Kahekümne kaheksas peatükk: huumor

Amsterdami lennu briifing hakkas juba huumoriga kui ekraanilt nägin, et piloodid on Groot ja Peter de Wit. Mõtlesin, et väga äge! Peter on ka otsustanud natuke raha teenida ja piloodina siia tööle tulnud. Ausalt on see palju parem otsus kui stjuardessina kärusid lükata ja naeratada. Need tüübid passivad lõviosa lennust ja mängivad oma iPad idega ja lahendavad ristsõnu - vabalt saaks ju hoopis näiteks ehteid teha. Vaade on väga inspireeriv igatahes...
Groodilt uurisin, et millega ta suguvõsa tegeenud on ja mis ta nimi ka hollandi keeles tähendab. Jahus mulle midagi suurest ja suurusest aga kui ma ütlesin, et eesti keeles on groot hoopis purjeka põhiline puri siis tabas ära ja väitis, et hollandi keeles on ka... Ei tea kas tasub uskuda.
Nimed on üldse päris naljakad siin firmas. Veneetsia lennul oli piloot nimega Garfield. No kuidas sa võtad sellist tüüpi tõsiselt!!

Amsterdam oli suurepärane! Euroopa õhk on  palju värskem kui kõrbes ja inimesed on pikad ja blondid. Linn ja arhitektuur ja söök ja üks päris-päris eestlane. Esimesel õhtul käisime meeskonnaga linna uudistamas. Vaene india töökaaslane sai shoki kui akendel poolpaljaid naisi nägi. Seda, et ta 50 euro eest nendega 20 minutit kenasti aega võiks veeta ei suutnud ta ammugi uskuda. Teiste, eurooplastest töökaaslastega arutasime, et ka endale on väike shokk tulla nii suletud ühiskonnast ja maanduda sellises kohas. (Ei tea kas ma suvel kodus enam paljalt sauna söandangi minna...)
Järgmisel hommikul käisin Sandral ja Diskol külas. Tervitused neile ja neilt:

Sandra on Amsterdamis juba 4 aastat ja nagu ma tema ning ka enda kogemustest võin öelda - eestlasest saab õige Eesti patrioot kodust eemal olles. Vähemalt pole tal seal igav liiv ja tühi väli...

Tagasi kõrbes, käisime Metaga peene hotelli basseinis suplemas ja varjus vedelemas. Päikese käes vedelevad ainult hullud, siin on juba 40 kraadi palavust. Ja ikka veel suudame üllatuda siin hullul maal. Vahepeal ujus basseinis mööda selline daam:

Just just! Pikad mustad püksid ja pikk kapuutsiga särk olid seljas. Suured mustad päikseprillid olid ka ees! Kahjuks ma ei näinud kuidas ta veest välja ronis. Ma arvan, et see oli omaette vaatemäng, kuidas see must rüü mööda keha liibub - kindlasiti palju huvitavam kui minu bikiinid...
Õhtuks olime pannud endale aja kohalikus spordikeskuses aeroobikasse - peab ju natukene liigutama ka, muidu magan kõik vabad päevad maha. See oli siinoldud aja kõige humoorikam õhtupoolik. Kui meie Metaga saali jõudsime oli tund juba alanud. Jõuline india preili liigutas demonstratiivselt päkkasid ja üks india ja araabia mees tegid püüdlikult järgi. Edasi läks asi väga bollywoodi tantsu stiilis (ka muusika oli vastav) ja ma panin suurema osa oma energiast selle alla, et mitte liiga valjult naerda. Vaatasin ka, et Meta vaevles sobimatu naeru käes ja härrasmehed meie ees... oeh... õõtsutasid puusasid. Teine pooltund oli jõulisem, ilmselt sai preili pahaseks, et me seal nii kõvasti naernud olime ja täna kõnnin ringi nagu puuhobune. Kõik kohad on nii valusad. Ei tea kuidas ma homme sinna Seishellidele sõidan...

Koju jõudes oli all fuajees kutsikas. Nagu pehme mänguloom! Mu lemmik koer husky (eesti keeles vist laika?). Nii suur kui mu rõõm ka ei olnud toredat looma näha tekkis mure, et mida see põhjamaa elukas siin plavuses peale hakkab. Peremees rahustas mind, et pole hullu, elama hakkab ju korteris ja seal on konditsioneer - idioot! Kes paneb kelgukoera korterisse elama! Kasvatagu kliimale kohasemaid loomi kui tahab - kaamleid näiteks...

