lennukile ma küll enam ei jõua aga proovisin ikkagi. Ei jõudnud (tegelikult oleks jõudnud vabalt, kui nad seal jonninud poleks). Läksin internetipunkti ja otsisin uut lendu, endal närvid nii läbi, et otsisin uut lendu Osaka lennujaama koodiga, mitte Tokyo omaga. Imestasin, et kuidas need lennud nüüd nii kehvasti Tallinnaga ühenduvad kui pool tundi hiljem oma veast aru sain. Vaatasin, et jõuaks äkki Lufthansale läbi Münheni (chek-in sulgus kõigest 15 minuti pärast!), ostsin pileti ja jäin ootama e-kirja, mis tehingut kinnitaks. Mingi kiri justkui tuli aga arvuti keeldus seda avamast. Otsustasin, et mis seal siis ikka - lähen vaatan, mis nad mulle chek-in is ütlevad. Äkki isegi lasevad peale... Uurisin, et kus see Lufthansa siin siis täpselt on ja... Teises terminalis!!! Nalja teete või!!! Buss sõidab sinna 10 minutit?? ... No proovime siis...
Lufthansa oli oma chek-in i juba tegelikult sulgenud aga piigad asjatasid seal ja tegelesid mingite formaalsustega. Tänu nende suuremeelsusele sain lennule ja elu tundus taaskord suurepärane :)
Kodus oli hea, kuigi aeg jäi veidi lühikeseks. Ema kosub ja sügis oli ilus.
Tagasi Dubaisse saamine oli taaskord seiklus. Portaal näitas, et eesti õhu lennule võiks ideaalis mahtuda ja austria õhule peaks kindlalt peale saama.
Hommikul kell 6 Tallinna lennujaamas klõbistab piiga arvutiga juba jupimat aega aga mulle ei ütle midagi. Lõpuks küsib preililt kõrval lauast ´Miks see programm ei lase mul talle piletit anda - üks vaba koht on ju veel lennukis!´. ÜKS!! Mul pidi süda seisma jääma. Lõpuks lasi masin pileti ikkagi välja ja ma sain uitama mõnusasse Tallinna lennujaama, kus Georg Ots laulis ´Peagi saabun tagasi su juurde...´. Meil on kõige mõnusam lennujaam maailmas, et te teaksite.
Austrias oli ka veidi sehkendamist (peamiselt ebapädeva lennujaamatöötaja pärast), natuke ootamist ja 6 tundi jaburas austria õhu retro-lennukis.
Sjuardessid olid üleni punases - isegi sukad olid punased! No milleks ometi? Õudus kuubis...
Dubais sain 6 tundi und ja uuesti lennukisse - Houstonisse. See oligi koht, kus ma enam ei suutnud. Meil on Houstonis 2 päeva kohapeal ja need kaks päeva ma lihtsalt magasin. Õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni ja lisaks veel veidi. Viimasel hommikul läksin hotelli kõrvale parki ja jalutasin väikese tiiru, et oleks justkui midagi nähtud ka. See jalutuskäik jättis mulle ameerikast väga harmoonilise mulje. Inimesed olid laupäeva hommikul kõik parki kogunenud, tegid joogat, hüppasid batuutidel, jalutasid oma loomi - imetore!
Tagasi Dubais saabus kohe külla Simon ja ralli jätkus - söögid, vaatamisväärsused, jutuajamised.
Tahaks rahulikku esimest lund, soojas toas aknast välja vaadata ning karget ilma näha. Paksult riidesse panna ja läbi külma ning tuulise linna kõndida.
Detsembris ehk...
