Kuues peatükk: kuidas Pilleriin aasta lõpetab

Taas on vaba nädalavahetus aga seekord veidi erilisem. Kuna laupäev vastu pühapäeva vahetub aastanumber tehti sellest ka siin maal suur number ja otsustati, et pühapäev võiks vaba päev olla. Aga ega midagi siis niisama vaba ja tasuta pole. Seega lähme laupäeval kooli, et saaks pühapäeva vabaks. Reede on puhkepäev nagunii. 

Ma ei saa öelda, et ma ülimalt rõõmus antud lahenduse üle oleksin. Olen otsustanud, et ei lähe end aastavahetuse puhul kuhugile kesklinna inimeste vastu hõõruma, vaid võtan rahulikult ja kui vähegi võimalik ronin kellegi katusele ja vaatan ilutulestikku. 

Eilsega sai läbi esimene õppetsükkel. Nende kahe nädala kohta ütleksin kokkuvõtvalt, et esimene nädal oli täielik shokk, kui palju peab õppima ja kui vähe saab magada aga teisel nädalal hakkasin oma võimeid juba palju paremini tajuma ja sain seega veidi rohkem magada. Mulle meeldib mõelda, et see polnud põhjuseks, miks mu viimase eksami tulemus oli esimese omast veidi nõrgem (8%). Pigem oli põhjuseks, et tüübid panid trikiga küsimused sisse (sest minus ju ometi viga ei ole).

Nende kahe nädala tulemusena peaksin toime tulema argumetneeritud aruteluga, kumb on ägedam, kas Boeing või Airbus ja kuidas ühe või teise lennuki süsteemid töötavad.

Panen pühadekaardi ka kõigile neile, kelle kirjakasti see mingil põhjusel ei jõudnud:

Vaheleht: paar pilti

Vaatasin, et postitused lähevad eriti kuivaks ja tekstiliseks. 

Siin pilt pühadehommikust õpiku, vihiku ja Kalevi piparkookidega, mida olen suutnud siiani säilitada. Hommikusöögiks on mõeldud kadedust tekitama valmis mango (sest ma tunnen ka kadedust kui verivorstidele mõtlen). Kadedus pole vist õige pühade tunne...

Ja siin on minu uus sõber kelle eile endale vannituppa muretsesin. Tundub, et talle meeldib seal. Ta pole eriti häälekas kurtja.

Viies peatükk: Pilleriin ja vastupidavus

Esimene hullumeelne õppimist täis nädal on seljataga ja üks vaba päev ka ära puhatud. Täna pole enam mingit puhkust, homme on esimene kirjalik eksam.

Nädala jooksul õppisin palju. Alustades sellest, kuidas ma pean käituma kui on erinevad turbolentsid, kuidas evakueerida inimesi lennukist kui on ootamatu hädamaandumine (90sekundi jooksul), kuidas seda teha kui on teada, et me maandume vette või maale, kuidas tegeleda erinevat sorti tulekahjudega pardal, kuidas opereerida Airbussi erinevate ustega (põhiuksed ja hädamaandumise uksed), millele viitavad erinevad avalikud teadaanded üldistest kõlaritest (need on suht kodeeritud, et reisijad kõigest aru ei saaks), mis hädaabi varustus olemas on ja kus see asub ja kuidas seda kasutada ja kuidas seda enne lendu kontrollima peab, kuidas ellu jääda kui me kõrbesse peaks maanduma ja kuidas seda teha kui me dšunglis või jääväljadel peaksime alla kukkuma jne jne jne. 

Käisime harjutamas Airbussi simolaatoris, mis näeb välja selline. Ühes suures ruumis on koos kolm erinevat simulaatorit (Boeing, Airbus ja Airbus A380). Kõik need liiguvad ja seal sees istudes on täitsa lendamise tunne ning muidugi ka kukkumise ja maandumise tunne. Sees on olemas ka suitsumasinad ja ekraanidega aknad, et saaks nn väljas toimuvat hinnata. Paljud uksed avanevad ja muidu ka reaalne värk!