Vaheleht: puhkused

Kuna ma esimesel poolaastal olin liiga (ebausaldusväärselt) värske firmas ei antud mulle puhkust, et koju sõita. Ilmselt on asjal sügavam psühholoogiline mõte kuna Roomas olles tekkis korraks hull idee, et hääletades saaks vähem kui kahe päevaga koju. Igastahes asja positiivne külg on, et nüüd saan teisel poolaastal kätte terve oma aasta puhkuse 32 päeva (2 päeva tulevad siin oldud detsembri eest)!
Kõik ei jagunenud nii nagu ma tellisin aga umbes täpselt sain nii nagu tahtsin:

17. - 28. juuli (tulen koju)
8. -15. oktoober (lähen Metaga Jaapanisse ja ema tuleb külla)
17. - 28. detsember (tulen koju)

Üldiselt on siin võimalik oma graafikut hiljem nii mõjutada, et saab vähemalt 5 päeva puhkust juurde (mida peab oktoobris kindlasti tegema, et ema ja Jaapan mõlemad ära mahuks :)).

Ahjaa... ja nüüd saatsid maili, et me ei oleks tohtinud neid kuupäevi üldse näha ja kõik, mis me nägime ei kehti :D

Vaheleht: graafik

Mai on selline:

alustuseks 5 turnaroundi

4. -> Amman -> 
6. -> Bahrain ->
7. -> Tehran -> 
8. -> Cairo ->
11. -> Cairo ->
13. -> Amsterdam (24h) -> 15. tagasi
17. -> Intervjuu manageriga
18. -> Seychelles (18h) -> 19. tagasi
21. -> Accra (23h) -> 22. Abidjan -> Accra (24h) -> 24. tagasi26. -> Mauritius (52h) -> 29. tagasi


Ühesõnaga olen veendunud, et firma arvab, et Eesti asub Aafrikas sest kuude lõikes põhiosa pikemaid (koduseid) lende teen ma sinna. Euroopasse tahaks rohkem...

Kahekümne seitsmes peatükk: Hiina ja Meta

Käisin Hiinas Shanghais ja tundus, et mul oli rõõm sinna sattuda just töölisrahva püha aegu. Ega usinad hiinlased muidu pühal esmaspäevasel tööpäeval mööda linna ja parke ringi ei lusti. Linn jättis muidu tööstusliku mulje aga ega mul polnud seal aega põhjalikku ülevaadet saada. Läksin, kuhu jalad viisid ja vaatasin, mis ette jäi. Kaaslaseks oli Usbekistani tüdruk Elena, kes muudkui ohkas kui kodune Shanghai talle tundub - igalpool puha trellid ees ja päris roheline tänavapilt. Omaltpoolt lisaksin, et haises ka kohati ja inimesed kippusid meid jõllitama (Elena pole minust palju lühem). Ühed härrased lausa jälitasid ja tegid telefoniga pilti.

Lõunase hommikusöögi võtsime kindluse mõttes väga viisakast kohast. Toidumürgitusega 9 tundi tagasiteel naeratada poleks vist suutnud... Kuigi ega viisakas koht meid siis üllatustest säästnud. Tellisin rohelise tee smuuti, mis saabudes nägi välja nagu jäätis ning oli üle valatud punase oa konserviga. Üritasin oma aju veenda, et oad ei ole soolane söök aga ega ta mind lõpuni uskuma ei jäänud ja smuuti-jäätis jäi kategooriasse Imelik.

Käisime ka kuulsal underground-turul kus müüakse kõike, mis võlts. Ehted, kotid, kingad ja palju muud. Vaatasin huvist, mis ehteid pakutakse ja mis hinda küsitakse. Pärlkõrvarõngad 40 eurot! No muidugi oli see lagi, millest oleks tulnud hakata alla kauplema aga... ega ma neid siis osta ei tahtnud ja kauplemine üldiselt tundub mulle ebameeldiv. Ilmselt on see kultuuriline eripära. Elena seevastu tingis mõnuga ja ostis igasugu sodi.
Tore oli veel see, kuidas ehtemüüja mulle seletab, et ikka päris hõbe ja päris hõbe. No ei olnud ju - värv puha vale! Tema ajab, et näe proov peal, et on ikka. Ma võin enda lusikale ka proovi peale lüüa, ega see siis lusikat hõbedaks ei tee. Lõpuks tüüp andis alla ja võttis sahtlist hõbedast tagused välja ja pakkus, et võib mulle kohe sealsamas hõbedaga pärlkõrvarõngad teha - aga neid võin ma ju ise ka kodus kokkku liimida...

Eile käisime Metaga ühes peenes rannas aega veetmas.

Esialgu oli veidi imelik päevavarga tunne aga õhtuks harjusin täitsa ära. Sulistasime basseinis ja jõime jääteed - mis veel elult tahta!
Täna keskendusime tubasematele tegevustele alustuseks oli hommikusöök

mis tegelikult ei olnud nii labane kui pildilt tundub kuna Meta ema oli meil kodust salaamit saatnud. Pärast väikest puhkust läksime jõusaali salaamit välja higistama ja hiljem asusime jälle sööma. Meta praadis hailiha (tuli veidi vintske) ja mina keskendusin salatile ja köögiviljadele. Söömine pidi olema ainuke töö, mis toidab...