Eraldi oli veel tulekustutite harjutamise ruum, mis oli metallist lennuki sisemus ja kus siis reaalsed leegid erinevate kohtade pealt tõusid. Mu sõber tuletõrjuja Eestist rääkis, et tema firma ehitas selle siia. Oli kohe kodusem tunne seal ringi mütata :)

Põhimõtteliselt oligi selline nädal, kus iga öö sai u 4-5h magada ning ülejäänud aeg oli kas koolis või kodus õppides.  Lubasin endale pärast koju saabumist ühe lisatunnikese und, muidu oleks küll täitsa lolliks läinud.

Neljapäev oli eriliselt tore päev. Hommikul kell 7 tegin hädamaandumiste järelhindamise sest mu saavutused selles vallas olid veidi tagasihoidlikud (unustasin aknast välja vaadata). Kell 7.30 hakkas uste eksam, kus pidi teadma täpsel, mis kus asub, mis järjekorras ja mis olukorras avada tuleb ja kuidas kõiki neid vidinaid ja asjakesi nimetatakse. Siis oli väike loeng ja lõuna ja hakkas hädamaamdumine vette. Jälle natuke harjutamist, kuidas käituda kui on ette teada, et maandume ja vette/maale, kuidas reisijatele näidata erinevaid asju (kas teadsite, et beebidele on lennukis eraldi päästeparvekesed, kuhu nad kinnitatakse enne ette teadaolevat hädamaandumist). Ning lõpuks kõige toredam osa: maandumine vette ja slide raft ile roomamine, selle lennukist lahti ühendamine ja basseinins ringi sõitmine. Vaatasime kuidas liumägi muutub parveks, millele ka katuse saab peale panna ja kust saab parve ronida. Hüppasime vette ja harjutasime sooja hoidvaid poose ning ronisime parve tagasi. No küll oli ikka lõbus! 

Ja jõulud... noh need tulid sel aastal tagasihoidliku meeleoluga. Sõime eile paari sõbraga õhtusöögi (valmistasin vägagi mitte jõulupärast risottot sest siga ja verikäkki poest ei saanud). Jõime klaasi veini ja läksime tagasi õppima. Homme on esimene kirjalik eksam.

Siit väike jõulumeeleolu mida ma vabamatel hetkedel kuulanud olen.

Neljas peatükk: Pilleriin ja kultuurišokk

Kõik me oleme pingsalt oodanud, et millal ometi tuleb see kauaoodatud kultuurišokk. Mina isiklikult hakkasin vaikselt lootust juba kaotama. Ja eks need asjad nii käivad, et kui lootust enam pole siis... pauh!

Kuna selles maailmas on vabad päevad reede ja laupäev siis noored inimesed, kes pidutseda ja mööda baare-klubisid tahavad käia teevad seda suurima tõenäosusega neljapäeva õhtul. Nii ka meie Metaga. Kõigepealt pidime sõitma külla sõpradele kõrbes ja pärast kõik koos edasi vaatama. Sõbrad kõrbes on staašikad edasi vaatajad, nad on meist mitu nädalat kauem siin elanud. 

Bussisõit meie kodust kõrbe oli mõõdukalt pikk. Saime kasutada firma busse, mis erinevate majutuste vahel opereerivad. Kohale jõudnud, külastasime Meelist ja sõime kõik koos kenasti õhtust. Edasi jalutasime järgmisse majja, kus elab Meta sõber. Ja siis see šokk saabus. Olime end omameelest küll kenasti riidesse pannud, juukseid sättinud ja meiki teinud aga võrreldes teiste sama soo esindajatega nägime me välja nagu suvalised metsas või mere ääres uitajad. Tunne oli umbes selline.

Katsusime mitte väga jõllitada ja tundsime, et midagi on nüüd valesti läinud. 

(Muidugi polnud meil seljas shayla ja abaya aga ülejäänud seltskonnal oli vähemat sama vähe, kui mitte vähem riideid nagu preilil valges antud illustreerival pildil)

Jõime ära oma väikese dringi (ma ei tea kust need kõrbeasukad alkoholi saavad) ja tegime, et minema saaks. Edasi ei julgenud küll kuhugi vaadata.

Kolmas peatükk: Pilleriin ja hirmu suured silmad

Kolm päeva sisseuhatavat nädalat on möödunud paraja hirmumisega. Üleeilsel koolitusel anti meile õpikud kätte:

 ja ma võin liialdamata öelda, et see on kõige paksema õpik, mida mina kunagi omandama olen pidanud. Ja seda kõike ainult 6 nädalaga...

Lisaks räägiti meile kuidas väljas käies (Dubais ja ka mujal maailmas) ei tohi midagi süüa ega juua, sest isegi teenindav personal võib meid uimastada ja hiljem vägistada. Me pidavat olema eriline sihtgrupp, kõik noored ja kenad poisid tüdrukud. Uimasust tundes oleks mõistlik end kiiremas korras kuhugi turvalisse kohta lukustada ja sõpradele helistada - see teadmine võib ka Eestis abiks olla.

Erakordsem oli ehk see, et siin ei tohi avalikes kohtades vastassugupoolega absoluutselt mingit füüsilist lähedust olla. Ei mingit kätest kinni hoidmist ja muust pole mõtet mõeldagi. Siin olla üks paar vangi pandud, kes olid sünnitama läinud aga abielus polnud (ma ei tea, kas laps ikka lasti haiglas sündida või läks ta ka otse vangi).

Ja siis hirmutati meid malaariaga. Kuna lende haiguspiirkondadesse toimub palju on ka tõenäosus sellise asjaga lõpetada suht suur. Hullem on, kui see ilmneb kodus käies, sest seal ei pruugi arstid kohe aru saada, millega tegemist on. Seega peame ise valvel olema.

Eile proovisime töörõivaid koos spetsialistide abiga ja nagu mina asjast aru sain ongi põhiline, et need oleks vähemalt kaks numbrit liiga suured. Nemad väitsid meile, et see on vajalik kuna lennates keha paisub aga ma olen suht veendunud, et see on vajalik selleks, et keegi aru ei saaks, et naise kehal on teatud piirkondades kumerusi. No vähemalt tuleb müts paras... Lisaks selgitati, milliseid soenguid võib vormiga kanda. Mina eeskujuliku õpilasena hakkasin kohe kodus katsetama:

Pole paha mis?

Täna veetsin terve päeva firma kliinikus, kohtusin terve rea erinevate õdede ja arstidega ning sain 4 vaktsiini.

Vaatan, et see blogi kisub väga raporteerimiseks. Lugu pole kuskil...

Teine peatükk: Pilleriin Dubai linnas, nõelad ja kiiritamine

Täna olen veel suhteliselt ärgas ja üritan kokku võtta, mis vahepeal juhtunud on.

Neljapäevane sissejuhatav päev, mille jaoks sai vara-vara ärgatud, oli väga põnev. Meile selgitati kuidas me oma kortereid maha ei tohi põletada ja mis teha, kui kodused kokanduslikud õppetunnid kasinaks on jäänud (minge sööge väljas või ostke valmis produkte). Lisaks kingiti kasulik pajalapp, kus on suurelt kirjas:

Kes tagurpidi lugeda oskab, saab aru, kes ei oska küsigu abi, sest sellest teadmisest võib ka Eestis toimetades suurt tulu olla.

Lisaks sahmisime paberitega, õppisime tundma eluolu puudutavaid võimalusi ja kohustusi ning käisime firma kliinikus verd andmas. 

Reeded on siin nagu laupäevad (st vabad) ja me otsustasime Meta ja Meelisega linna vaatama minna. Sõitsime metrooga, kus oli palju toredaid mehi, kes istet soovisid pakkuda (tõesti, tõesti! Tallinna ühistranspordis ei paku mehed isegi siis istet kui naine seisab rahvamassis imikuga). Nägime Dubai kõige ajaloolisemat piirkonda (Bur Dubai), mis veel 100 aastat tagasi oli väike kaluriküla, sõitsime paadikesega (Abras) üle jõe, vaatasime ringi vürtsiturul (Souk), käisime maailma suurimas kaubanduskeskuses (Dubai Mall), kus sees asub ka hiiglaslik akvaarium ja mille kõrval on maailma kõrgeim hoone (Burj Khalifa) ja hiiglaslikud purskaevud, kus igal täistunnil on vee-etendused.

Täna hommikul korraldas firma meile väikese tutvustava bussituuri mööda linna (jälle pidi pool 7 hommikul bussile istuma) ja meile näidati ära ka esimene palmisaar (maailma suurimaid inimese loodud tehissaari), moshee, kus selgitati moslemi usu tagamaid, kohalik muuseum ja lõpetuseks viidi valitsuse kliinikusse, kus toimusid juba palju elamuslikumad protseduurid.

Alustuseks asus kliinik päris kaugel. No kuskil täitsa kõrbe piirimail ja selle ümbruses olid kolmekordsed lihttööliste elamud. Majad asusid üksteisele nii lähedal, et minusugune inimene oleks suutnud isegi ühe maja rõdult teisele astuda. Kõik kohad olid kuivavaid riideid täis, tumedad mehed kilekottidega lonkisid ringi. Kliinik ise oli ka paras elamus. Kuna eelmisel nädalavahetusel oli siin suur püha (Emiraatide asutamisest 40 aastat) siis kõik kohad on valitseja pilte ja riigilippe täis. Kohati täitsa kohatul kujul. Ei kujutaks küll ette, et näiteks vabariigi aastapäeva puhul Pelgulinna polikliiniku koridoride laest ripuks südamekujulised Ilvese pildikesed. 

Veri võeti nii kiirelt, et minusugune teenekas doonor ei saanud arugi, mis juhtus. Ühele inimesele kulus vast 1 minut. Muidugi seda verd ei võetud 450ml aga ikkagi... Selle minuti jooksul jõudis tüüp veel uurida, et kuidas mu nime õige oleks hääldada. 

Siis meid kiiritati ja selle protseduuri juures oli oluline, et ega me abielus ei ole. Ma ei suutnud selgusele jõuda, mis see minu kopsudesse puutub, kui ma ka abielus oleks olnud.

Kokkuvõtteks. Olen nüüdseks arusaamisele jõudnud, et siin riigis suurus loeb. Ja kiirus. Kõik on esimene, suurim ja kiireim. Äkki nad seepärast mind tööle võtsidki, et arvasid, et ma olen maailma pikim naine (oh seda pettumust, kui nad asja uurima hakkavad).

Aga ikka veel olen rahul. 

Ja rõdu akent ka ikka lahti ei saa kuigi esitasin eile kaebuse ja täna hommikul pidid vaatama tulema...

Vaade on muidu selline:

ps. Sulgudes olevad nimetused on mõeldud selleks, et te ise guugeldaksite kui neid kohti näha tahate. Mul pole veel raha, et endale fotokat osta.

Esimene peatükk: Pilleriin läks soojale maale

Kõik algas nii, et kirjutasin oma Skype kontole natuke enne väljalendu Eestist: Dubaise nüüd. Mis iseenesest polnud liiga hull, kohale jõudes võtsin ühe E tähe ära ja oligi asi korras (mõelda vaid, muidu oleks kaks tähte pidanud kustutama)

Tegelikult on väsimus liiga suur, et midagi originaalset kirjutada seega teen paar copyt ja pastet:

7. Dets 2011

Elus ja terve ja teel poodi küünelakki ostma.

Sellised mu mured nüüd olema hakkavad

. Ikka küünelakk ja meigipliiats :)

8. Dets 2011 kell 5 hommikul

noh tsikid!

tehke järgi! hommikul kell 4 täies mei

gis, kõht täis ja pesus ka käidud.

(töötaks nagu 

laudas, seal peab ka kell 4 hommikul kohal olema) 

ja kõike seda muidugi eesti aja järgi. siin on kell kõiges

t 6 :)

ja ongi blogi alustatud...